/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2020/10/22/13429553t1ha49d.jpg)
"Endise lihakombinaadi vanim osa, tsaariaegne kasarmuhoone Kuressaares tuleks kindlasti säilitada," kirjutab piimandusveteran, Saaremaa toiduainetööstuse ajalugu uurinud Arvi Truu.
Ärge lammutage lihakombinaadi vanimat hoonet! (1)
23. oktoobri Saarte Hääl kirjutas vana lihatööstuse lammutamisest ja selle asemele üüripindade ehitamisest. Sinna kompleksi jääb aga haruldane ehitis, tsaariaegne alamväelaste kasarmu, millest algselt sai lihatööstus.
Kuna 1876. aastaks oli Kuressaarest saanud arvestatav kuurortlinn, tekitas nurinat, et lihunikud töötlesid loomi linnasüdames. 1884. aastal moodustas linnavalitsus komisjoni, kes leidiski lihatööstusele sobivama koha – Suuresillal tühjaks jäänud sõjaväekasarmu. 1886. aastal andis linnapea kohalike ajalehtede kaudu teada, et loomade töötlemine algab Suuresillal 7. juunil (vana kalendri järgi). Siin toimetasid ka juudid oma rituaalseid toiminguid, et lauale saaks koššerliha. Vahel oli tapamaja välja renditud.
Oma esialgse väljanägemise säilitas lihatööstus – Kuressaare Lihakombinaat – 1950. aastani, mil alustati juurdeehitustega.
Kuna Kuressaarde 1886. aastal ehitatud linnatapamaja oli Eesti esimene, pöörati sellele ka hiljem suuremat tähelepanu. Varem Narva ehitatu jäi Venemaa territooriumile.
Kui alustati uue lihatööstuse ehitamist Saaremaale, leidis tolleaegne liha- ja piimatööstuse ministeerium koos konstrueerimise ja tehnoloogia bürooga, et ajaloolisest lihatööstusest peab saama Eesti lihatööstuse muuseum. Eestvedaja oli tollane aseminister Ervin Sannamees. Ajaloolastel lasti arhiividest üles otsida materjalid lihatööstuse rajamise ja hilisema töö kohta.
Muuseumi rajajaks ja juhatajaks sai endine Tallinna Lihakombinaadi direktor Valentin Põllumees. Ta kogus museaale, lasi remontida ruume, korrastas ümbruse ja võttis ametisse vastutava töötaja. Jõepoolsesse külge veeti täiteks sajad autokoormad pinnast, mis saadi Kuressaare kindluse vallikraavide puhastamiselt. Loodi suur haljasala. Aeg aga muutus ja muuseumi edasiarendamiseks ei leitud enam vahendeid.
Arvestades lihatööstuse vanima osa, tsaariaegse kasarmu ajaloolist väärtust, kuhu loodi Eesti esimene munitsipaallihatööstus, tuleks vähemalt see osa säilitada ja leida sellele rakendus nii, nagu tänapäeval paljude ajalooliste ehitistega toimitakse.