“Kas Kuressaare haigla peaks tulevikus olema kompleks või kvartal või lihtsalt – tervenemise koht?” küsib Kuressaare haigla nõukogu esimees Kalle Laanet.
KALLE LAANET ⟩ Kas haigla või tervela?
Kuressaare tervishoiu ajalugu on võrdluses Läänemere lähemate kallastega üllatavalt soliidne. Esimene haigla avati Kuressaares 1804. aastal – kõigest aasta hiljem kui suure kubermangulinna Riia ja üldse Läti esimene haigla. Kuressaare oli 200 aasta eest, haiglate rajamise aegu, Riiaga võrreldes küla.
Aga – Kuressaare oli ja on kuurortlinn. Selleks sai ta ülemöödunud, 19. sajandi keskpaiku, kui mitmekümne aasta kestel oli siin-seal pakutud mudaraviprotseduure ja 1840. aastal rajatud esimene mudaravilagi.
Praegune Kuressaare haigla sai oma esimesed müürid – C-korpus, kus tegutsevad neuroloogia- ja siseosakonnad – 1941. aastal, Eesti Wabariigi kavandatuna ja rahastatuna, tegutsedes seejärel nõukogude tervishoiusüsteemi lipu all.
Tuleb mõelda tulevikule
Austame oma uhket ajalugu, kuid nüüd on meie kohus mõelda – kuidas edasi?
19. sajandil tehti algust, 20. sajandil rajati korralik haiglakompleks, 21. sajandil peaksime astuma järgmise suure sammu, et eilsesse mitte pidama jääda.
Äsja, novembris avasime haigla juures helikopteriplatsi. Platsi avamisel ütles sotsiaalminister Tanel Kiik, et Kuressaare haigla uue hoone ehituseks on võimalik finantseeringu taotlemine Euroopa Liidu rahastuse uuel perioodil.
Kui seda võimalust konkreetsemalt – ka juba raha taotlemist – arutama hakkame, tekib hulk põhimõttelise tähtsusega küsimusi.
Kas jätkata praeguses asukohas või on mõni muu parem? Nimetatud helikopteriplatsi, mis on erakorralise meditsiini jaoks hädavajalik, ootasime paarkümmend aastat. Ja kui ehituseks läks, kulus raha esialgse eelarvega võrreldes mitmeid kordi rohkem, peamiselt just ehituseks sobimatu pinnase tõttu.
“Tänased otsused mõjutavad saarlaste elu-olu järgmised 50–100 aastat. See on koht, kus iga tarkusetera on tähtis, iga ideeivakene võib head vilja kanda.”
Kas uut ehitades kaotab kõik vana oma tähtsuse? Kas mingi osa olemasolevatest hoonetest leiaks põhjendatud kasutust veel mõnekümne aasta vältel? Kas juurdepääs, eriti Aia tänava läbimurret silmas pidades, on küllalt hea või ehk koguni väga hea? Ja kui ei ole, kas siis mõni teine asukoht – juhul kui muud parameetrid sobivad ja selle valimine on ka eluliselt võimalik – oleks elude päästmiseks, ravimiseks ning tervise edendamiseks ja parandamiseks parem?
Meie ühiskonnamudel on selles valdkonnas rajatud solidaarsuse printsiibile. See toob kaasa avaliku raha kasutamise ja otsustajatele kohustuse igakülgselt kaaluda, mis on parim võimalikult suurele hulgale meie inimestest.
Vanas Hiinas olevat arsti teenistus sõltunud sellest, kui paljud tema potentsiaalsetest patsientidest on terved. Toimis see aga nii, et terved inimesed maksid perioodiliselt igaüks väikese raha arsti palgaks, haiged aga maksma ei pidanud. Vastupidine tänapäeva tasulise meditsiini korraldamisele ja ka meie solidaarsele süsteemile, kuid selles on väga tugev loogika just tänapäevase mõtteviisi juures, kus haiguste ennetamisele pannakse suuremat rõhku kui kunagi varem.
Jagagem oma mõtteid!
Siit järgmine küsimus: kas haigla või tervela (küllap leitakse selleks ka mõni sobivam sõna)? Ning siis omakorda: kas rajame ühtse suure tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kvartali või on teenuste hajutamine ja spetsialistide töökohtade killustamine mingil põhjusel parem?
Kõigile neile küsimustele tuleb leida parimad vastused. Mõneteistkümne ametniku-voliniku jaoks on selline ülesanne kindlasti liiga suur väljakutse: tuleviku ennustamine ehk teadmiste kogumine, nende õigesse perspektiivi asetamine, kõige selle peale kvaliteetne mõtlemine, otsustamise vastutus – see ei ole pelgalt valitute ja nende poolt määratute töö.
Nagu ajalugu näitab, mõjutavad tänased otsused saarlaste elu-olu järgmised 50–100 aastat. See on koht, kus iga tarkusetera on tähtis, iga ideeivakene võib head vilja kanda.
Sestap kutsungi üles meie ühise tervisekvartali peale mõtlema ja oma mõtteid jagama!