:format(webp)/nginx/o/2021/11/01/14176920t1h71bc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/03/14937292t1hf262.jpg)
Kuna on tekkinud oht, et peagi saab Arktikast suurriikide USA, Venemaa ja Hiina vastuolude piirkond, on põhjamaad Norra, Rootsi ja Soome tasapisi oma kaitsevõimet tugevdama hakanud. Hiljutist ülehelikiirusel lendava raketi Zirkon katsetust Barentsi merel tõlgendati aga Põhjala pealinnades kui Venemaa tõsiseltvõetavat pretensiooni sellele regioonile.
Rootsi suurendab järsult sõjalist eelarvet, Norra korraldab üha sagedamini koos oma NATO partneritega sõjalisi õppusi, Venemaa katsetab aga modernset relvastust – põhjapoolusel ja selle lähiümbruses valmistutakse rahutuks tulevikuks, kirjutab Šveitsi autoriteetne saksakeelne päevaleht Neue Zürcher Zeitung (NZZ).
"Sõjalist kallaletungi Rootsile ei saa praegustes oludes välistada!" Sääraste ärevust tekitavate sõnadega põhjendas Rootsi kaitseminister Peter Hultquist mõni nädal tagasi riigi kaitse-eelarve järsku suurendamist. Vastav otsus on juba poliitikute heakskiidu saanud.
Aastatel 2021 kuni 2025 suurenevad meie läänenaabri sõjalised kulutused koguni 40 protsendi võrra. 2014. aastaga võrreldes aga koguni 85 protsendi võrra. 2014 on jäänud ajalukku kui aasta, mil meie idanaaber Venemaa annekteeris Krimmi poolsaare ja alustas sõda Ida-Ukrainas. Need sündmused kohutasid paljusid rootslasi.
Kuus aastat tagasi aset leidnud sündmused olid ka murdepunktiks Venemaa suhetes lääneriikidega tervikuna. Koostöö asemel tekkisid kahtlus ja umbusaldus.
Kõik see on tuntav ka Läänemere piirkonnas ja kaugel põhjas. Põhjala näol on tegemist regiooniga, kus NATO liikmesriik Norra omab lühikest ühist piiri Venemaaga ja kus vaid nominaalselt neutraalsetel Rootsil ja Soomel tuleb mõelda, millist poliitikat arendada oma suure idanaabri Venemaa suhtes, kes on viimasel ajal hakanud käituma üha väljakutsuvamalt.
Võitlus võimu nimel
Ilmselge tundemärk, et Venemaa pretendeerib ülemvõimule Arktika piirkonnas, oli fakt, et novembri alguses katsetas Venemaa Barentsi mere idaosas ülehelikiirusel lendavat raketti Zirkon. Kõnealune uue põlvkonna rakett võib sihtmärgi hävitada vähemalt 1000 kilomeetri raadiuses. Sealjuures saavutab rakett kõigest mõne minuti jooksul pärast starti kiiruse, mis ületab helikiirust üheksa korda.
NZZ kirjutab, et säärase modernse relvaga võib Venemaa täielikult kontrollida nn Karusaare rajajoont, mis ulatub Põhja-Norras asuvalt Norkapi neemelt üle Karusaare kuni Lääne-Teravmägedeni.
Seda rajajoont peavad ületama Venemaa sõjalaevad, kui neil tuleb Murmanskis asuvast baasist Põhja-Atlandile liikuda. Samamoodi peavad seda ületama ka lääneriikide laevad teel Põhja-Atlandilt Barentsi merre.
See tähendab aga, et Karusaare rajajoon omab väga olulist sõjalis-strateegilist tähendust. Ekspertide sõnul on see võrdväärne alaga, mida ingliskeelses kirjanduses nimetatakse GIUK gap. Eesti keeles võiks öelda GIUK-i rajajoon. See on piirkond, mis ulatub Gröönimaalt (G) üle Islandi (I) Ühendkuningriigi (UK) põhjaosani ning eraldab Põhja-Atlandit Norra merest ja Põhja-Jäämerest.
Kuna GIUK-i rajajoont läbivad ka mitmed internetikaablid, mis ühendavad Põhja-Atlandi piirkonda Lääne-Euroopaga (need on aga nii rahuaja kui ka sõjalise tegevuse taristu oluline osa), omab kontroll selle piirkonna üle ülisuurt tähtsust.
Karusaare rajajoone ja GIUK-i rajajoone vahele jääva territooriumi olulisust näitab veel tõsiasi, et viimasel ajal on selles piirkonnas üha sagedamini täheldatud NATO raskerelvastuse kohalolekut. Nii näiteks toimusid seal septembris Suurbritannia juhtimisel suurejoonelised sõjalised õppused, millega liitus ka Põhjala riik Norra. Siinjuures on märkimist väärt, et veel tänavu kevadel vältis Norra igati säärastel õppustel osalemist. Toona Oslos ilmselt kardeti, et õppustel osalemine võib kahjustada suhteid Moskvaga, sest Kreml võib sellist käitumist tõlgendada kui provokatsiooni.
Allveelaevade küsimus
Venemaa ise on aga viimasel kümnendil oma sõjalist kohalolekut Arktika piirkonnas pidevalt suurendanud. NZZ annab mõista, et mõnes mõttes on Kremli säärane käitumine väga silmakirjalik, sest kui Põhjamaad on teinud samme oma kaitsevõime tugevdamiseks, on Kreml neid kohe ebasõbralikus käitumises süüdistanud.
Mis puudutab Norra osalemist septembris Põhja-Atlandil toimunud sõjalistel õppustel eesotsas Suurbritanniaga, siis selle kohta ütles Norra Rahvusvaheliste Suhete Instituudi analüütik Julie Wilhelmsen Šveitsi lehele antud intervjuus järgmist: "Norra peab olema veendunud oma kaitsevõime tugevuses ja samas ka kuidagi näitama, et ta pole pelgalt vaid Ameerika Ühendriikide käepikendus Arktika piirkonnas. Seda viimast on Venemaa pidevalt väitnud."
/nginx/o/2020/12/11/13525065t1h8755.jpg)
Mõnevõrra vastuolus nende sõnadega on aga tõsiasi, et augustis ilmus Norra põhjaosa ranniku lähedusse ootamatult USA tuumaallveelaev Seawolf – USA sõjalaevastiku kõige võimsam ja hinnalt kõige kallim allveelaev. Karusaare rajajoone läheduses läbiviidud manöövrite raames liikus allveelaev Tromsø linna suunas, et oma meeskond välja vahetada. Kuna selles piirkonnas praegu aga puudub korralik allveelaevade baas, toimus meeskonnavahetus otse fjordil.
NZZ kirjutab, et juba lähitulevikus kavatseb Norra hakata kasutama Tromsø läheduses asuvat tsiviilsadamat ka sõjalaevade teenindamiseks. Selleks on aga eelnevalt vaja lahendada lahkhelid kohalike võimudega. Alguses keelas kohalik omavalitsus tuumalaevadel tsiviilsadamasse sisenemise. Ent oktoobri lõpus muutus kohalike võimude meelsus poliitilise surve tõttu kardinaalselt.
Šveitsi ajaleht jätkab: saatuse iroonia on aga, et 2013. aastal loobus Norra valitsus Tromsø linna lähedal asunud endisest allveelaevade maa-alusest baasist Olavsvern. Kõnealune baas oli ehitatud otse kalju sisse. See müüdi maha kui valitsusele ebavajalik ja ülalpidamiseks liiga kallis kinnisvaraobjekt. Müük leidis aset ajal, mil Norra valitsust juhtis sotsiaaldemokraadist peaminister Jens Stoltenberg, kes praegu on NATO peasekretär.
Tundub, et nüüd tuleb tal toonast sammu sügavalt kahetseda. On ju praegu sellesse piirkonda hakanud üha sagedamini sisenema Vene allveelaevad.
Põhjala koostöö
Nagu Rootsis, nii on ka Norra poliitikud tunnetanud vajadust kiiresti tugevdada oma riigi kaitsevõimet. Tõsi, sõjalise eelarve suurendamine Norras pole sedavõrd märgatav kui Rootsis. Oslo valitsuse tähelepanu keskmes on sõjalise kohaloleku tugevdamine Põhja-Norras, et tekitada vastukaal Venemaa relvastumisele Koola poolsaarel ja riigi loodeosas tervikuna.
Lisaks on Põhjala riigid hakanud üksteisega üha sagedamini nõu pidama. Nii näiteks kohtusid sügise alguses Norra, Rootsi ja Soome kaitseministrid. Kohtumisel täpsustati sõjalist koostööd ja allkirjastati ka vastav kokkulepe.
Täpsemat teavet sõlmitud kokkuleppe kohta pole seni veel avalikustatud. Washingtonis asuva Arktika Instituudi töötaja Nima Khorrami arvates reguleerib see ülesannete jagamist kolme riigi relvajõudude vahel ja seda juhul, kui peaks tõepoolest tekkima eriolukord. Tegu on jätkuga koostööleppele, mis sõlmiti juba 1950. aastatel.
Praegu soovivad Oslo, Stockholm ja Helsingi oma sõjalist võimekust igati tugevdada. Sellega teevad Põhjamaad ettevalmistusi olukorraks, kus Arktikast võib saada kolme suurriigi – Ameerika Ühendriikide, Hiina ja Venemaa – konfliktide tallermaa. Kuna juba praegu on nii Moskva kui ka Peking hakanud selles regioonis oma mõjuvõimu üha enam suurendama, on tekkinud oht, et ühel heal päeval võib Washington ootamatult n-ö üle reageerida, ütles ekspert Nima Khorrami.