Kuigi purjuspäi sõidukit juhtida on keelatud, ei morjenda seadus kaugeltki igaüht. Ikka jagub neid, kes napsitanuna rooli kipuvad. Õigustades ennast: mis see pits (või klaas või kaks) mehele ikka teeb. Või siis: mina olen ka pärast mitut pudelit õlut parem juht kui mõni teine kainena.
Paraku lähtuvad napsilembesed roolikeerajad põhimõttest: pole tabatud, pole varas. Ja tõepoolest – küllap tabab politsei vaid osa joobes juhtidest. Mõnel juhil on see-eest “õnnestunud” vahele jääda koguni mitu korda – paistab, et esimesest korrast pole õppust võetud ega end parandada püütud.
Vaevalt et keegi napsulembestest juhtidest istub rooli plaaniga endalt või, veel hullem, kelleltki teiselt elu võtta. Ometi võib see juhtuda – nii nagu juhtus mullu jaanuaris, kui purjuspäi Kuressaare–Kuivastu maanteel kihutanud Andres Reinarti süül hukkus kolm inimest, üks sai aga raskelt vigastada.
Mullu tabas politsei Saare maakonnas kokku 176 joobes juhti ehk potentsiaalset liiklusmõrvarit. Kuigi alanud aasta pole kestnud veel kuudki, on juba praeguseks vahele jäänud kümme roolijoodikut.
Kas kümne-kahekümnepäevane arest, üldkasulik töö, juhilubade äravõtmine ja auto konfiskeerimine on napsusõpradest juhtidele piisavad karistused ja panevad neid edaspidi seadusekuulekalt käituma?
Küllap oleneb see asjaolust, kas eksinul jagub piisavalt tahet end parandada. Vanasõna küürakast, keda vaid haud parandada suudab, pole ju käibele tulnud ilmaasjata.