Rootsi ajaleht Dagens Nyheter (DN) kirjutas sel nädalal mitte just kõige kuulsamast, kuid siiski ühest edukamast Briti spioonist, kes külma sõja ajal vahetas pooli ja asus Nõukogude Liidu teenistusse. George Blake tegi selle sammu eranditult veendumustest, sest ta uskus siiralt kommunismi tulekusse. Vladimir Putin on Blake'i nimetanud oma ala tõeliseks professionaaliks ja vapruse kehastuseks.
George Blake suri möödunud aastal 98-aastasena jõulupühade ajal Moskvas. 1950. aastatel, kui tast oli saanud topeltagent, edastas mees oma tööandjatele Moskvasse andmeid lääneriikide eriteenistuste mitmetest saladustest ja ettevõtmistest. Nende seas oli näiteks ka nn spioonitunnel, mille rajasid operatsiooni Stop-watch (tõlkes Stopper, mõnikord ka operatsioon Gold ehk Kuld) käigus ameeriklaste CIA ja Briti MI6, et jõuda idabloki riikide eriteenistuste sisesidekanaliteni.
Ameerika Ühendriikide luureagentuuri CIA andmetel edastas Blake oma karjääri jooksul Nõukogude Liidu KGB-le ligi 5000 salajast dokumenti ja paljastas vähemalt 100 Nõukogude topeltagenti, keda lääneriikide luureteenistustel oli õnnestunud värvata. Kõik need inimesed mõisteti hiljem pikaks ajaks vangi ja mõned neist hukati, pannes neile süüks kodumaa reetmist. Vanaduspõlves on Blake hiljem ühes ajaleheintervjuus naiivselt väitnud, et KGB olevat talle omal ajal lubanud, et kedagi ei hukata.
George Blake sündis Madalmaades Rotterdamis George Behari nime all. Tema isa oli Lähis-Idast Euroopasse rännanud juudi päritolu ärimees. Beharide sugulased elasid peamiselt Egiptuses Kairos. Mõnda aega õppis seal koos oma kommunistist nõbuga ka George. Teise maailmasõja ajal osales ta Madalmaade vastupanuliikumises, 1940. aastate keskel asus aga elama Inglismaale, kus ta võttiski endale nimeks George Blake.
Alguses teenis ta Ühendkuningriigi mereväes. Seal värvatigi ta Briti välisluureteenistusse MI6. Värbamise peamine põhjus olevat olnud, et Blake valdas vabalt mitut keelt.
George Blake´i üks esimesi tööülesandeid oli külma sõja rindejoonel Berliinis, kus ta pidi värbama agente Nõukogude Liidu mõjuvõimu alla langenud Ida-Euroopa riikidest. Samal ajal õppis ta Cambridge´i ülikoolis süvendatult vene keelt. 1948. aastal saadeti Blake salajasele tööle Koreasse. Seal pidi ta looma MI6 luureteenistuse võrgu ja jälgima kommunistide tegevust.
Kohe pärast Korea sõja algust 1950. aasta suvel langes Blake aga Põhja-Korea kommunistide kätte vangi. Vangistuses tutvus ta põhjalikult Karl Marxi "Kapitaliga". Blake'i enda sõnade kohaselt tekitasid temas õudust ameeriklaste ja nende liitlaste massilised pommirünnakud Põhja-Korea linnadele ja küladele. Seepärast olevatki ta otsustanud pooli vahetada.
Hiljem on Blake veel öelnud, et ta pakkus oma teeneid Nõukogude Liidule vabatahtlikult ega nõudnud nende eest raha ja privileege.
2006. aastal andis George Blake pikema intervjuu Londoni ajalehele The Independent. Ajakirjanik küsis talt: "Kas teie elus oli mingi konkreetne episood, mis tõukas teid pooli vahetama?"
"Loodan, et aja jooksul inimkond kunagi mõistab, et parim on elada kommunistlikus ühiskonnas...”
Blake vastas: "See oli aeg, mil Ameerika raskepommitajad Flying Fortressid (Boeing B-17 – toim) lakkamatult Korea külasid ründasid. Ohvrid olid vaid naised, lapsed ja vanurid, sest nooremad mehed olid kõik sõjas. Ka meie, sõjavangid, oleksime toona äärepealt omade halastamatu pommirahe tagajärjel surma saanud. Ma tundsin häbi, et kuulun nende ülivõimsate sekka, kes kõikjal kaitsetute ja abitute inimeste peal oma tehnilist üleolekut näitavad. Siis mõtlesin ma esmakordselt, et olen valel poolel... et kogu inimkonna jaoks oleks parem, kui maailmas saaks valitsevaks kommunistlik süsteem, sest vaid nii saaks sõjale lõpu teha."
Pärast vangist vabanemist naasis Blake Inglismaale. Nüüd töötas ta aga ka Nõukogude Liidu heaks. MI6 ei olnud sellest veel teadlik ja lähetas mehe taas Berliini, kus ta saigi suurepäraselt tegutseda topeltagendina.
Kõik varises aga kokku 1961. aastal, kui George Blake´i andis üles Poola kaksikagent, kes oli pagenud Ameerika Ühendriikidesse. Tema üle mõisteti kohut ja talle määrati 42 aastat vangistust.
DN kirjutab, et säärane karistus oli ebatavaliselt karm. Kuid juba viie aasta pärast õnnestus tal Londonis asuvast Wormwood Scrubsi vanglast põgeneda. Põgenemisele aitasid kaasa Blake´i kambrikaaslased, kes olevat olnud veendunud patsifistid ja tuumarelva vastased. Nende arvates oli Blake´ile mõistetud karistus ebahumaanne.
Mõnda aega varjas Blake end ühe vaimuliku juures, seejärel põgenes ta Ida-Saksamaale. Teel idabloki riikidesse aitas teda samuti üks vanglakaaslane, kes peitis ta furgoonelamusse, milles ta üle riigipiiride toimetati.
Moskvas võeti George Blake soojalt vastu. Peagi muutis ta oma nime venepärasemaks – nüüd oli ta Georgi Ivanovitš Blake. Talle anti KGB polkovniku auaste ja luureteenistuse nõuniku ametikoht.
Mõne aja pärast saadeti Blake aga pensionile. Talle eraldati korter Moskva ühes eliitrajoonis ja suvila linna lähedal. Pärast pagemist lahutas Blake oma inglannast abikaasast, kellega tal oli kolm last, et abielluda venelannaga, kes sünnitas talle veel mõned järglased.
Lääneriikide ajalehtedele ja telekanalitele antud intervjuudes rõhutas Blake korduvalt, et kommunismi tulihingeline pooldaja oli ta eelkõige ideoloogilistest kaalutlustest lähtuvalt. Kommunismi suhtus ta nagu religiooni. Siinkohal võib veel märkida, et lapsepõlves olevat Blake unistanud vaimuliku karjäärist.
"Ma pean kommunistlikku ühiskonda parimaks ühiskonnaks, mida siin maises ilmas üldse võib endale ette kujutada. Kuid need, kes seda ühiskonda üles ehitavad, peavad järgima kõrget moraali," ütles ta ühes intervjuus.
Ise ta oma tegevuse moraalsele küljele aga eriti ei mõelnud, kirjutab DN. Paljastas ta ju suurel hulgal Briti MI6 agente.
"Need inimesed ei olnud süütud. Nad olid luurajad, kes vabal tahtel töötasid ka oma valitsuse vastu," kirjutas Blake oma õigustuseks 1990. aastal ilmunud autobiograafias "Teist valikut ei ole" ("No other choice").
Sama võib aga öelda ka tema enda kohta. Tõsi, mõni aeg enne surma George Blake siiski kahetses, et oli tekitanud kannatusi inimestele, keda ta reetis. Veel palus ta andestust oma esimeselt abikaasalt ja oma Inglismaale jäänud lastelt, kelle ta oli sunnitud maha jätma.
Samas Blake aga ei kahetsenud, et oli kommunistliku maailmavaate tulihingeline pooldaja. Ühes oma viimastest intervjuudest ütles ta: "Kommunistlik ideaal on ülemäära ülev, et oleks võimalik seda kohe ja kiiresti saavutada... Ent ma siiski loodan, et aja jooksul – võib-olla kulub selleks tuhandeid aastaid – inimkond lõpus mõistab, et kõige parem on elada kommunistlikus ühiskonnas, kus kõik inimesed on ka tegelikult võrdsed."
Sündis Amsterdamis 1922. aastal ja sai nimeks George Behar. Eesnimi oli talle pandud toonase Briti monarhi George V (võimul 1910–1936) järgi.
Erialakirjanduses ei peeta Blake´i Suurbritannia esimese taseme spiooniks, nagu näiteks Cambridge’i rühmituse liikmed Kim Philby, Donald Maclean, Guy Burgess jt.
Selle rühmituse liikmed hakkasid kommunistideks 1930. aastatel ja neil kõigil neil õnnestus enne vahelejäämist põgeneda Nõukogude Liitu.
Pärast vanglast põgenemist ja Moskvasse jõudmist sai Blake Lenini ordeni, 2007. aastal pälvis ta ka Sõpruse ordeni.
Postuumselt on Venemaa välisluureteenistus SVR Blake´i nimetanud legendaarseks luureohvitseriks, kes Venemaad siiralt armastas. President Vladimir Putin ütles aga, et George Blake oli suurepärane professionaal, kes lahendas talle antud ülesanded alati edukalt.
Imestada pole siin millegi üle. Selles valdkonnas on Putin ju asjatundja, sest külma sõja lõpus oli ta ka ise Nõukogude Liidu luure teenistuses.
/nginx/o/2021/11/01/14176920t1h71bc.jpg)