Ise ta oma tegevuse moraalsele küljele aga eriti ei mõelnud, kirjutab DN. Paljastas ta ju suurel hulgal Briti MI6 agente.
"Need inimesed ei olnud süütud. Nad olid luurajad, kes vabal tahtel töötasid ka oma valitsuse vastu," kirjutas Blake oma õigustuseks 1990. aastal ilmunud autobiograafias "Teist valikut ei ole" ("No other choice").
Sama võib aga öelda ka tema enda kohta. Tõsi, mõni aeg enne surma George Blake siiski kahetses, et oli tekitanud kannatusi inimestele, keda ta reetis. Veel palus ta andestust oma esimeselt abikaasalt ja oma Inglismaale jäänud lastelt, kelle ta oli sunnitud maha jätma.
Samas Blake aga ei kahetsenud, et oli kommunistliku maailmavaate tulihingeline pooldaja. Ühes oma viimastest intervjuudest ütles ta: "Kommunistlik ideaal on ülemäära ülev, et oleks võimalik seda kohe ja kiiresti saavutada... Ent ma siiski loodan, et aja jooksul – võib-olla kulub selleks tuhandeid aastaid – inimkond lõpus mõistab, et kõige parem on elada kommunistlikus ühiskonnas, kus kõik inimesed on ka tegelikult võrdsed."
George Blake (1922–2020)
Sündis Amsterdamis 1922. aastal ja sai nimeks George Behar. Eesnimi oli talle pandud toonase Briti monarhi George V (võimul 1910–1936) järgi.
Erialakirjanduses ei peeta Blake´i Suurbritannia esimese taseme spiooniks, nagu näiteks Cambridge’i rühmituse liikmed Kim Philby, Donald Maclean, Guy Burgess jt.
Selle rühmituse liikmed hakkasid kommunistideks 1930. aastatel ja neil kõigil neil õnnestus enne vahelejäämist põgeneda Nõukogude Liitu.
Pärast vanglast põgenemist ja Moskvasse jõudmist sai Blake Lenini ordeni, 2007. aastal pälvis ta ka Sõpruse ordeni.
Postuumselt on Venemaa välisluureteenistus SVR Blake´i nimetanud legendaarseks luureohvitseriks, kes Venemaad siiralt armastas. President Vladimir Putin ütles aga, et George Blake oli suurepärane professionaal, kes lahendas talle antud ülesanded alati edukalt.
Imestada pole siin millegi üle. Selles valdkonnas on Putin ju asjatundja, sest külma sõja lõpus oli ta ka ise Nõukogude Liidu luure teenistuses.