MAAILM ⟩ Pariisi muuseumid loobuvad Rooma numbritest

Rooma numbrid päikesekellal. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Ajaleht Le Figaro kirjutab, et mõned Pariisi muuseumid on otsustanud loobuda Rooma numbrite kasutamisest, kuna üha rohkem külastajaid ei mõista antiikajast pärinevat numeratsiooni. Samas meeldivat Rooma numbrid aga algklasside õpilastele, kuna neid kasutatakse videomängudes ja seriaalides. 

"À mort Louis-croix-vé-bâton!" Otsetõlkes "Surm Louis Rist-Vee-Pulgale!". Just nii hüüdsid ühes Prantsuse revolutsiooni ajalugu kajastavas sketšis Pariisi tuntud komöödiatrio Les Inconnus (Tundmatud) liikmed Didier Bourdon, Bernard Campan ja Pascal Légitimus. 

Kolmiku populaarsus langes 1990. aastatele. Tol ajal publik lausa vappus naerust, kui säärast rumalust kuulis. Kuid vaevalt kolmkümmend aastat hiljem pole Rooma numbrid kultuursel Prantsusmaal enam nali ja on tekitanud tõsise probleemi. 

Neli aastat kestnud töö tulemusena, mille vältel uuendati Pariisi ajaloomuuseumi (Musée Carnavalet) ekspositsioon, otsustati eksponaatide juures olevates selgitustekstides täielikult loobuda Rooma numbritest. Varem oli seda juba teinud maailmakuulus Louvre, kus loobuti antiiknumbrite kasutamisest lihtsal põhjusel – suuremale osale külastajatest (nii välismaalastele kui ka prantslastele) jäid need arusaamatuks. 

Tõsi, kuningatele tehti Louvre’is siiski erand. Nemad säilitasid oma privileegid ja endiselt näeme seal Henri IV ja Louis XIV. Carnavalet’s mindi aga kaugemale – uuendatud ekspositsioonis on seal nüüd nimed Henri 4. ja Louis 14. "Olgem ausad, mõnevõrra see tõesti riivab silma, kuid eks iga uuendusega harjumine võta aega," tõdeb Le Figaros ilmunud artikli autor Claire Bommalaer. 

Säärane suund lihtsustamisele toetub lõppkokkuvõttes üpriski mõistetavale soovile meelitada muuseumidesse üha rohkem külastajaid, jätkab ta. Sajaprotsendilise kindlusega võib öelda, et neist riikidest, kus ladina tähestikku ei kasutata, pärit muuseumikülastajatest saavad vaid vähesed aru sümbolitest XVII või XIX. Mis puutub aga prantslastesse ja ülejäänud eurooplastesse, siis ei saa tänapäeva maailmas ka nende osas enam päris kindel olla. 

"Üha sagedamini näeme, et muuseumisaalides viibivad külastajad süvenevad harva eksponaatide juures olevatesse tekstidesse. Eriti käib see pikemate tekstide kohta. Nad lihtsalt lasevad silmad tekstist diagonaalis üle või, mis veelgi hullem, jätavad eksponaadi hoopiski vahele," selgitas ajalehele antud intervjuus Pariisi ajaloomuuseumi külastajate uuringuga tegeleva osakonna juhataja Noémie Giard.  

Millist sõnastust siis kasutada, et eksponaatide juures olev selgitav tekst oleks kõigile arusaadav ja üheselt mõistetav? Sel eesmärgil lasi Pariisi ajaloomuuseumi juhtkond oma töötajatel kõik tekstid hoolikalt üle vaadata, et neid lihtsustada ja lühendada. 

See võttis aastaid aega ja nõudis suurt tööd. Haritud inimene peaks ju hästi teadma, et kõige keerulisem on väljendada teadustõdesid lihtsalt ja võimalikult paljudele inimestele arusaadaval viisil. 

Tulemus oli, et kõik tekstid muutusid mahult lühemaiks. Lisaks seati sisse selgitussiltide nn kolmetasandiline süsteem. Põhimõttel, et igale maitsele ja haridustasemele on ette nähtud oma selgitus. 

Suund lihtsustamisele on mõistetav – nii loodetakse muuseumidesse rohkem külastajaid meelitada.

Kõige keerulisemad selgitused (näiteks need, mis kirjeldavad ühte näitusesaali tervikuna või mõnda väga väärtuslikku eksponaati) sisaldavad maksimaalselt 1000 kuni 1500 tähemärki. Eraldi selgitused on lastele. Nende pikkus on maksimaalselt 500 tähemärki. Esimese ja teise tasandi selgitussiltidel kasutatakse araabia numbreid sajandite tähistamiseks ja Rooma numbreid kuningate nimede juures. 

Henri 4. ja Louis 14. 

Le Figaro kirjutab, et lisaks paigaldatakse Carnavalet’ ajaloomuuseumi saalidesse selgitavad sildid, millel olev tekst peaks olema "kõigile arusaadav". Need sildid asetsevad lapse silmade kõrgusel ja sisaldavad väga lühikest teksti (maksimaalselt 300 tähemärki) või taktiilseid joonistusi ja kirja vaegnägijatele. 

See tähendab, et säärased sildid on mõeldud neile, kellele kirjalik tekst on arusaamatu või tal pole võimalik seda lugeda. Sellistel siltidel võibki kohata nimesid Henri 4. ja Louis 14. "Meil ei ole midagi Rooma numbrite vastu, kuid me peame tegema end arusaadavaks kõigile," ütles Noémie Giard. "Oleme korduvalt näinud, et lapsevanemad peavad lastele muuseumisaalides olevaid pikemaid tekste ette lugema ja nende tähendust täiendavalt selgitama."  

Kogu selle loo juures on aga huvitav, et näiteks hispaaniakeelsetel siltidel on kuningate nimede ja sajandite tähistamiseks kasutatud endiselt eranditult vaid Rooma numbreid. Selgitus on siin lihtne – araabia numbrite kasutamine valitsejate nimede kirjutamisel tähendaks hispaaniakeelses tekstis suurt ortograafilist viga. 

Noémie Giard’i sõnul kõhkles muuseumi juhtkond kaua, enne kui langetas lõpliku otsuse näitusesaalides olevaid selgitavaid tekste lihtsustada ja lühendada. Tema sõnul on ju ilmselge, et isegi osaline loobumine Rooma numbrite kasutamisest tekitab ühiskonna teatud kihtides suurt pahameelt. 

Samas toob Le Figaro ka ühe teise näite. Normandias asub Prantsusmaa üks tuntumaid kunstimuuseume – Roueni kaunite kunstide muuseum, mille asutas 1801. aastal Napoleon I.  

Ka selle muuseumi juhtkonnale tehti hiljuti ettepanek loobuda Rooma numbrite kasutamisest näitusel, mis oli pühendatud Gustave Flaubert’i ajaloolisele romaanile "Salambo". Roueni kunstimuuseumi direktor Sylvian Amic lükkas ettepaneku kategooriliselt tagasi. Tema sõnul on muuseum üks vähestest kohtadest nüüdisajal, kus Rooma numbreid on võimalik kasutada ja neid ka inimestele selgeks õpetada. 

Haritlaste pahameel

Rooma numbritest loobumine Prantsusmaa mõnes muuseumis on esile kutsunud paljude ajaloolaste ja antiikkeelte filoloogide terava kriitika. Haritlaste pahameel on igati mõistetav – tänapäeva ühiskonnas propageerivad peamiselt just nemad antiikkultuuri ja vanade keelte õppimist. 

"On ju selge, et mida vähem me neid [Rooma numbreid] näeme, seda vähem me neid ka tunneme," tsiteerib ajaleht Le Figaro Prantsusmaa antiikkeelte õpetajate seltsi esimeest François Martini. 

Tema sõnul on kujunenud suisa paradoksaalne olukord. "Algklasside õpilased soovivad tegelikult Rooma numbreid selgeks õppida ja on neist koguni vaimustuses, sest nad võtavad nende õppimist kui mängu," lisas ta. "Üldjoontes on Rooma numbrite lugemine (vähemalt kolmekümneni) suhteliselt lihtne. Ainult kuupäevadest arusaamine võib õpilastel ja mõnedel täiskasvanutel teatud raskusi tekitada." 

Martin väljendas kahetsust, et muuseumidest hakkavad vana maailma meenutavad Rooma numbrid tasapisi kaduma. Tema sõnul võib neid tulevikus kohata vaid mälestusmärkidel ja kirikute frontoonidel.  

Umbes sama mõtet väljendas ka antiikkeelte õpetaja Robert Delors. Ka tema on pettunud mitmeid ajalooepohhe kajastava sümboli kadumises. "Võin öelda, et õpilased sukelduvad meeleldi kreeka-rooma kultuuri, mis on haarav, müütiline ja samas ka prestiižne," ütles ta. 

Praegu kasutab Rooma numbreid näiteks koomiksisari "Astérix ja Obélix" ja neid võib aeg-ajalt kohata ka mitmetes lastele mõeldud videomängudes ja teleseriaalides. "Kahju, et Silvester Stallone, tänu kellele on meil filmid "Rocky" II, III ja IV, ei ela Pariisis. Suure tõenäosusega suudaks just tema antiiknumeratsiooni Pariisi Carnavalet’ muuseumisse tagasi tuua," kirjutab Le Figaro lõpetuseks.