K, 10.08.2022

Hinnasilt ajakirjanduseetikale

Raul Vinni
, ajakirjanik
Hinnasilt ajakirjanduseetikale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raul Vinni.
Raul Vinni. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Tere, ma tahaksin lugu tellida,” kirjutas keegi mulle paar aastat tagasi. Loomulikult keeldusin. See juhtum aga kinnitab tihtipeale eravestlustes või meediaruumis kõlavat arusaama: “Ajakirjandus on müüdav!”,” tõdeb Tartu ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsioonitudeng, Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni.

Ajakirjanduses võtab aina rohkem võimust sisuturundus. Õnneks on sisuturunduse näol enamasti tegu lugudega, mida lugedes on võimalik mõista, et tegu on reklaamiga, mitte tõsise ajakirjandusega. Kuid mitte alati. Tihti ei adu lugeja, milline tekst on ajakirjandus ja milline sisuturundus.

Kuu aega tagasi said Saaremaa valimiskandidaadid pakkumise ajalehelt Meie Maa. Ajaleht kutsus nimekirjade esinumbreid osalema reportaaži vormis valimisdebatis. Vestlusringi läbiviijateks olid märgitud lehe ajakirjanikud Oliver Rand ja Sirli Tooming. Enne valimisi täiesti tavaline praktika, kõik meediakanalid teevad midagi taolist.

2040-eurone ümarlaud

Selle debati tegi aga eriliseks fakt, et osalemise eest tuli maksta.

“Artikkel tuleb kaks kuni kolm lehekülge ja maksab vastavalt kas 250 või 340 (lisandub käibemaks) eurot nimekirja/partei kohta,” seisab ajalehe tegevjuhi Priit Rauniste saadetud kirjas. Lisaks pakkus ta võimalust osta pinda ajalehe arvamusküljele. Mida lähemale valimistele, seda krõbedamaks muutusid hinnad.

Selline käitumine läheb väga sügavalt vastuollu ajakirjanduseetikaga ning võimendab arvamust, et ajakirjandus on müüdav.Saarte Hääle ajakirjanikule kaasneb selliste juhtumite kritiseerimisega alatine dilemma: võitlus koha eest päikese all käib pidevalt ning lihtne on arvamusloo taga näha soovi konkurendile puid alla panna. Ent ajakirjandustudengina kuulen ma loengusaalis pidevalt, kui oluline on ajakirjanduse sõltumatus ning kuidas selge piiri puudumine sisuturunduse ja ajakirjandusliku sisu vahel on kasvav probleem.

Meie Maa artikkel ilmus nädalapäevad tagasi. Täiesti tavaline intervjuu vormis ümarlaud – küsimus-vastus. Debatt sisuliselt puudus. Paberlehe külje päises seisis väike märge, et tegemist on tasutud sisuga. Ajalehe veebiväljaandes ei olnud sellest algselt märkigi, kuid pärast kriitilisi kommentaare artikli sabas paigutati lugu sisuturunduse rubriiki, millest anti teada väikese kirjaga artikli päises. Kes otsida oskas, see leidis.

Kuue osalejaga ümarlauaga pani Meie Maa ajakirjanduseetikale 2040-eurose hinnasildi.

Reklaami ja ajakirjandusliku sisu lahushoidmist sätestab tsunftisiseselt kokkulepitud ajakirjanduseetika koodeks, mis määrab kõigi jaoks, milliste reeglite järgi ajakirjanikud mängivad ning mida järgib oma otsustes pressinõukogu. Koodeksis on kirjas, et tasutud sisu olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist. Valimisdebati näol oli tegu ajakirjandusliku tekstiga.

Tartu ülikooli ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loit ütles Saarte Häälele antud kommentaaris, et ajakirjanduse usaldusväärsuse hoidmiseks on oluline, et leht annab lugejale teada, millise sisu eest maksab sisu looja. Meie Maa artikli puhul peab ta eksitavaks, et artiklist ei selgu, et parteidel tuli debatis osalemise eest maksta, ning jäeti mulje, nagu oleks tegemist avalikkuse huvides kokkukutsutud ümarlauaga. Professor peab oluliseks, et ajaleht mitte üksnes ei tekita muljet autonoomiast, vaid ongi kõigis praktikates aus. Vaid siis saavad lugejad olla kindlad, et uudised ja arvamused, mis ei ole märgitud sisuturundusena, on loodud kallutamata ajakirjanike poolt.

Teine valupunkt on ajakirjanike osalemine selles 340-eurose piletiga valimisdebatis. Kuigi müügikuulutuses märgiti selgelt ära, kes loo kokku kirjutavad, artikli enda juures nimed puuduvad. Ükski lehelugu pole end seni ise valmis kirjutanud. Ajakirjanike tuttavad näod võib siiski leida artiklit illustreerivalt pildilt.

Ajakirjanik, kes kirjutab makstud ajakirjanduslikku sisu ja järgmisel päeval jälle tavalisi uudiseid, ei saa olla tõsiseltvõetav. Tartu ülikooli õppejõud ja ajakirjandusekspert Väino Koorberg püstitas Kuku raadio saates “Olukorrast ajakirjanduses” küsimuse, kuivõrd sõltumatuks saab nüüd neid Meie Maa ajakirjanikke lugeda? Eetikakoodeks sätestab, et ajalehe püsiautor ei kirjuta oma väljaandes oma nime all kommertstekste. Samas tuleb aru saada, et debatt vajab transkriptsiooni ja toimetamist, kindlasti ei jõudnud osalejate jutt lehte sõna-sõnalt.

Ajakirjanduslik sisu kui kaup on juba tekitanud ka ostu-müügivaidlusi. Kokkulepe oli selline, et pärast artikli valmimist saavad kõik osalejad oma öeldu üle lugeda ja vajadusel korrigeerida vastavalt soovile. Sisuliselt võis debatis rääkida üht ning hiljem muuta see millekski muuks. Ühe erakonna esindaja avastas lehes lugu nähes, et tema tehtud parandused ei ole sisse viidud ning keeldus arvet maksmast. Tellitud kaup ei vasta ju kokkuleppes lubatule. Tea, kas tarbijakaitse võtaks taolise kauba kvaliteedi üle vaidlemise menetlusse?

Loll, kes vabandust ei leia

Peeglisse võiksid vaadata ka poliitikud, kes avantüüriga kaasa läksid. Tõsi, ühelt poolt on see justkui reklaam nagu iga teine. Teisalt räägivad poliitikud valjult ajakirjanduse kallutatusest ja müüdavusest. Samas on aga nõus maksma raha, et nende seisukohad lehte pandaks. Tundub, et poliitikud peavad lugejat ja valijat rumalaks, kes ei saa millestki aru ja keda ei huvitagi, kas sõnum on kinni makstud.

Eravestlustes kinnitasid poliitikud, kuidas erakonna sees olnud tulised arutelud debatis osalemise eetilisuse osas. Vabandus kõlab: “Aga teised ju läksid!” Loll on see, kes vabandust ei leia.

Ajakirjandus peab jääma ajakirjanduseks. Toimetustel peab olema selgroogu küsida võimule pürgijatelt tõsiseid küsimusi, mitte raha eest debatti imiteerida.

Ajakirjanduseetikale ei tohi panna hinnasilti.

Märksõnad
Tagasi üles