Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Kriis, milles me tahaksime… või ikkagi ju ei taha elada

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Varsti oleme juba kaks aastat elanud koroonakriisis. Nii me ju ütleme. Aga… Olen just viimasel ajal mõelnud, et on see üldse kellegi kriis.

Maailma aktsiaturge kajastav MSCI indeks on 23. jaanuarist 2020 kerkinud ligi 30 protsenti. Registreeritud töötuse määr kukub, tulevaks aastaks prognoosib Swedbank töötuse määra 5,8 ja ülejärgmiseks 5,4 protsenti. Statistikaameti andmetel kiirenes keskmise palga kasv teise kvartali 7,3 protsendilt kolmandas kvartalis 7,8 protsendile ehk 1553 eurole. Majanduskasv oli kolmandas kvartalis 8,6 protsenti. Eraisikute hoiused ületasid tänavu 10 miljardi euro piiri.

Tõesti, no mis kriis see on?

Ja ometi on see kriis. Üks asi on kuivad arvud, teine asi, kui vaatame nende arvude taha. Võtame või selle sama keskmise palga. Kui info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris küünivad palgad juba maailma tasemele, keskmine (jah, ka seal on käärid) on kuskil 3000–3500 euro kandis, siis allpool, näiteks toitlustuses ja teatud teenindusaladel on töötasu tegelikult isegi langenud.

Me võime ju põhjendada, et teatud sektorites on see paratamatu, sest konkurents töökohtadele on üleilmne, aga peame siiski lähtuma meie oludest. Ja lõhe sissetulekute osas on alati ühiskonna stabiilset arengut silmas pidades ohutegur. Mulle tundub see praegu lausa kraatrina ja just see teebki koroonakriisist kriisi sõna otseses mõttes.

"Igas kohas, kus on väga suured kasvud, on suuri võitjaid, aga ühel hetkel võib-olla ka väga palju valusaid kaotajaid," ütles Swedbanki Eesti juht Olavi Lepp ERR-is. Minu arust kõlavad need sõnad tähendusrikkalt. Kui me lapime seda lõhet või kraatrit tasakaalu uute kulutustega tuleviku arvelt, peame hakkama seda ju kinni maksma. Seda võib-olla kasvavate intresside tingimuses.

Just see, ühiskonnaohtlikkus, on ehk suuremgi mure, kui näeme, kuidas viirus ei taha inimesest lahti lasta. Küllap olete kõik kuulnud omikronist, koroonaviiruse uuest tüvest, mis avastati Lõuna-Aafrikas ja on nüüd juba kiiresti edasi levinud. Eesti on praeguseks vallutanud deltatüvi. Nüüd paistab tulevat uus laine. Kas omikron on deltast tegelikult hullem või põeb vaktsineeritud inimene haigust ikkagi üldjuhul kergemalt nagu deltatki, kuigi vaktsiin täielikku kaitset ei paku?

Kui me räägime, et peame õppima uue normaalsusega elama, lepime, et viirus jääb meiega pikaks ajaks, tunnistame seda tegelikult nii-öelda pika hambaga. Tegelikult me ju ikkagi loodame, et see jama saab läbi.

Aga uue normaalsusega harjumine nõuab meilt, et mõistaksime koroonakriisi olemust. Me ju tegelikult juba oskame paljusid asju paremini hinnata.

Peame aru saama, et kriis, milles mõni kunagise peaministri kombel ehk tahakski elada – no tal läheb jube hästi ju, on teisele kaasteelisele talumatu; peame hakkama senisest rohkem tähelepanu pöörama inimeste vaimsele tervisele. Alustades lähedastest, kolleegidest.

Me kõik pole võrdse vastupanuvõimega.

Tagasi üles
Back