KÕNE IFFILE ⟩ Elagu ilus ja rikas eesti keel!

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee

“Ei see meie eesti keel kao kuhugi,” leiab laulja Ivo Linna, mõtiskledes saabuva emakeelepäeva valguses eesti keele oleviku ja tuleviku üle.

Kunagi Tartu ülikooli eesti keelt õppima läinud, võin end pidada keeleteadlikuks ja keeletundlikuks inimeseks. Kuigi eesti filoloogia õpingud Tartu ülikoolis jäid mul omal ajal pärast kaht aastat pooleli, sain sealt kaasa sügavama huvi eesti keele ja selle probleemide vastu. Olen õnnelik, et mu õpetajateks olid väga austatud ja hinnatud õppejõud, eestiaegsed teadlased.

Kuidas praeguse aja eestlased oma emakeelt oskavad ning millises olukorras eesti keel praegu on? Ma ei arva, et eesti keele olukord on väga halb ning et peaksime endale seepärast tuhka pähe raputama. Olen nii kaua elanud, et olen näinud ja kõrvalt tundnud keeles toimunud muutusi.

Russitsismid ja anglitsismid

Kui olin väike laps, kasutasid väga paljud vanemad inimesed oma kõnes saksa laensõnu. See oli jäänud sellest ajast, kui meil olid baltisakslased ja saksa keel oli üks kolmest tähtsamast keelest eesti ja vene keele kõrval. Seejärel muidugi ilmusid meie keelde venekeelsed laenud. Neid kasutavad minu generatsioon ja ka pisut nooremad siiani – küll davai, pakaa, privet ja nii edasi.

Nüüd ründab inglise keel. Kuna tänapäeval mahub kogu maailm nutiseadmesse. Noored on ingliskeelsete terminite osas väga vastuvõtlikud, sest ei tea paljudele sõnadele eestikeelseid vasteid. Paljudel uutel terminitel neid polegi. Tihtipeale püütakse keelevõistlustel neid eestikeelseid nimetusi leiutada, aga teame ju keeleuuendaja Johannes Aaviku näitel, et kõik uued sõnad rahva seas kasutusele ei lähe.

Praegu on kasutusel väga palju ingliskeelseid laene ning kuskilt otsast on see loogiline. Samas – kurvaks teeb see, kui ingliskeelset sõna kasutatakse vaatamata sellele, et meil eesti keeles on sama asja kohta tore ja sobiv sõna olemas. Kõige valusam, kui seda teevad haritud inimesed, poliitikud. Näiteks öeldes: “Minu steitment on niisugune” või “Tema establishment on naasugune”. Minu igavene vaenlane on sõna laiv (ingl k live – toim). Täiesti arusaamatu, miks tänapäeval öeldakse esinemise, kontserdi kohta, et see on laivkontsert või laivesinemine. Või etendus on laiv-

etendus. Etendus, mu sõbrad, on etendus ja kontsert on kontsert. Ja kui ma lähen lavale, siis ma esinen, mitte ei esine laivis.

Paraku nii see juba selliste parasiitsõnadega on. Mäletan, kui ühtäkki tuli käibele sõna “trend”. Siis olid kõik asjad järsku trendid. Õnneks see “trend” vajus ära. Nii nende sõnadega tegelikult läheb.

Siiski – katsugem kontrollida juttu, mida suust välja ajame. Meie keeles on peaaegu kõik sõnad olemas, meie keel on erakordselt ilus ja rikas. Hakata seda anglitsismidega mõtlematult risustama on vale. Ka sajandeid tagasi, kui suur katk ja suured sõjad niitsid eesti rahvast nagu vikatiga, ka venestamiste ajal suutsime oma keele säilitada. Hoolimata kõigest on eesti keel vastu pidanud. Olen optimismi täis, leides, et hädaldamiseks meil põhjust ei ole. Meil tuleb endal jälgida, et me välismõjude rünnaku alla ei jääks.

Noored, lugege raamatuid!

Tänapäeva tehniline progress on meeletu ning paljud on harjunud raamatute lugemise asemel hoopis nutiseadmest uudiseid lugema. Siiski ei usu ma, et ühel hetkel enam keegi raamatuid ei loe ning need sootuks kaovad. Et raamatute lugemise soov säiliks, selle eest tuleks hoolitseda juba varakult. Koolides peaks siiski jääma kohustuslik kirjandus, aga hea valiku raamatutega, mida noortele meeldiks lugeda. Lugemine paneb inimese aju tööle, paneb ta mõtlema ja ergutab kujutlusvõimet. Seega noored – lugege ja looge enda jaoks uskumatult ilusaid maailmu! Pidage lugu oma keelest ja kodukandi keelest! Hiljuti ilmus esimene Muhu oabits – selle tegijad on aumärki väärt.

Üks saarte murret ja rahvalaule uurinud tubli mees, saarlane Henno Sepp sai eile saja-aastaseks. Milline suhtumine maailma asjadesse, milline huumorimeel – tema võiks olla eeskujuks meile kõigile!