UURIV LUGUDESARI ⟩ MEIE NUNNUD ehk kakskümmend aastat varjudemängu ja tuulest tulnud tuhanded eurod
31. märts 2022, 23:25
Ehkki Eesti esimene ametlikult toodangut andnud tuuleturbiin aeti 2002. aasta suve lõpul püsti Sõrves, kerkis esimene tuulepark paar kuud hiljem hoopis Virtsu. Nüüd, mil tuulikuid mõlemal pool merd omajagu ja ka esimene merepark ähvardab kõrguda justnimelt saarlaste “maailma äärele” Sõrve, on paslik anda sõna neile, kes esimese tuulepargi tuules elanud needsamad 20 pikka aastat.
“TUULIK ON TORE KÜLL, KUI TA ON MINU OMA JA MINU ÕUES”
Varakevadiselt kargel, päikselisel ja pigem tuulevaiksel hommikul sätime end Saaremaalt Virtsu. Kaasas sportlik küsimus: “Kuidas tunne on?”
Virtsu patrioot ja kohaliku arenguseltsi eestvedaja Jüri Mõniste ei pea paljuks saarlastega trehvata. Ütleb koguni, et tal üks kohalik meile veel, staažikas kutseline kalur ja muidu tõsine mees Uno Tali, kes elanud sellesamuse esimese tuulepargi kõrval kõik need 20 pikka aastat. Tegelikult elas ta seal muidugi ka enne seda, kui tuulikud tulid, kuid see on juba teine lugu. Jüri kutsub meid tuulepargi väravasse, Merepuiestee lõppu, ja sinna me suundumegi.
Täpselt keskpäeval keerab Jüri oma auto kohta, kuhu lubas tulla, ning astub viimasele krõbedale lumekoorikule, mis üksikute puude varjus veel sulama pole suutnud hakata. Kevadest elevil linnud sädistavad vähemalt hetkel valjemini, kui vuhisevad paarsada meetrit eemal asuva esimese tuuliku labad.
Uno jõuab samuti, kaks nappi minutit hiljem. Surub käe tervituseks pihku ja sama teeb ka Jüri.
Muidugi mäletavad mehed, kui esimest tuulikut Virtsu, Uno koduaia taha püstitama hakati. “Oi-oi, see oli laulupidu!” tõdeb Jüri. “Keegi polnud elus sellist tehnikat näinud. Kui esimest püsti aeti, siis rahvas oli kohal ja vaatas pealt. Teised pandi juba vaikselt püsti,” meenutab ta.
Karta ei osatud nagu midagi. Või siis kardeti vaid seda, mida räägiti. “Näiteks päikese varjust ei rääkinud keegi sõnagi. Nagu varem poleks midagi sellist olnud. Aga eks nad räägivadki seda, mida tahavad,” leiab ta.
“Kuidas kasulik on, nii räägivad,” nõustub Uno.
Jüri arvates jagub nüüd – 20 aastat hiljem – tagantjärele tarkust vahest kõigil. “Aga ka tagantjärele saab asju siluda, kõik on võimalik,” leiab ta. “Täna hommikul raadiost kuulsin, et Sõnajalad hakkavad pakkuma inimestele meelehead. Tahavad oma kuue olemasoleva [tuuliku] asemele panna kuus uut, aga nüüd juba ühe masti otsa kohe kuue masti võimsuse,” jagab Jüri kuuldut. Asi areneb, tõdeb ta.
Asi on tõesti ajapikku arenenud. Uno meenutab, kuidas aastaid tagasi läks ühel ta aiatagusel tuulikul tiivik lõhki. “Kuulsin, et mis jama on, keegi trimmerdab metsas! Läksin vaatama. Kedagi näha polnud ja siis nägin, et tuulik tegi sellist häält. Helistasin kähku, et kuulge, pange tuulik seisma! Tuli välja, et tiiva plastikosa oli sisuliselt lahti. Pärast narmendasid kõik, tuulega asi kulub,” tõdeb ta.
Ka varjudemängust on Uno pikalt osa saanud. Tunnike päevas, kevadel-sügisel, hommikul-õhtul, mil päike särab just vastu tuulikut. Siis kõrguvat tuuliku vari täpselt üle maja. Samasugune varjudemäng käivat kuupaistesel ööl. “Siis vilgub samamoodi, kui kardinat ees pole,” kehitab Uno õlgu.
Samuti pandi tema hoovi üks hetk üles müramõõteriistad. Spetsialistidel olnud jube kiire, oodata ei saanud ja kohe pidi mõõdikud tööle panema. “Ja kõik see aeg, mil mõõtmine käis, olid kenad vaiksed ilmad,” naerab Uno. “Päike käis kõrgelt ja polnud isegi varju vilkumist,” ütleb Uno. Rääkimata mürast. Nii arvabki ta, et sellest, samuti umbes 10 aasta tagusest mõõtmisest polnud kasu ei talle ega mõõtjatele. Aga see selleks.
Sõbramehed ei ole tegelikult tuulikute vastased. Räägivad hoopis omavahel nalja heites, et tõsi ta ju on – selle pargi tuulikud on üldse kõige väiksemad. Vaid umbes 60 meetrit kõrged. “Mõtle, nii väikseid ei tehtagi enam vist. Meie nunnud! Ükspäev alles vaatasin neid ja tõesti on pisikesed ju,” muigab Jüri.
Uno paistab nõustuvat ja lisab: “Tuulik on tore asi küll, kui ta on minu oma ja minu õues. Praegu on ta peaaegu mu tagahoovis küll, aga pole minu oma.”
Jüri leiab, et tuulikute puhul on lihtsalt liiga palju asju reguleerimata. Ta toob välja tuulikute talumistasu, millest viimasel ajal rohkem kõneldud. “Lehest lugesin, kena number – 750 eurot aastas majapidamise kohta. Kena, võiks olla küll! Aga ainult 2 km raadiuses ja 100 MW, selline arvestus,” tõdeb ta käsi laiutades.
1. Virtsu tuulepark
VIRTSU alevikus asuva tuulepargi hõlmatava maa-ala suurus on 6,3 ha. See rajati 2002. aasta sügisel Virtsu sadama lähedale ning oli Eesti esimene nüüdisaegsetele nõuetele vastav tuuleelektrijaam. Elektrivõrguga ühendati park sama aasta oktoobris ja veel samal kuul saavutas park täisvõimsuse. Virtsu I tuulepargis on neli 0,6 MW võimsusega Enercon E-40 tüüpi elektrituulikut. Elektrituulikute tootja ja tarnija on Saksa tootja Enercon GmbH. Kolme Virtsus asuva tuuliku kõrgus on 63 meetrit ja ühe kõrgus 65 meetrit, rootori läbimõõt 44 m ning tuuliku kaal 117 tonni. Koguinvesteering oli 1,2 miljonit eurot.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aas saatis läinud aastal tõepoolest kooskõlastusringile eelnõu väljatöötamiskavatsuse, millega jagataks tulevikus muist tuuleparkidest saadavast tulust pargist vahetult mõjutatud kohalikele elanikele ja omavalitsustele.
Maismaa-tuuleparkide puhul olnuks tasu suurus kuni 0,5 eurot ühe toodetud megavatt-tunni elektri kohta ehk 100 MW suuruse tuulepargi puhul oleks tasu 150 000 eurot aastas. Tasu makstaks kohaliku omavalitsuse ja tuulikute läheduses elavate inimeste vahel pooleks.
Näiteks 100 MW tuulepargi puhul, kui tasu jaguneks KOV-i ja 100 majapidamise vahel, saaks iga elanik ca 750 eurot aastas. Kuni 200-meetriste tuulikute puhul saaksid tasu need, kes elavad tuulikust maksimaalselt kahe kilomeetri kaugusel.
Meretuuleparkide puhul makstaks eelnõu kohaselt 5% hoonestustasust, mis on näiteks 1000 MW suuruse pargi puhul 700 000 eurot aastas, see laekuks kohalikule omavalitsusele. Tasu makstaks omavalitsustele, kes asuvad lähimale tuulikule lähemal kui 20 km.
Justiitsminister Maris Lauri tõmbas aga plaanile pidurit. Ministri hinnangul polnud piisavalt põhjendatud, miks inimeste kõrval saaks tasu omavalitsus ja miks küsitaks raha vaid uute tuuleparkide arendajatelt. Täpsustusi ja põhjendusi on vaja. Nõnda polegi paigas, kuidas asjad talumistasuga olema hakkavad.
Jüri leiab ka, et tuuleenergia arendajad võiksid mõelda hoopis oma aktsiate jagamisele. “Vanasti oli samuti näiteks viinaga. Pudel maksis poes 4 rubla, kuid viinapudel iseenesest oli hoopis teise ja suurema väärtusega. Tegija mees oli see, kes pani pudeli lauale, mitte ei pakkunud viit rubla,” toob ta näite.
Nii on tema arvates ka aktsiaga. “Selle omahind on momendil 3,7 eurot. Kui inimesele antakse näiteks 10 aktsiat, siis on see kordi suurem asi kui näiteks tema arvele 37 eurot kanda. Asi on suhteline ja seda võiks kasutada,” annab Jüri tuuleparkide arendajaile omalt poolt mõttelõnga, mida edasi “arendada”.
300 000 EUROT KOHALIKE HÜVANGUKS, SEE MUIDUGI LEPITAB
Praeguse Lääneranna vallavolikogu liikme, toonase vallavanema Arno Peksariga saame kokku ühes teises kohalikus tuulepargis. Selles, mis Saaremaale sõitjatele Virtsu sadamasse jõudmisel paremat kätt jääb. Vallavanem oli Arno siis, kui esimest tuuleparki rajama hakati, ja loomulikult mäletab temagi seda kui eilset päeva.
“See oli suur rahvaste rändamine, huvilisi oli palju. Ühte rada pidi läks rahvas monteerimist vaatama ja teist pidi tuli tagasi. Ma ütlesin veel, et toitlustajad magasid toimunu maha, sinna oleks pidanud kohviku üles panema. Rahvast oli nii palju,” naljatab ta.
Arno sõnul oli kohalike huvi suur ja vastuseisu ei olnud. See oli ikkagi Eesti esimene tuulepark. Nüüd aga möönab ta, et eks seal sai kõige esimene tuulik püsti pandud majadele siiski natuke liiga ligi, kuid seegi on tagantjärele tarkus. Kõnealune tuulik asuvat majadest ca 220 m kaugusel.
Suhtumine on aastatega läinud realistlikumaks, vaenulikumaks mitte. “Nüüd nad saavad aru, mis see on, aga nad on juba harjunud,” tähendab ta. “Teine asi on see ka, et natuke üle 10 aasta tagasi rakendus meil toetussüsteem, kus läbi tuulikufirmade ja valla moodustatud MTÜ laekub raha ja see jagatakse kohalikele MTÜ-dele toetuseks.” Kõlab hästi, tõesti. Eks inimest huvitab ikka see, mis tema asjast kasu saab, kui keegi tema “koju” sellist hiiglast tahab püstitada.
Arno sõnul on neil neli taotlusvooru aastas ja viimasel voorul oli näiteks üheksa taotlust. Neist viis olid ürituste jaoks, ütleb ta, ehkki ürituste jaoks eriti palju raha ei anta, reeglina kuni 300 eurot. “Aga kui on investeeringud või muud projektid, siis neil ei ole toetuse suurus piiratud.”
2.Virtsu tuulepark
VIRTSU poolsaarel asuv tuulepark rajati 2008. aastal, esimene tuulik ühendati elektrivõrguga sama aasta aprillis ning veel samal kuul saavutas park täisvõimsuse. Virtsu II tuulepargis on kolm 2,3 MW võimsusega Enercon E-70 tüüpi elektrituulikut, tuulepargi koguvõimsus on 6,9 MW. Tuulepargi koguinvesteering oli 7,8 miljonit eurot. Elektrituulikute tootja ja tarnija oli Saksa tootja Enercon GmbH. 336 tonni kaaluv tuulik on 85 meetrit kõrge ning rootori läbimõõt 71 meetrit.
Virtsu on tema sõnul üsna palju raha taotlenud nt muuseumile ja seltsimajale. “Nende jaoks on läbi ajaloo tulnud väga suured summad,” ütleb Arno. Kokku on igal aastal kohalike hüvanguks laekunud ümmarguselt 25 000–30 000 eurot. Seda siis veidi enam kui 10 aasta jooksul. “Ütleme, et kui see on olnud juba circa 10 aastat, siis on meile tulnud toetusena tuulikufirmalt 300 000 eurot. Kasu küll. Ja eks seegi lepitab inimesi,” nõustub Arno.
Oma arvamusega tuulikutest on Arnol nii ja naa. “Energiat on meil ju tarvis, seda esiteks,” leiab ta. “Teiseks, nagu paljude muude asjadega, on suhtumine neisse enamasti emotsionaalne. Kui nad ei meeldi, siis mitte millegagi neid meeldima ei pane ka,” on ta veendunud.
Arnole on tuulepargid silma hakanud ka välismaal. Nii teab ta rääkida, et isegi Viini eeslinnas olevat turbiinid püsti. “Ja kui ühe käest, kel tuulik oli majast 6 meetri kaugusel, sai küsitud, kas teda häirib, siis see vastas, et vot siis läheb uni ära, kui kuuleb, et tuulik seisab – siis teab, et raha ei tule. Kui ei ole otseselt rahalist kasu sees inimesel, siis kõik ülejäänu on emotsioonid.”
Üks, mis Arnole väga ei meeldi, on see, et Eestis on tuulikute regulatsioon endiselt lapsekingades. Räägitud on sellest aastaid, aga konkreetseid samme on pigem vähe. See on tõesti mõttekoht.
MILLEST UNISTAB TAASTUVENERGIA ENERGEETIK?
Virtsu tuuleparkide omanikfirma Enefit Greeni juhatuse liige tootmisvaldkonnas Innar Kaasik oli tegelikult esimene, keda sel Virtsus veedetud päeval kohtasime. Või noh, ei kohanud, vaid kohtusime kokkulepitud kohas. Ikka sellessamas Eesti esimeses tuulepargis. Sest see on ju... esimene.
Naerusuise ja avatuna tutvustab Innar, mis see tuulik üldse on ja nendib siis, et kohtades, kus neil tuulepargid paigas, on kohalik kogukond saanud aastate jooksul aru, mida tuulik endaga kaasa toob. “Inimestel on alati hirm, et tegemist on uue lahendusega ja arvatakse, et sellega tekivad mingid ohud või kitsendused,” kõneleb ta. “Aga siis nad näevad, et tuulikutega koos on võimalik elada, neid hooldatakse heal tasemel ja lisaks on kohalikku kogukonda tagasijõudev toetusraha, mis aitab viia ellu nende jaoks olulisi asju.”
Mis puutub tuulikute kõrgusi, laiusi ja igasugu muid näitajaid, siis temagi ütleb, et esimesse parki said püsti väikesed masinad, nende tornikõrgus on vaid 40 meetrit, lisaks labade pikkus. “Siit 60 km kaugusel, praktiliselt Haapsalu all, on kasutusel nt 100 meetri kõrgused masinad, mis on 2009. aastal paika pandud. On näha, kuidas aastatega on asi edasi arenenud ja tulevikusuund on, et maismaal tahaksimegi püstitada 150 m tuulikuid,” räägib Innar.
Miks nii kõrgeid, olevat siit mereäärsest, üsna madalast tuulepargist vaadates hästi mõista. “Meri on sile, pole metsa, tuul tuleb stabiilselt sisse. Iga küngas ja mets tekitab aga turbulentsi ja selle vähendamiseks peadki minema kõrgustesse. Kõrgustes on tuulevoog vaba,” selgitab ta. “Paljud küsivad, miks mõned meie tuulepargid toodavad rohkem kui teised. Aga põhjus ongi selles, et siin on meil 40-meetrised ja teises kohas võib-olla 150-meetrised. See ongi suur erinevus.”
Kui Virtsu esimese tuulepargi tuulikute tippu vaadata, siis Innar ütleb, et sealsetel on “tõeliselt nunnud labad”. “Nagu lasteaiaõppe ideaalmaterjal,” naerab ta. “Suurel tuulikul on laba juba ainuüksi sama pikk kui neil tuulikutel tornikõrgus.”
Täiesti uutes masinates, mis arenduses, on labapikkus tema sõnul 60 meetrit. Kui minna kõrgustesse, saab kasutada pikemat laba. See annab tootmist juurde. “Tuulik on täpselt nagu purjekas – mida kõrgem on tuulik, seda laiem on laba pind, ja mida laiem laba, seda rohkem tuul teda mõjutab, seda rohkem energiat ta toodab madalama tuulega.”
Ja suure tuulega ei tooda kumbki tuulik. Ei tilluke ega ka suurem. Seda põhjusel, et suure tuulega pöörab tuulik end tuulest välja. Nõnda ei teki ohtlikku olukorda ja tuulik pole sunnitud propelleri kombel laperdama.
Kohalike meelestatus oli Innar Kaasiku sõnul enne esimese pargi rajamist hea. Kõhklejaid on samas alati. Üks, mida peljatakse ja mis tõesti inimesi häirida võib, on varjutus. “Ka praegu on siin metsapeal varjutust näha,” näitab ta rannamändidele, millel paistab hommikune tuulikuvari. Kui labad liiguvad, siis vari liigub. “Inimestel on arusaam, et tuleb arendaja, paneb masina püsti ja vari hakkab teda kindlasti häirima,” ütleb Innar ja lisab siis: “Ei hakka!”
Tema sõnul on nt Virtsu tuulemasinatelgi varjustopper peal. “Seda kasutame Eestis kaks korda aastas, kevadel ja sügisel, kui päike käib madalalt ja tekivad varjud. Kui päike on kindlas kõrguses, tuleb automaatne varjustopp kindlaks kellaajaks ning sel ajal masin seisab. Me ei taha kellelegi liiga teha ja peame mõtlema ka kohalike peale,” kinnitab ta.
Ka stoppsüsteem sai tema sõnul rakendatud tänu kohalikele, kes andsid märku, et varjudemäng häirib neid. Et arendaja ei teadnud süsteemi olemasolust, uuris ta tuulikute tootjalt ning selgus, et loomulikult on sellele lahendus. Arendaja polnud osanud seda lihtsalt küsida.
Seda, et koostöö kohalikega on Virtsus hea, Innar ei salga. “Lääneranna vald oli esimene peale Paldiskit, kes julges oma kodulehele panna tuulikud. Seal on päriselt ka tuulikute pildid!” ütleb ta õhinaga. “Kui sellest kuulsin, siis see oli minu jaoks kõige parem sõnadeta tunnustus.”
Millest aga unistab taastuvenergia energeetik? “Merest,” kõlab kiire vastus. “Meri on unistus. Ta on ilus ja tehniliselt väljakutseid pakkuv, aga kui jõuad kokkuleppele riigi ja kohaliku kogukonnaga, siis saad merre arendada suure tuulepargi. Selles on mere võlu,” ütleb Innar ja toob näite: Enefit Greenil on üle turgude 22 tuuleparki, koguvõimsusega 400 MW. Samal ajal on neil ehituses veel neli uut parki, mis toovad sama võimsuse. “Nelja uue tuulepargiga saame 22 vana pargi võimsuse! Meretuulepargi puhul räägitakse aga juba 800–1000 MW-st, seega on tulevik kindlasti mereparkides,” usub Innar Kaasik.
Saaremaa valla energia- ja kliimakava aastaks 2030 ütleb, et meie aastane elektrienergia vajadus on 161,5 GWh. Tähendab see siis, et tulevik peabki alguse saama meie “maailma äärelt”, Sõrvest? Võimalik. Eks me näe, kui see tulevik olevikuks saab.
3. Virtsu tuulepark
SAMUTI Virtsu poolsaarel asuv park rajati 2009. aastal ja esimene tuulik ühendati elektrivõrguga 2010. aasta märtsis. Virtsu III tuulepargis on kolm 2,3 MW võimsusega Enercon E-70 tüüpi elektrituulikut, sellegi tuulepargi koguvõimsus on 6,9 MW. Tuulepargi investeering oli 9,8 miljonit eurot. Nendegi tuulikute tootja ja tarnija oli Saksa tootja Enercon GmbH ning siingi on 336 tonni kaaluvad tuulikud 85 meetrit kõrged, rootori läbimõõduga 71 meetrit. Koos Virtsu II tuulepargiga hõlmab III tuulepark maa-ala suurusega 39 hektarit.
