JUHTKIRI ⟩ Me ei tohi jääda mugavasse tugitooli

Iti Padar ja Mendi Kallavus. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kui Putini Venemaa Ukrainat 24. veebruari varahommikul pommitama hakkas, oli see tugev reaalsuse kontroll kõigile.

Kui enne me vaid arvasime, et maailm on etteaimamatu, siis nüüd teame seda kõik ja illusioone enam ei loo.

Eesti minevik on valus ning ei tohi unustada, mida meie esivanemad ohverdasid, et saaksime praegu elada vabas ja demokraatlikus riigis. Mõnekümne aastaga on see muutunud peaaegu enesestmõistetavaks, nüüd teame Ukraina näitel, et kõik võib muutuda ühe päevaga.

Kuidas meie agressioonile reageeriksime? Kas asume tüüpiliste eestlastena üksteisega vaidlema või jõuame üksmeelele? Kas oleme valmis oma riiki kaitsma?

Tänases Saarte Hääles räägivad saarlannad, kuidas tundsid, et peavad valmis olema olukorraks, kus meie riiki rünnatakse, ja oskama siis nii endi kui teiste aitamiseks ka midagi teha, mitte edasi lösutama mugavas tugitoolis.

Selle peale võiks mõelda iga kodanik.