/nginx/o/2015/03/20/3887865t1h6653.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/31/14800159t1h888f.jpg)
"Ulgusaarlaste" saates käis Saaremaalt pärit Krista Metsand, kes juhib naabersaarel Hiiumaal Käinas asuvat elamuskeskust Tuuletorn.
Kuidas sai juhtuda, et väiksemal saarel Hiiumaal on suurem elamuskeskus kui suuremal saarel Saaremaal tegutsev Thule koda?
On tõesti suurem ja võib-olla sellepärast, et siin on kuus korrust. Vahest sellepärast, et Käina lähedal ei ole tuletorne, kust kaugele vaadata. Siis tuli teha selline torn. Tuletornid kipuvadki olema põhjarannikul, suure mere poole. Meie siin Käina pool tahaks Saaremaad ka vaadata. Ilusa ilma ja pikksilmaga näeb.
Kuidas on juhtunud, et üks kena Saaremaa neiu on oma elukohaks valinud Hiiumaa?
Eks see kipub nii olema, et kui armastus tuleb peale, siis sa ei vali enam, kuhu sa lähed. Saaremaalt suundusin Tallinna õpingutele ja 14 aastat elasin pealinna elu, mõeldes, et see ongi nüüd maailm. Siis tuli üks segane-sogane hiidlane ja tõi mu lihtsalt naabersaarele.
Ei maksa vist saladust teha, et tegemist on tuntud loodusfotograafi Pääro Metsandiga, kes saarlanna Tallinnast ära kosis ja Hiiumaale tõi.
Me tegelikult korra mõtlesime, et läheks hoopis Saaremaale. Minu ema, kes on väga suur Tallinna fänn, imestab siiamaani, et kui mul tuli tahtmine tagasi saare peale tulla ning ei tahtnud enam pealinnas elada, miks ma siis veel väiksema saare valisin.
Räägi siis, kuidas Hiiumaa peal elada on?
Rahulik. Üllatavalt rahulik. Tundub küll, et hästi palju on tegemisi ja töiseid tegemisi, aga tegelikult ei ole. Sa lähed õhtul koju, paned ukse kinni ja sul on mingisugune teistsugune rahu. Ma isegi ei oska seda kirjeldada. Minu jaoks ei ole enam mõeldav, et elaksin nagu mandriaastatel, kui jõudsin koju kella kümne ajal õhtul. Ei! Võib-olla on see sellest, et siin ei ole õhtuti väga midagi teha. Tegelikult on see väärtuslik aeg oma lähedastega, mida siin saab tunduvalt rohkem. See on see, miks ma ei suuda enam mõelda sellele, et võiksin siit ära kolida.
Sa oled siis oma juured siia juba nii tugevasti istutanud?
Jah. Nii nagu ma kipun ütlema, et minust endast ei saa hiidlast, sest olen saarlane, aga ma olen sünnitanud kaks hiidlast ja sellest piisab.
Kas hiidlased sind siia Hiiumaale tahtsid?
Üks tahtis, aga mulle sellest piisas.
Kas on nii, et 10 aastat pead Hiiumaal elama ja siis hakatakse lootust andma, et sinustki võib saada hiidlane?
Olen ka seda kuulnud. Aga arvan, et selleks ei pea üldse hiidlane olema, et Hiiumaal elada. Mulle tundub, et siinne elu sobib eriti niisugustele inimestele, kes tahavad tegeleda loominguga. Siin elatakse kulgemise rütmis.
Sina päris loomeinimene otseselt ei ole, sa oled Selverit juhatanud?
Jah, peaaegu kuus aastat. Ma olen pigem jah numbriinimene.
Räägi meile natuke sellest keskusest ka.
Tuuletorn on minu hinnangul Hiiumaale jõudmisel esimene sihtpunkt. Kui tahad hakata saart avastama, siis käi keskusest läbi, et sa üldse teaksid, mida saarelt otsida. Siit saad Hiiumaa elust, nii mere alt kui ka maa pealt pildi ja sisevaate hiidlase olemisse. Kui see keskus on läbi käidud, siis sa juba tead, kuhu sa minna tahad. Saad suunaviidad.
Olen kindel, et lastele on siin rõõmu palju. Kas vanematele ka midagi?
On olnud olukordi, kus lapselaps tahab minna ronimisseinale, vanaisa mõtleb, et ta istub kohvikus ja lõppkokkuvõttes on nad seal ronimisseinal koos. Hästi paljud kibelevad sinna. See on Baltimaade kõrgeim. Ta on äge. Mina ei ole suutnud end veel tippu vinnata, kuigi olen üritanud.
Oleme nüüd Hiiumaast palju rääkinud. Ütle, kus sinu juured seal suuremal saarel asuvad?
Suuremal saarel on minu juurikad Kuressaares ja Vätta poolsaarel. Vätta poolsaarel elavad siiani minu vanemad ja vanaema. Venna pere elab nüüdseks juba Tallinnas ja mina siis kõrvalsaarel. Minu esimesed 18 eluaastat möödusid Kuressaares. Aga nii kui suvi tuli ja soojaks läks, nii ma maale läksin. Vanaema ja vanaisa juures oli ikka natuke rohkem vabadust ja põnevust. Seal oli palju raamatuid. Vanaisa ja vanaema võimaldasid palju lugeda, et las laps puhkab.
Aga milline sinu mängumaa Kuressaares oli?
Kuressaares elasin Tallinna tänaval. Nüüd on seal kõrval Jyski pood. Teisel pool teed on suur toidupood. Tol ajal oli seal meie liuväli. Nüüd ongi kummaline vaadata linna, mis on olnud täiesti teistsugune. Näiteks Auriga juures ringtee oli pisike punnike, Kudjapel olid metsades suusarajad. Kõik on nii teistsugune. Linn on muutunud linnalikuks.
Koolis käisid sa Saaremaa ühisgümnaasiumis?
Kõigepealt Kuressaare põhikoolis ja siis Saaremaa ühisgümnaasiumis. Mul oli väga tore klass ja mäletan suure heldimusega mõlemaid kooliastmeid. Ühisgümnaasiumis oli meil keemia-bioloogiaklass ja hästi palju põnevaid väljasõite. Õppelaagrid ja õpetaja juures kodus käimisi. Igasugused toredad mälestused.
Kui sa gümnaasiumi lõpetasid, miks sa siis saarele ei jäänud?
Saaremaal ei olnud tol ajal kõrgkooli võimalust. Ülikooli minek oli mul aga kindel tahtmine. Läksin õigusteadust õppima. Kriminaalõigus oli väga südamelähedane ning kujutasin ette, et tahan olla kohtunik või prokurör, kes kõikidele kurjamitele õiglase karistuse määrab. Aga läks väga teisiti. Alalhoiuinstinkt, ei tahtnud sinna maailma sukelduda. Kartsin, et toon liiga palju halbu tundeid koju kaasa. See on tugeva närvikavaga inimestele.
Aga pärast kõrgkooli lõpetamist sa Saaremaale tagasi ei tahtnud?
Jah, tahtsin melu, sellist aktiivsemat noore inimese elu elada.
Ja siis tuli armastus?
Siis tuli armastus. Kuigi ma juba enne armastust teadsin, et lapsi tahan kasvatada oluliselt rahulikumas piirkonnas. Arvasin, et lähen tagasi Saaremaale, aga läks teisiti.
Kui vaatad Saaremaa elu väikese distantsi pealt – kas see läheb sulle korda?
Väga läheb ja käin seal väga regulaarselt. On olnud ka aegu, kus praam käis üle päeva ja talvisel ajal jõudis jääsupp kinni külmuda. Siis tuli ringiga minna – Hiiumaalt mandrile ja sealt teise sadamasse. Kihk käia oli, on siiani. Nüüd on oluliselt tugevamad praamid. Minimaalselt kord kuus teen selle sõidu ja kui mõni kuu jääb vahele, siis tuleb lihtsalt rohkem käia.
Mis sind sinna tõmbab?
Tänaseks minu inimesed. Saar ise on palju muutunud. Vättal, seal on kõik selline, nagu kogu aeg on olnud. Kuressaare pole enam see koht, kus tunnen iga nurka ja mul on igal pool mälestused. See ei ole nostalgia. Käin sellepärast, et seal on mu inimesed. Isegi lapsed ütlevad, et Hiiumaa kodu ja Saaremaa kodu.
Kui sa istud siit Sõru sadamast praamile ja liigud Triigi poole, kas tekib õhuvahe ka?
Pigem veelahe. Äraminemise ja tagasitulemise tunne tekib mandri ja saare vahelisel praamil. Toimub nagu restart. Saarte vahel ma erinevust ei tunneta. Minu jaoks on nad mõlemad kodud. Kui Tallinnas elasin, oli see vahe suurem.
Üle poole elust oled Saaremaalt ära olnud. Oskad sa saarlast ja hiidlast võrrelda?
Olen Hiiumaal elanud 12 aastat. Inimesed on ühtepidi väga erinevad ja teistpidi väga sarnased. See, millest ma pole siiani aru saanud, on hiidlase huumor. See ongi asi, mida tunnebki ainult hiidlane. Inimesed kipuvad mõnikord haavuma, aga selleks pole põhjust. Huumor on huumor. Hiidlane on natuke rohkem lukus kui saarlane, kuid hiidlane on hoolivam. Ta paneb tähele. Sa ei haju Hiiumaal ära. Sind märgatakse rohkem ja samas ei torgita. Sa nagu tead, et seljatagune on olemas.
Aga millised need saarlased on?
Mina ütleks, et saarlased on väga avatud. Ühtepidi uuele, valmis katsetama ja valmis arenema ning arendama. Iga teemaga on erinevaid põrkumisi, kuid minu meelest on saarlased uuele vastuvõtlikumad.
Neid asju, mis saarlased julgevad teha, hiidlane ikka mõtleb?
Jaa, ta mõtleb üheksa korda ja korrutab selle ka veel kahega. Tegelikult on nad ikka üsna sarnased.
Oled sa Hiiumaa peal üksik Saaremaa tüdruk?
Ei, meid siin ikka jagub. Kusjuures seda, kes kust on, ma ei tea, aga see, et keegi on saarlane, tuleb kusagil jutu sees välja.
Mis sa Saaremaa sillast arvad?
Kui elasin Tallinnas, siis arvasin, et raudselt peab olema sild. Eriti kui olin 18 tundi järjest kai peal ja pidin mõtlema, kas kütust jagub või mitte, kui autot soendan. Samas elades nüüd ise saarelist elu, ma küll silda ei tahaks. Ei taha olla läbikäiguhoov. Oluline on just seesama tunne, kuidas inimene praamil ennast ringi lülitab. Aeg on lühike, aga väike lülitus ikka. See on natuke vajalik enda häälestamiseks. Ei pea saama igale poole kohe ja kiiresti. Meil oli ju olukord, kus praamid ei käinud, said üle Virtsu käia, ja kõik jäid ellu. Elad üle, kui pole seda üht sorti piima, võtad teise ning sa ei pea kõike kohe saama. Need, kes elavad saarte peal, on sellega harjunud ja arvestanud. Inimesed elavad ju Kihnus ja Ruhnus ka.
Kus kandis sa ise elad?
Mina elan Hiiumaal Käina osavallas. Neli kilomeetrit täitsa metsa sees ja mulle väga meeldib. Oma metsa sees on maja. Ükski auto meist mööda tulla ei saa.
Ukse paned lukku?
Nii ja naa, mõnikord, kui poodi lähen, siis jääb täitsa lahti, et kassid saaksid liikuda. Autouksed pole kunagi lukus, ei ole vajadust.
Meretaguse kõige parem tunnusjoon on inimeste omavaheline usaldus?
Jah, see turvatunne. Mäletan Selveri aegadest, et kui oli külm talv, siis autod parklas töötasid. Kuhu sellel vargal minna on – praam on ju vastas!
On saarlased jonnakad ka? Jonnakamad kui hiidlased?
Jah. Kindlasti. Hiidlane on ka väga jonnakas, aga oma jonnakuses resoluutsem. Ei vaidle ega aja oma rada. Kui oled saarlane, siis ronid edasi ning puksid ja jooksed nii kaua vastu müüri oma sarvedega, kuni see müür lõpuks langeb.
Ega miski sind sinna Saaremaale enam tagasi ei meelita?
Selle kohta ütleks, et ära iial ütle iial. Pigem ma eelistaksin mitte minna suurde linna, aga Saaremaad ei saa iial välistada. Kuigi jah, mul on loodud kodu, mida ma ei taha ju maha jätta. Aga me ei tea kunagi, mida elu toob, ja mul on olemas ka Saaremaa kodu.