:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/18/14768820t1h7572.jpg)
Alles see oli, kui maadlesime pandeemiaga. Jah, "not over yet" (pole veel lõppenud - ingl k), nagu kirjutab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), aga siiski räägime post-COVID keskkonnast.
Maailmast, kus riik on läinud majandusse enneolematult sügavale ja kardetavasti läheb veel edasi. Valitsuste üleilmne võlakoormus on pandeemia tõttu triljonite ulatuses kasvanud.
Konsultatsioonifirma McKinsey uuringu järgi ollakse praegu 2022. aasta teise poole osas umbes samasuguste tunnetega nagu 2020. aasta koroonalaine ajal. Teadagi, Venemaa sõda Ukrainas, energiahindade tõus, inflatsioon… Poliitikud on varmad kodanike ebamugavusi leevendama ja kõik see tähendab riigikapitalismi vältimatut kasvu.
Valed sisendid
"Energeetikast tundub saavat nende valimiste (järgmiste riigikogu valimiste – N.K.) üks lemmikteemasid, kuid poliitikute fookus saab ilmselt olema sõnal "toetus", mitte niivõrd tootmisvõimsuse kasvuks vajalike takistuste eemaldamine," kirjutas LHV panga juhatuse liige Indrek Nuume Äripäevas ilmunud arvamusloos.
Poliitiline arvutus on teistsugune kui majanduslik. Ehk et kui riigifirma Eesti Energia kuluarvutused elektri universaalteenuse hinda piisavalt madalaks ei tee, pole põhjus objektiivses tootmishinnas või investeeringute vajaduses, vaid esitatud sisendid, nagu öeldakse, on poliitiliselt valed.
Ma ei taha siinkohal öelda, et just eelnimetatud põhjusel ei pikendanud Eesti Energia nõukogu sel nädalal ettevõtte juhi Hando Sutteri ametiaega. (Kaheksa aastat, aitab ju küll, ja kõik need jutud värske pilgu vajalikkusest.) Aga fakt on see, et ega avalikkus mingeid eriti selgeid põhjendusi ei kuulnud ning mõistagi laskub toimunu kohale poliitilise konteksti vari. Universaalteenuse teemat lükkab isamaalasest minister Kristjan Järvan ning elektri hind eratarbijatele peab paika saama. Insener Sutter pole pealegi võimul olijatega kunagi liiga semutsenud, ka Kaja Kallasega olevat erimeelsusi, nagu Äripäeva allikad räägivad.
Kes lobistasid?
Kõrgete riigiametnike kohavahetustega seotud manöövritest me kuigi palju ei tea. Hiljuti pälvis palju kõneainet Mikk Marrani uus amet. Välisluureameti juhist saab Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) juht. Kes olid ülejäänud 17 kandidaati sel konkursil? Küsimus pole lihtsalt uudishimus. Ka selles mitte, kas Marran sobib või mitte. Avalikkusel oleks vast oluline teada, millised huvirühmad (keda metsanduses on küllaga) oma kandidaati lobistasid.
Keit Pentus-Rosimannuse nimetamine Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaadiks on eeltoodu kõrval väga aus mäng. Sest see koht jagataksegi poliitiliselt. Võimuerakonnad leppisid omavahel kokku, oluline on teada saada (ja küllap see selgub), mida Isamaa ja sotsid Reformierakonnalt vastu said.
Kuid tulles tagasi peamise juurde – poliitilise võimu otsused tungivad järjest enam turumajandusse ja minu arvates pole see teps mitte hea. Majanduskeskkonnal on võime iseregulatsiooni korras tekkivate probleemidega toime tulla, aga mida rohkem riiki sellesse sisse tungib, seda viletsamaks see võimekus muutub. Toetuste iseloom peab olema võimalikult ajutine, vastasel korral läheb see tulevastele põlvkondadele kalliks maksma. Nii kaude kui otse.