RAUDSE EESRIIDE TAGANT ⟩ “Veri asfaldil” ennustab Vene võimudele tulevikku

"VERI ASFALDIL" taastas pedantselt kõik 80ndate detailid ja vaimu – interjöörid, riided, toit, transport, diskod, videosalongid, ühistukauplused, koolid, politseijaoskonnad ja mitteametlikud spordiklubid. Aga kindlasti ei romantiseeri sarja autorid tollast elu. Foto: Kaader videost

Minu isiklik minevik on pärandanud mulle hulgaliselt mälestusi, mis on seotud suure N Liiduga, ja võimaluse saada tuttavaks ja mõnel puhul koguni semudeks inimestega, kes alates 1991. aastast elavad teisel pool piiri.

Veidrate seoste tõttu võib mul näiteks mälusopist pauhti esile kerkida pidu Piiteri ehk toonase Leningradi professorikorteris, kus tsaariaegse maja kubatuur oli selline, et esikus olid jalgrattad nööridega lakke tõmmatud ja sealt alt võis püstipäi läbi kõndida. Tiibklaverile ja noodiriiulitele oli omaette tuba.

Samal trepimademel asunud teises ja sama suures korteris elas viis perekonda. Perepojast võõrustaja Dima, kelle vanemad olid traditsiooniliselt suveks daatšasse (suvilasse – toim) kolinud, oli Eesti punkaritega jooma kutsunud ka kellegi Jura. Meil oli väga lõbus ja jutud kujunesid kuidagi nii, et sel õhtul ma ei saanudki pihta, et Jura mängib soolokitarri bändis Kino. Meil oli ilmselt muustki rääkida, kuigi ma absoluutselt ei mäleta, millest. Ja kuulasime me mitte Kinod, vaid hoopis Depeche Mode`i.