POJA JÄRELEHÜÜE ISALE ⟩ Võõras mees on sealpool Linnuteed...

Väino ja Toomas Foto: Toomas Uibo erakogu

"Ma ei teagi, kust kohast alustada… Istusin haiglavoodi kõrval ja hoidsin ta käest. Saime mõlemad aru, et need on ühed viimased hetked koos olla. Rääkisime, kuis jaksasime, mina pärisin, tema püüdis vastata. “Allikavett tahaks veel korra maitsta ja pohlad võiksid ka sees olla”," kirjutab Väino poeg Toomas Uibo isa lahkumishommikul.

"Isa sündis täna 29 694 päeva, umbes 712 656 tundi ja 42 759 360 minutit tagasi. Käis sõda ja tol päeval moodustasid USA ja Suurbritannia ühiskomitee, mis hakkas uurima natside sõjakuritegusid. Midagi pole maailmas muutunud.

Elva keskkool, siis Tallinna Kergetööstustehnikumi. Õppis elektri värki ja sattus Draamateatrisse valgustajaks. Tundus, et lahedam on olla hoopis valgustatav. Nii läkski. Lavaka IV lend 1966-1970 koos kamraadide Ulfsaki, Kilveti, Tepandiga ja paljude teiste talentidega. Nad olid kõik täiesti segased tüübid, aga veel on mõned alles, kes mäletavad Bulgakovi “Don Quijote” kursuse diplomilavastust 1969. aastal. Ulfsak Doni ja Väints Sancio Panza rollis. Olla olnud vägev. Midagi oli nende sisse pandud. Panso, vist.

Tulevad kandvad rollid Tallinfilmides “Väike reekviem suupillile” (1972) ja “Aeg elada, aeg armastada” (1976), aga teater kisub rohkem.

1971 sünnib esimene poeg ja teine 1973. Siis kolimine Tallinnast Tartu. Puust linna teatrielus annavad tooni Toomingas, Hermaküla ja vana hirm Ird. Elu on möll, aga isa on kenasti olemas. Räägib poistega teinekord sügavatel filosoofilistel teemadel. Lugege seda ja lugege toda! Köögis istuvad pidevalt Runnel ja Kaalep. Viimane suitsetab nii, et väike ruum muutub iga kord hingamiskõlbmatuks. Aga midagi jääb nendelt vanameestelt eluks ajaks külge. Isa vihkab kõige rohkem silmakirjalikkust ja ebaõiglust ning ei peida oma suurt empaatiavõimet. Midagi jääb eluks ajaks külge.

1979 Tartus “Edasi” toimetuses esimene ülesastumine koos isaga. Vist mingi nääripidu ja Kadastik kutsus. Järgmine kord Pedas ja Erki Berends peokorraldajana vist isegi salvestab. Võimalik, et ta leiab selle lindi kunagi veel üles. No, ja siis hakkab pihta. Järgmised kontserdid.

On 1981. Isa läheb esmaspäeval tööle ja tuleb reedel, vahest ka neljapäeval või laupäeval, sest töökoht on nüüd hoopis Viljandi “Ugalas”. Teda on füüsiliselt vähem, aga ta siiski on ja me oleme palju koos. Eriti suvel Kammeris. Ühel ööl, seal Kammeri ärklitoas sünnib laul “Võõras mees”. Ei oska sest esiotsa midagi arvata, aga ennnäe. Mõni identifitseerib teda ainult läbi selle loo. Veidrad juhused.

Kasvame vennaga ja isa ütleb, et tiblade sõjaväkke te ei lähe. On segased ajad ja ta viib kogu pere ajutiselt Rootsi sugulaste juurde. Tuleb ise 30 kuu pärast Eestisse tagasi ja saab Elva linnapeaks, kaks korda järjest üksikkandidaadina. Ta on liiga aus, ajab taga õiglust ja kaitseb nõrgemaid. Saab selgeks, et poliitikas need asjad ikka nii ei käi küll ja mõni sõbergi keerab seepärast selja. On ju varguste tippaeg. Peale poliitikat ütleb, et ta läheks nüüd hea meelega mõneks ajaks hullumajja, normaalsemasse keskkonda rahunema. Elva raekoja katusele jääb helisema tema orgunnitud kellamäng.

Läheb hoopis Kuressaarde teatrit ehitama. Riik plaanib sinna teha profiteatri. Aga võta näpust, poolel teel selgub, et raha seda pidada ikka pole ja tuleb hoopis kultuurimaja ja harrastusteater. Õnneks on ta jõudnud projekti suruda kõrge lavatorni nagu päris teatrites. Seda enam ei lammuta.

Teater ikkagi kutsub ja ta leiab uue väljakutse. Kui profiteatrit riik ei rahasta, siis tuleb võtta punt harrastajaid ja nad elukutseliste tasemel mängima panna. Saaremaa rahvateater hakkab mängima ja võitma igasugu konkursse üle vabariigi. Kuna Grand Prix’ide arv ületab kellegi jaoks taluvuspiiri, siis saab ta süüdistuse, et see pole aus ja lavastaja peaks ikka ka asjaarmastaja olema. See ülekohus painab teda veel surivoodilgi.

2022 ja 2023 suvel on isa taas teatris, aga sel korral vaatab ta ise ennast. Vaatab oma elu Palmses läbi teiste näitlejate. “Minul on vari” suvelavastust käib kokku vaatamas ca 16 000 inimest ja Veikko Täär on oma tööga jõudnud nii lähedale isale, et imeline vaadata. See etendus oli minu kummardus isale ja mul on kohutavalt hea meel, et ta sai sellest osa. Ei jõua kõiki sõpru ära tänada, kes sellel sündida aitasid.

Hoidsime vennaga isa kätest kinni. Pigistasin tugevamalt ja isa pigistas vastu. Ütlesin, et Märdil läheb hästi, teeb kõvasti tööd - sina ju õpetasid! Isa vastas sosinal, et hea, et Sootsi Toivo seda ei teinud (tuntud napsivend 80ndate Elvast). Huumor oli temaga lõpuni ja loodetavasti ka siis sealpool Linnuteed.

Aitäh isa kõige eest! Aitäh."