Puccini "Manon Lescaut" – kahevõitlus rikkuse ja armastuse vahel

Puccini "Manon Lescaut" Foto: Gunnar Laak / pressifoto

Külastasin Saaremaa ooperipäevi esimest korda ja kuigi see žanr on mulle lapsepõlvest tuttav, ei osanud erilisi ootusi seada, vaid läksin lihtsalt avatud meelega. Puccini "Manon Lescaut" pakkus rohkem, kui oleksin arvanud.

Eesriide avanedes viisid lavakujundus ja kostüümid vaataja kohe hoopis teise ajastusse ja kultuuri – umbes 1720-ndate aastate Prantsusmaale. Pilt oli päikseline ning häälestas hästi algavaks armastuslooks, kus kohtuvad noor ja ilus jõukas daam Manon Lescaut ja rüütlist vaene üliõpilane Des Grieux. Manon räägib oma saatusest, et peab pere otsusel kloostrisse minema, üliõpilane püüab teda veenda, et ta on selleks liiga ilus.

Manoni osatäitja oli tõepoolest ilus, kuid see oli küps ilu, mitte nagu puhkev õis, mida etenduses mainitakse. Samas on osatäitjate valik arusaadav, sest kuna ooperiaariad on nõudlikud, saavad nende esitamisega hakkama ainult kõrgesti koolitatud hääled, milleks kulub aastaid tööd. Kataloonia ooperilauljad esitasid oma osi suurepäraselt ja muusika oli tõeliselt nauditav.