VILLU VAATLUSED "Tulge aga ikka rääkima, massakad, et saartel ei võeta kedagi omaks."

Copy
Villu Kangur.
Villu Kangur. Foto: Martin Vesberg / Saarte Hääl

Kuu aega tagasi kurtsin, et muhulase elu ei sarnane sugugi Smuuli “Suvitajatele”. Või kui soovite, siis kultusfilmile “Siin me oleme”. Eks nüüd ole neid sõpru ikka käinud ka. Ja olen seetõttu üliõnnelik. Kuigi mu elu motoks on saanud: “Siin ma olen.” Siis on ikka kena keik, kui elus jagatud hea sulle su oma koju kätte tuleb.

Juuliga muutus mu elus vägagi palju. Algas ilusasti ning lõppes ka. Kohe kuu alul tegi sõbrake Jaak Ahelik minust lõpuks ometi mobiilse penskari. Käis oma imerattaga saartetuuril ja õhtuse karastusjookide degusteerimise käigus küsis: “Kuidas sa siin liikled, Villu?” Vastasin, et polegi eriti liiklemisvajadust.

Naine käib suurest linnast aeg-ajalt autoga külas, Selver toob süüa ja õlut kasvõi kaks korda nädalas otse väravasse, aga... tõtt öelda... siis, kui sigaretid otsa lõpevad, on tõesti jama majas. Või näiteks saeketiõli. Või tikud jms. Olen ju inimlike sõltuvuste ori.

Tagasi üles