MAAILM ⟩ Kui peksab, siis järelikult armastab

Oksana ja Aleksei aastal 2011. Foto: Odnoklassniki

Nõukaajal kasvanuna ja regulaarselt venekeelset ühismeediat kammides (vaimse tervise huvides küll reeglina sellist, mis on sündinud väljaspool VF piire või vähemasti mõjuvõimu) langen ma aeg-ajalt ekslikku kõiketeadvasse nartsissismi, et mul on Venemaa olevikust küllalt adekvaatne pilt.

Ilmselt on see küll adekvaatsem kui nendel, kes on selle temaatika koos sõja ja muude koledustega oma infoväljast välja tõrjunud, kuid keskmiselt paar korda aastas pean ma nentima, et täiskirjutamata lehekülgi on veel piisavalt ning tuline õigus oli Fjodor Tjuttševil, kes poolteist sajandit tagasi õhkas: “Mõistusega Venemaad ei mõista.”

Seda väljendit leierdavad muide venelased ise teatava uhkusevärinaga, ilmselt aitab see neil endil kergemini seedida Venemaa eripärasid ja seal toimuvate protsesside keerukust, toimugu need siis poliitikas, ühiskonnas, kultuuris, või värskemaid ajalootõlgendusi. Aga tihtigi ka selget idiotismi. Viimati võttis mind ohkama kõik see, mida ma Oksana Gontšarova protsessi taustal idanaabri seadusloomest teada sain.