:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
Lisaks kohustuslikule õppekavale, mida nõukogude kaubandustöötajatele toona tarvilikuks peeti – ja millest julgelt pool oli punane abrakadabra nagu poliitökonoomia ja muu jaburus –, oli meil tehnikumis ka mitu fakultatiivset ainet, mis olid justkui vabatahtlikud, aga siiski mitte täielikult. Midagi tuli pakutava hulgast valida ja omandada.
Õnneks olid need valikained kõik praktilised ja mina sain lisaks III kategooria kaubatundja tunnistusele masinakirjutajapaberi ning B- ja C-kategooria juhiloa. Veidral moel ma ei mäleta, kuidas ma autoklassi sattusin, sest oma nooruses ehk kuuekümnendatel ei osanud ma isiklikust autost isegi mitte unistada.
Aga mul on tänini meeles, kuidas töötab ja millest koosneb sisepõlemismootor, sest sellel hallil ajal peeti seda vist iseenesestmõistetavaks, et tulevane autojuht oskab oma auto ise pulkadeks võtta ja ära parandada. Ja eks enamik mehi oskas ka, pääsu ju polnud.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)