:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
Nüüd on lõppeks käes need päevad aastas, mil kadund Väuduril (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) oli ikka kombeks minna hommikul eeskojast trepimademele, jääda keset vihmaplädinat varikatuse alla seisma, ajada käed taeva poole ja üürata üle kodutänava: “Suve nukker lõpp on kääääs ning me siia kauemaks jääda ei võiii… “
Et ta tegi seda üldjuhul maikaväel, jubedad kasakavuntse meenutavad karvatordid kaenla alt turritamas, siis polnud harvad need aastad, kus ma selles hirmus, et mõni naaber näeb, peaaegu et soovisin, et ta selle kurblise stroofi teist poolt ometi pirekese tõsisemalt võtaks. Aga ega talle midagi öelda polnud mõtet. Seisis ja undas seal oma isu täis ilmarahva naeruks ning tuli ise tuppa ära.
Et minus ei voola kübetki süstemaatilise loodusvaatleja verd, nähtub sellest, et paraku ei taibanud ma nende kriiskav-lõhestavate suvelõppu kuulutavate serenaadide puhul kalendrisse riste vedada, seega ei saa ma seda muidugi ka nii kindlalt väita, aga mul on vähemasti tunne, et vanasti toimusid need kassikontserdid ikka juba septembri lõpus ära.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)