Ma olen kindel, et need reaktsioonid tulid tal seljaajust, sest nagu kõigil meestel, oli aju tal ju enamasti uinuvas seisundis ja iga väiksema jama pärast seda ju ometi sisse ei lülita. No neid paroole oli veel, aga kõige rohkem ajas mul kopsu üle maksa see, kui ta mulle ühmas “pane silmad pähe!”, sest alati oli siis tegemist situatsiooniga, kus ma tagajärjetult olin tuustinud taga otsida midagi, mille härra oli suvatsenud kuhugi peitu susata või vastupidi lohakile jätta kohta, kus see või teine asi sugugi olema ei peaks. No peaaegu alati. Või vähemasti mõnikord. Aga aastate jooksul oli ta nende paroolidega mind nii ära tüüdanud, et ma mitte ühtki neist oma sõnavarasse ei lisanud.
Kellel on mõni lõunapoolne kuurikülg või vähemasti konto sotsiaalmeedias olemas, see on ilmselt kursis, et Saaremaal on juba kevad käes. Kui lumikellukeste järgi otsustada. Ja sirelipungade ning pajutibude meelest ka. Aga ka nendel aastatel, kus talv on ikka talv ning hanged on põlvini, on minul juba veebruarist kevad käsil. Ja enamikul meie tüdrukutest ka. Meil on koguni juba aastaid käinud spartakiaad, kes kõige esimesena kasvuhoonest punase tomati kätte saab. Hetkel on rekord Maarika käes 2. juuniga.