:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
Väuduril (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) oli terve pinutäis stammväljendeid (ehk paroole, nagu meie ajal öeldi), mida ta pruukis automaatselt nendel puhkudel, kui elu tema ette teatavad situatsioonid lahti rullis: näiteks “unista edasi!” või “ei siin aita ussi- ega püssirohi” või “sellele ei lähe isegi arst ligi”.
Ma olen kindel, et need reaktsioonid tulid tal seljaajust, sest nagu kõigil meestel, oli aju tal ju enamasti uinuvas seisundis ja iga väiksema jama pärast seda ju ometi sisse ei lülita. No neid paroole oli veel, aga kõige rohkem ajas mul kopsu üle maksa see, kui ta mulle ühmas “pane silmad pähe!”, sest alati oli siis tegemist situatsiooniga, kus ma tagajärjetult olin tuustinud taga otsida midagi, mille härra oli suvatsenud kuhugi peitu susata või vastupidi lohakile jätta kohta, kus see või teine asi sugugi olema ei peaks. No peaaegu alati. Või vähemasti mõnikord. Aga aastate jooksul oli ta nende paroolidega mind nii ära tüüdanud, et ma mitte ühtki neist oma sõnavarasse ei lisanud.