:format(webp)/nginx/o/2023/10/20/15667192t1h79b0.jpg)
Iga loom väärib turvatunnet, hoolt ja kodusoojust, kuid paraku ei ole kõigil kassidel ei oma inimest ega oma kodu. Just siin tulevad appi need inimesed, kelle südames on ruumi ka kodutute kiisude jaoks – vabatahtlikud ja loomakaitsjad, kes annavad oma aega, energiat ja armastust neile, kes seda enim vajavad.
Kaht Saaremaal tegutsevat varjupaika me ka külastasime – MTÜ-d Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu ja Nurrunurka. Nende eesmärk on pakkuda hüljatud või abivajavatele loomadele uut võimalust. Siin leiavad kodutud neljajalgsed turvalise peatuspaiga, saavad ravi ja lootuse leida endale armastav pere. Kuid see töö ei ole lihtne, nõudes pühendumust, kannatlikkust ja tuge kogukonnalt.
Miks need inimesed seda teevad? Kuidas aidata sadu loomi aastas? Uurime lähemalt nende turvakodude tegemisi ning jagame südantsoojendavaid lugusid neist, kes panustavad oma aega selleks, et iga miisu leiaks endale päris kodu.
/nginx/o/2025/03/07/16702323t1hb22a.jpg)
Hoolivus, teadlikkus ja teine võimalus
Hetkel on Saaremaa lemmikloomade turvakodus 150 kassi ning selle aasta jooksul on juba 20 kassi leidnud endale uue kodu.
Turvakodu igapäevase toimimise eest hoolitseb umbes kümneliikmeline meeskond, kuhu kuulub nii palgalisi töötajaid kui ka pühendunud vabatahtlikke. Turvakodu on tegutsenud 19 aastat – alustati aastal 2005. Selle taga on olnud väike, ent südamega tegutsev vabatahtlike grupp, kelle töö on aidanud päästa tuhandeid loomi.
Pikka aega oli MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu maakonnas peaaegu ainus loomade varjupaigateenuse pakkuja – kokku 11 aastat. Koostööd on tehtud mitme omavalitsusega: Saaremaa vallaga oli MTÜ hankelepinguga seotud kolm ja pool aastat ning varem on koostööd tehtud nii Kuressaare linna kui ka väiksemate valdadega.
/nginx/o/2025/03/07/16702317t1he3b4.jpg)
MTÜ juhatuse liige Edit Annusver rõhutab, et turvakodu tegutseb eutaneerimisvabalt: “Ma julgen öelda, et me oleme ainus varjupaik Eestis, kes kohaliku omavalitsusega lepingulises suhtes olles ei ole eutaneerinud ühtegi kassi ilma mõjuva põhjuseta.”
Pikaajaline vabatahtlik Kristi Sillart meenutab turvakodu algusaegu ja toonast skeptilisust: “Ma mäletan algusaegu hästi – inimesed naersid ja küsisid: “Mis asja? Vabatahtlikult? Mis raha eest? Kuidas te üldse neid loomi üleval hakkate pidama?” Aga vaadake, kuhu me praeguseks oleme jõudnud – tuhandeid loomi on tänavatelt päästetud.”
/nginx/o/2025/03/07/16702318t1h48a3.jpg)
Lisaks loomade päästmisele on turvakodu oluline missioon ka teadlikkuse tõstmine ja ennetustöö. Kristi Sillart selgitab: “Meie eesmärk on algusest peale olnud mitte ainult tänavalt loomade äratoomine, vaid ka ennetus – et inimeste teadlikkus suureneks. Et nad mõistaksid, et lemmiklooma võtmine tähendab vastutust, mitte ainult lõbu ja seltskonda. Selleks teeme palju tööd koolide ja lasteaedadega. Kui alustame teadlikkuse tõstmisega juba maast madalast, jõuame ka lapsevanemateni. Lapsed lähevad koju ja küsivad: “Kas meie lemmikloomal on kiip olemas?” – see paneb ka täiskasvanud mõtlema.”
Kaks sooja südant ja hulk käpajälgi
Saaremaa lemmikloomade turvakodu on eriline paik, kus abivajavate loomade heaolu eest hoolitsevad nii töötajad kui ka vabatahtlikud. Julia ja tema ema Natalia on selle südantsoojendava kogukonna liikmed olnud juba üle kahe aasta ning nende lugu on ehe näide sellest, kuidas pühendumus ja armastus võivad muuta nii loomade kui ka inimeste elu.
/nginx/o/2025/03/07/16702319t1h6094.jpg)
Julia meenutab, kuidas nad koos emaga tööd otsides sattusid turvakodu kuulutusele. Kuna neil olid kodus lemmikloomad, otsustasid nad proovida. Pärast vestlusi ja proovipäevi leidsid mõlemad, et see töö ja kollektiiv sobivad neile suurepäraselt. Tänaseks on nad veendunud, et see on koht, kus nad tahavad olla – sõbralik keskkond, hoolivad kolleegid ja loomad, kes neile iga päev rõõmu toovad.
“Veidi rohkem kui aasta pärast tööle asumist pakkus ema välja, et võtaksime endale kümneaastase Mihkli, kellele elu turvakodus ei sobinud. Nüüd on Mihkel esimene, kes meid koju tulles tervitab, magab meie kõrval ja naudib hellitusi,” räägib Julia.
Hiljem otsustasid nad enda juurde võtta ka diabeediga kassi Fiona, kes oli Juliale südamesse pugenud just hommikuste raviprotseduuride käigus. Kuna veresuhkru kontrollimine on lihtne oskus ega võta palju aega, sai hoolitsemine Fiona eest loomulikuks osaks nende päevast.
“Nüüd tervitavad meid iga kord, kui koju jõuame, kaks imelist kassi, kellega kohtusime tänu oma tööle. Vanus või diagnoos ei takista meie kasse mängimast – olgu selleks siis kassijalgpall, takistusjooks või mõni muu põnev etendus, mida nad teineteisega mängides korraldavad. Iga loom on eriline ja armastav, kui anda talle võimalus pere osaks saada. Veidi kannatlikkust ja armastust ning te näete, et imed on päriselt olemas,” lisab Julia.
/nginx/o/2025/03/07/16702322t1h2403.jpg)
Selle pere südamed kuuluvad loomadele ning see peegeldub igas nende teos. Kui Natalia kassi sülle võtab, näeme kohe, kui turvaline kiisul on – ta jääb rahulikult naise süles magama, tundes end armastatuna.
Maris – tubli ja hooliv talitaja
Saaremaa lemmikloomade turvakodus töötab ka Maris, kes ise on tagasihoidlik, kuid oma rollis asendamatu. Maris on konkreetsus ja kaine mõistus, kes lisaks igapäevastele tööülesannetele hoolitseb ka kogukonnapraktika raames turvakodusse tulevate noorte eest. Samuti juhendab ta inimesi, kes soovivad endale varjupaigast kassi võtta.
Marise kirjutatud humoorikad koduotsijate lood on turvakodu lehel väga populaarsed ja eristuvad tavapostitustest. Varem algasid need lausetega “Tähelepanu-tähelepanu! Talitaja tähtis teadaanne!”, kuid viimasel ajal pole ta seda sloganit kasutanud. Küll aga lõpevad tema lood alati fraasiga: “Kes kassi ei taha, aga kellel on raha... “
Maris vastutab ka turvakodu kassidele toortoidu tellimise eest ning on koos Juliaga ravitiimis – nende hooleks on kogu hommikune ravi ja suur osa õhtustest ravikordadest. Lisaks käib Maris vajadusel kassidega loomakliinikus.
Marisel on kaks last, kaks koera ja kaks turvakodu taustaga kassi. Noore kolmejalgse Kapteni on ta ametlikult adopteerinud ning eakas Villu, kelle keha on täis õhupüssikuule, on tema juures hoiukodus. Nagu Maris ütleb – kaks kassi on parem kui üks!
“Meie kassidel ja meil endil on Marise, Julia ja Natalia näol suur õnn, sest nende peale saab alati sada protsenti kindel olla. Nad ei ole lihtsalt talitajad, kes koristavad ja tagavad ruumide heakorra, vaid nad hoolivad loomadest päriselt,” kinnitab Edit Annusver.
/nginx/o/2025/03/07/16702324t1h7402.jpg)
2024. aasta aprillis jõudis loomade turvakodusse uus abiline – Ergo. Tema lugu algas ühe Messengeri sõnumiga, milles küsiti, kas turvakodul oleks vaja vabatahtlikku abijõudu. Sõnumi saatja tutvustas Ergot kui mõõduka vaimupuudega noormeest, kes elab Saaremaa Valsis erihoolekandel ja kelle suur soov on loomade eest hoolitseda. Lisaks oli tal juba varasem kogemus Rakvere loomade turvakodust.
Eelmise aasta aprillis tuli Ergo koos hoolekande töötaja Ainaga turvakodusse kohale ja sellest ajast on ta olnud kindel osa turvakodu meeskonnast. Tema töö käib kindla graafiku järgi: neli päeva tööl, kaks vaba. Ta tuleb Valsist jalgsi kohale, alustab hommikul kell 10 ja töötab kaks tundi.
Ergol on oma kindel tuba, mida ta hoole ja armastusega korras hoiab. Ta puhastab kasside pissikastid, klopib padjad ja tekid, eemaldab kraapimispuudelt ja pesadest karvad, teeb põranda tolmuimejaga puhtaks ning viimistleb töö mopiga. Ergo on äärmiselt kohusetundlik – kogu selle aja jooksul on ta tulemata jäänud vaid ühel korral ning siis oli tal selleks mõjuv põhjus.
Maris, kes on Ergo juhendaja, ütleb, et Ergo lemmiktöö on kassidele toitu panna, sest siis näeb ta selgelt, et hoolitseb nende eest. “Tema suur soov on abiks olla. Ükskõik kellele, ükskõik millega. Nii kui ta haistab võimalust aidata, on ta kohe kohal!”
Ergo tüüpilist tööpäeva kirjeldab Maris nii: “Tuleb tööle. Räägib, mis vahepeal uudist on olnud. Hurjutab kasse kõikide lolluste eest, mis nood vahepeal teinud on. Koristab. Paneb toidud ja vahetab joogikausis vee. Alguses ta jubedalt pabistas, et teeb midagi valesti, aga tänaseks on ta õppinud ennast usaldama. Siis kohvetame ja seejärel ta uurib, kas saab veel kuidagi abiks olla, ja siis läheb koju.”
Nurrunurk – südamega loodud turvakodu
Soomest pärit abielupaar Tuula ja Erkki Pennanen unistasid Eestis suvitamisest ja pensionipõlvest Saaremaal. 2009. aastal tegid nad oma unistuse teoks ning 2018. aastal asutas Tuula Pennanen Nurrunurga – turvakodu kassidele, kes on oma pererahvast ilma jäänud või vajavad uut kodu.
/nginx/o/2025/03/07/16702333t1h1f2d.jpg)
“Enne oli see lihtsalt tühi kauplus, mis ehitatud 1960. aastal. Mulle tundus, et hoone on heas korras ja mitte liiga kallis. Siis mõtlesin, et ma tahan elus midagi head teha. Nägin nii palju abivajavaid kasse ja küsisin endalt – miks mitte? Nii otsustasingi neile turvakodu luua,” räägib Tuula Pennanen Nurrunurga sünniloo.
“Kord Inglismaad külastades käisin ka eeslite varjupaigas ja ma nägin, et üks inimene suudab muuta tegelikult nii palju. See siin on minu unistus ja ma teen seda nii kaua, kui jaksan,” lisab Tuula.
Nurrunurgas tegutsevad nad neljakesi: Tuula, Anu, Veeve ja loomaarst Laine. “Anu tuli siia ajal, kui mul oli kaks eeslit. Ta hakkas nende eest hoolitsema – viis neid jalutama ja tegeles nendega. Hiljem asus ta tööle ka Nurrunurgas. Veeve on minu rahvatantsupartner ja elab siinsamas kõrval, peaaegu nagu naabrinaine,” räägib Tuula.
/nginx/o/2025/03/07/16702334t1h4dba.jpg)
Paljud loomad satuvad turvakodudesse pärast omaniku igavikuteele lahkumist. Nurrunurgas elab imearmas vanem kass, kes leidis siin uue kodu pärast perenaise surma. Kui mina turvakodus ringi jalutades korraks põrandale maha istun, tuleb see kass kohe mulle sülle, paid mangudes ja ise vaikselt nurrudes. See hetk kinnitas mulle, kui oluline on Nurrunurga missioon ning kui väga need loomad siin vajavad hoolt ja armastust.
Ööpäevaringselt saab kasside tegemisi jälgida Nurrunurga veebikaamera kaudu. Seda kiisude turvakodu tullakse uudistama nii lähedalt kui ka kaugemalt. “Inimesed kes soovivad tulla, helistavad alati ette ja küsivad, kas võivad külla tulla. Mõned saabuvad mandrilt ja meie avame siis uksed ning võtame nad vastu. See ei ole nii, et ainult laupäeviti kell 10–14 on kindel külastusaeg – uksed on alati avatud, kui inimesed huvi tunnevad ja küsivad,” selgitab Tuula.
Kui Nurrunurgas on midagi, mis aastate jooksul muutunud ei ole, siis on see külalislahkus – nii loomade kui ka inimeste vastu. Saarte Hääle külaskäigu ajal oli turvakodus 38 kassi. Kõigi nende aastate jooksul on Nurrunurk vastu võtnud 770 kassi, kellest 720 on uue kodu leidnud. Kõik kassid on kiibitud ning varjupaiga loomade steriliseerimine ja kastreerimine on turvakodu jaoks prioriteet.
“Ka inimesed on hakanud aru saama, et oma kassid tuleb steriliseerida, ja on nõus selle eest 45 eurot maksma,” sõnab Tuula. Turvakodus töötaval veterinaaril Laine Sünteril tööd jagub.
/nginx/o/2025/03/07/16702336t1h859b.jpg)
Tuula sõnul teeb talle suurt rõõmu, et inimesed on hakanud loomade eest paremini hoolitsema. Nurrunurk on selleks ka selgitustööga koolides – Tornimäel, Kahtlas ja Orissaares – palju vaeva näinud. “Nüüd pole enam lihtsalt nii, et “annan toidu ette ja kõik”, vaid loomadest on saanud pereliikmed,” lausub ta.
Tuula sõnul on lapsed, kes Nurrunurka külastavad ja siinsete kassidega tegelevad, omandanud teistsuguse mõtteviisi. “Kui laps ikka ütleb, et ei tohi kassipoegi “merekooli” saata, siis võtavad vanavanemad teda kuulda,” tõdeb ta. “Loomade surmamine ei ole lahendus. Lahendus on hoopis see, kui soovimatuid kassipoegi ei sünnigi.”
Kasside hotell ja taastusruum
Nurrunurgas on ka üks eriline ruum, mida võib kutsuda kasside hotelliks – siin elavad hoiukassid, operatsioonist taastuvad kiisud ning üks pime kass nimega Bocelli. Tuula teeb tema puuriukse lahti ning miisu tuleb kohe uudistama ja paisid nuruma. “Bocelli puudutab eriti laste südameid, sest ta on pime ja see tekitab kaastunnet. Inimesed tahavad tema eest hoolitseda just seetõttu,” ütleb Tuula.
Turvakodu igapäevaelu juurde kuulub ka hoolikas koristamine, millele kulub paar-kolm tundi päevas. “Laupäeviti saame kõik kokku – arutame, mõtleme koos, kuidas asju paremaks teha, kas või kujunduse ja parenduste osas. Oleme lihtsalt koos ja jagame ideid. Ja muidugi pidutseme ka – tähistame sünnipäevi ja muid tähtpäevi. Oleme nagu üks suur sõpruskond.”
Üks Nurrunurka jõudnud kassidest on osutunud muusikaliselt andekaks – tema eksis kunagi Ivo Linna hoovi ja saadeti sealt turvakodusse. Siin viibides on ta hakanud tihti häält tegema ja tundub lausa laulvat. Sellest võiks järeldada, et Eesti armastatuim laulja õpetas kiisule noodid selgeks, muigab Tuula, sest tema lauluhääl on tõepoolest eriline.
Nurrunurk on palju enamat kui tavaline kasside varjupaik – see on südamega loodud turvakodu, kus loomad ja inimesed kohtuvad, et üheskoos elu paremaks muuta.