PEREKOND ⟩ Lapsevanemaid murravad koduvälised ootused olla ideaalne lapsevanem

Kolm ema Karina Vaiksaar, Annika Õunap ja Kadi Kindlam, kel kokku kaheksa last. Foto: Erakogu

Lapsevanemaks olemine toob kaasa vastutuse, rõõmud ja väljakutsed, millele lisandub sageli veel üks suurem koorem – sotsiaalne ootus olla ideaalne lapsevanem. See ootus ei ole paraku mitte ainult ebareaalne, vaid ka emotsionaalselt kurnav.

Lapsevanemaks olemise tegelikkus käib mõnikord vanematele üle jõu väga erinevatel põhjustel.

“Ära ei tohi unustada, et meil kõigil on oma lugu,” ütleb Saaremaa toetava hariduse keskuse juhtumikorraldaja Karina Vaiksaar, kelle peres kasvab kaks last. Alles hiljuti jagasid nad koos perelepitaja ja juhtumikorraldaja Kadi Kindlamiga oma mõtteid ja teadmisi Saarte Hääle podcastis “Igapäevalood”.

Ka Kadi kasvatab kahte last ning lisaks oma isiklikele väljakutsetele lapsevanematena toetavad Kadi ja Karina teisi vanemaid, kes mingil põhjusel ei oska või ei suuda edasi minna, tunnevad end ummikusse sattunu ja üksildasena.

Juba teist aastat järjest on nad kokku kutsunud toetusrühma – tõhusa vanemluse grupi, mis mõeldud lapsevanematele, kes tunnevad, et vajavad mõtteid, mõistmist ja toetust, mõtestamaks lapse ja perega seotud teemasid võimalikult elutervelt.

Kõige raskem on leida tasakaalu

Karina ütleb, et tänavuse aasta esimene grupp on küll täis, kuid nad on valmis avama ka teise grupi, kui selleks huvi olemas.

Laste eest hoolitsemine, nende igapäevaste vajaduste katmine, muud argitoimetused sinna lisaks, koolitööd, trennid, tervisemured ja arenguhüpped võtavad ära palju aega ja energiat ning lapsevanemal ei jätkugi enam aega iseendale. Kiire elutempo juures on raske leida tasakaalu töö, koduste kohustuste ja isiklike vajaduste vahel.

Sageli suruvad lapsevanemad end tahaplaanile täiesti teadlikult ka ise, pidades oma esmakohuseks lapse eest hoolitsemist ning seejuures unustatakse oma vajadused sootuks. Nii jooksebki lapsevanem kui orav rattas ega märka, et ta enda rehv on tühjaks vajunud. Ja avastab ühel hetkel, et laps ei tule mingil põhjusel oma asjadega enam toime, käitub halvasti ja on stressis.

“Kui lapsevanema tass on tühi ja ta ei jaksa, siis ei saa ta ka last toetada,” ütleb Karina, lisades, et kui meie vajadused on kaetud, siis toimime kõige paremini.

Kõik teised on ideaalsed?

Seda kõike on palju kergem öelda, kui õigel hetkel märgata, sellele pidurit panna ning isegi kui vanemad seda märkavad, siis rääkima sellest avalikult ikkagi ei tulda. Tekib häbitunne, sest lapsevanematel lasub justkui kohustus olla ideaalne, mitte eksida. Emotsionaalselt võib see kohati laastav olla.

Kadi ütleb, et nii tema kui ka Karina tegelevad keskuses erinevate peredega ning seetõttu puutuvad kokku ka erinevate lugudega, kuid head ilmestavat lugu emotsionaalsest kaosest ei pea ta tegelikult kaugelt otsima. Alles paar aastat tagasi lahutas ta ise oma abielu. See tõi päevakorda küsimuse, kuidas leida jõudu, et toetada raskes situatsioonis lapsi, kui hoiad ise vaevu nina vee peal.

Foto: freepik.com

Kadi mainib, et sai perelepitajaks enne, kui ise oma abielu lahutas ning mõtted stiilis, et “ise perelepitaja, aga lahutab”, käisid peast läbi küll.

“Jumal tänatud, et keegi teine sellel hetkel seda välja ei öelnud, kuigi mõtles kindlasti! Kui kohutav see oleks olnud. Samas ma keskendusin sel hetkel rohkem ellujäämisele kui sellele, mida minust arvatakse,” mõtiskleb Kadi. Ta rõhutab, et see näitab ilmekalt, et meil kõigil on õigus oma loole ja tänu isiklikule kogemusele oskab ta nüüd paremini aidata teisi lapsevanemaid, kes sellist protsessi läbi teevad.

Paraku esineb sotsiaalset survet ühiskonnas Kadi hinnangul kohati ikka liiga palju ja see on eriti teravalt tajutav, kui endal on emotsionaalne madalseis.

Koolistress paneb vanemad proovile

“Ma töötan valdavalt lasteaialastega ja kuulen ikka seda lauset, et laps on kodu peegel. Aga me ei tohi kunagi niimoodi ilma süüvimata kedagi sildistada ja lapsevanemaid häbistada,” manitseb Kadi, sest kõigil on erinevad oskused ja taluvuslävi sotsiaalse survega toimetulemiseks. Üks on kindel – ka lapsevanemad eksivad ja see on lubatud.

Karina, kelle laps möödunud aastal 9. klassi lõpetas, meenutab seda perioodi kui ärevust ja samas ka muret tekitavat. “Koolisüsteem on meil võrdlemisi nõudlik. Ja seda nii laste kui ka lapsevanemate suhtes,” märgib ta.

Kadi on tihti näinud, et kui ühel hetkel tekib lapsel näiteks koolikohustusega probleeme, siis eeldatakse, et mure lahendab ära lapsevanem ja muutusi oodatakse kiiresti.

“Aga lapsevanemana ei näe me sageli neid probleeme, mis koolis konkreetselt kohapeal avalduvad, ent samas tunneme vajadust neid lahendama asuda ja meilt oodatakse muutusi väga kiiresti. See on surve, mis murrab.”

Kuna eksamid on kohe jälle tulemas, on paljudes peredes tunda juba õhus elektrit. Vanemad on olukorras, kus ühelt poolt tuleks utsitada last õppima, et tulemused oleksid võimalikult head ja kool rahul, ent teisalt tekitab olukord muret. Pinge ja kohustused on kohati nii suured, et ohus on lapse vaimne tervis.

Kadi märgib, et nende keskusesse jõudvad lapsed on juba üldjuhul vaimse tervisega hädas, surve all murdunud. Olukorda parandaks parem koostöö erinevate spetsialistide vahel, kes oskavad märgata ja toetada lapsevanemat, kes siis omakorda oskaks paremini toetada last.

“Kui vanem kokku kukub, on see kui kaardimaja kokkuvarisemine – siis on mäng läbi,” ütleb Kadi. Seega tuleb murele varem jaole saada. Kui lapsevanemal on olemas oskused ja toetus, siis on võimalik ka paremaid tulemusi oodata.

Kas minu mure on ikka päris mure?

Väga tihti hakkavad vanemad endas kahtlema ning ei julge oma murega abi saamiseks kuskile pöörduda. Esiteks tekib häbitunne, et nad ise olukorraga toime ei tule, ja teiseks tekib küsimus, et “kas minu mure on üldse mure?”. Sest “raudselt on kellelgi veel halvemini” ja “mis ma seda teiste aega oma murega ikka kulutan”.

Karina ütleb, et piinlikkustundesse ei tasu kinni jääda, sest mida suuremaks murepall kasvab, seda keerulisem on seda harutama hakata. Kadi lisab, et kui lapsevanem tunneb, et olukord, mis häirib, on mure, siis see ongi päris mure. Ja kellelgi ei ole õigust selles kahelda.

Ta julgustab lapsevanemaid nende keskuse poole pöörduma, sest kehtib n-ö ühe ukse reegel. See tähendab, et kui lapsevanem on nendeni jõudnud, siis teevad nemad kõik selleks, et leida tema murele lahendus. Mitte kedagi ära ei saadeta ning kellegi muret ei pisendata. “Me oleme multifunktsionaalsed oma keskuses, meil kõigil on mingid ekstra oskused, spetsialiseerumised konkreetsetele teemadele. Pealegi on meil oma tööga seonduvalt tekkinud tutvused, nii et kui ise ei oska lahendust leida, oskame suunata, kust abi saab,” julgustab Kadi.

Peamine on see, et lapsevanem ei jääks oma murega üksi. Paraku on see väga tavapärane avastus, et ehkki oled ümbritsetud lastest, perest ja teistest täiskasvanutest, tunned end ikka üksikuna. “Kuid vanem ei pea üksi jääma,” ütleb Karina.

Üksildustunde vähendamiseks on võimalik liituda näiteks vanemate tugigrupiga, kus on võimalik rääkida oma muredest vabalt, häbitundeta ja hinnanguteta. Jagatud kogemused leevendavad üksildust ja üksteisele pakutakse nendes tugigruppides ühtlasi toimetulekustrateegiaid.

Kuidas jõuda esimese sammuni?

Tegemaks esimest sammu paremuse poole tuleb endalt küsida vaid üks küsimus: mida mina vajan? Kadi sõnul on see pealtnäha väga kerge küsimus, kuid lapsevanem hakkab sellele vastates iga kord mõtlema sellele, mida kõik teised tema ümber enne teda vajavad.

“Me tegeleme ka toetusgrupis väga palju selle küsimusega, sest üldjuhul ikka öeldakse, et ma ei saa ju seda endale lubada, kuna laps vajab seda, mees vajab teist, kodus on vaja see ära teha jne. Kuid siis me tõmbame tähelepanu sellele vanemale, et mida tema vajab, sest kui lapsevanema vajadused on täitmata, siis ei saa ta olla täisväärtuslikult ja päriselt toeks kellelegi.”

Tõhusa vanemluse toetusgrupi kohta saab lisainformatsiooni küsida:

[e-mail] [e-mail].