Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsustuseks 8. oktoobri adrukorjajate loole veel ajaloolistel faktidel põhinevat teadmist Kõinastu saarelt. Kõinastus on adrut korjatud juba sajandeid. Põldude väetamiseks kasutati sõnnikut, samuti adrut. Adru korjamiseks oli mereäär jagatud sektoriteks, mis olid märgistatud peremärke kandvate tikkudega.
“Muda jaod”, nagu neid nimetati, loositi iga kolme aasta järel ümber, et kõigil peredel oleksid võrdsed võimalused adrut saada. Adru veeti hobustega mere äärest kadakate vahele suurtesse hunnikutesse, kus see üks-kaks aastat mädanes, ja alles siis veeti kartulipõllule. Üks kõinlaste rahalisi sissetulekuid oli adru eksport Rootsi.
Rootslased käisid laevaga Kõinastust adrut ostmas. Adru koguti, kuivatati ja pressiti pallideks. Seejärel vedasid taluperemehed adru paadiga laeva. Andmed pärinevad Kõinastu Matsi-Jaani taluõue peremehe Ülo Kivihalli kogutud ajaloomaterjalide hulgast.
Minu arvates tuleb meil igaühel mõelda, kuidas me oma loodust hoiame. Kas ikka peab alati just traktori ja järelkäruga rannavette sõitma minema? See on kaalumise ja mõtlemise koht igaühele. Kes mida tähtsamaks peab, kes raha, kes puhast loodust.
Minu kui kodaniku jaoks on seadused ühesed, sa kas täidad seadust ja oled kuulekas kodanik või sa rikud seadust. Ja oled seaduserikkujate poolel. Seaduse mittetundmine ei vähenda karistust. See ei peagi olema rahaline trahv, juba teadmine seaduserikkumisest peaks ise olema tähelepanu juhtiv just iga inimese oma südametunnistusest ja vaadetest lähtuvalt.
Teine suur probleem on tõesti see, et ühed saavad meie riigis karistatud ja teised mitte. Kui riigi poolt juhitaks keskkonnaameti tegevust põhjalikumalt, siis karistusena määratud trahvid täiendaksid samamoodi riigikassat kui näiteks kiiruseületamise eest saadud trahv.
Selliseid näiteid ei pea otsima kaugelt. Ka meie väikesel Kõinastu saarel elab saarevahi perekond, kes sõidab suure veoautoga pea iga päev üle Kõinastu lee. See on 1,8 km pikkune rannajoon, kust sõidetakse läbi ja mille tagajärjel on rannajoonel suured rööpad. Muhu-poolsest teeotsast on võimatu jalgsi läbi minna, ilma et sa sügavasse põlvini mutta ei vajuks. Kõinlaste vanem generatsioon ei jõua sealt läbi kõndida ilma leeservas jalgu puhkamata.
Räägin oma kogemusest, sellest, kuidas ma 2008. aasta suvel läksin üle lee oma kahe väikese lapsega. Seljakotid seljas ja süles kolmekuune beebi, kes veel pead ei hoidnud. Ja tuli minna läbi mere, sest elektrikarjused olid vee- ja maismaa piirile ette tõmmatud. Ma räägin omaenese käte väsimusest, sellest, et saarevaht, kes peaks meile eeskujuks olema, teeb selliseid tegusid. Lisaks jalutavad nii suvel kui talvel saarel vabalt ringi saarevahi loomad – nii herefordid kui ka koerad.
Mul on küsimus, kes kaitseb Kõinastu saare inimesi? Kes vastutab? Tänasel päeval on mul hirm üksinda lastega saarel olla. Kahjuks on see nii. Ma olen terve elu käinud enamiku kordadest jalgsi üle lee. Ka sel suvel Vaistna pool servas jalutades nii enda kui ka naabripere lastega, nägin elektrikarjust kohe veepiiril. Kui kaua veel?
Olen ise Läänemaa inimene. Ei kuulu ühtegi erakonda, ent kodanikuna palun sind, lihtsat ausat Saaremaa inimest, mine palun valima ja vali tõesti südametunnistuse järgi kõige tublim ja ausam ja targem inimene kohalikku omavalitsusse. Ainult nii, läbi meie eneste pea ja mõtete tõstmiste, saame kaasa rääkida turvalisema ja õiglasema tuleviku nimel. Ja kel rohkem huvi antud teemade osas, siis sai neid ka kirja pandud kevadel Minu Eesti mõttetalgute ajal. Tänaseks on need mõtted ja arutelud koondatud Minu Eesti mõttetalgute ideepanka.
Mari-Liis Pae