/nginx/o/2017/06/21/12092106t1hf16e.jpg)
Lapsed andsid Elsule elujõudu
/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)
26. juuni 2017, 03:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune aasta on olnud kunagisele lasteaia juhatajale Els Treile eriline. Maikuus tunnustati teda Kuressaare linna teenetemärgiga, jaanikuus saatis ta toonela teele oma armsa abikaasa Sulevi.
Inimestel on tavaks öelda, et õnn ja õnnetus käivad käsikäes. Kui varem oleme linnatänavail või kontserdisaalides kohanud rõõmsailmelist proua Elsu, siis pärast abikaasa lahkumist on ta rohkem endassetõmbunud. Jõuame siiski kokkuleppele, et võiksime teisipäeva hommikupoolikul tema hubases kodus kesklinna lähedal möödunut meenutada.
“Olen Mustjala valla Vanakubja küla tüdruk Varikute suguvõsast Kuidu talust. Vanaisal oli seitse poega. Kõik olid pillimehed ja laulsid. Vanaema laulis imehästi ja vestis huvitavaid jutte,” maalib Els pildi oma lapsepõlvekodust.
Läks ja pakkus
Kohe lisab ta, et tema isa tembeldati kulakuks, viidi 1941. aastal Venemaale ja hukati seal. Oma vanaemalt on Els kõrva taha pannud palju vanasõnu, mida talle meeldib siiani korrata. “Pea meeles, laps, andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm. Nii õpetas meid vanaema. Kui olen hiljem töö juures või seltskonnas mõne vanasõna välja öelnud, on ikka küsitud, et kus sa seda kuulsid. Olen öelnud, et vanaema rääkis,” pajatab nüüd ise vanaemaks saanud Els...
Loe edasi neljapäevasest Saarte Häälest.