Kaheaastaraamat: mineviku kosutav vägi

Metsavendade sidepidajat usutlemas: 16. september 2001 (vasakult) Bruno Pao, noorukese tütarlapsena koos isa ja emaga metsavendade (Ilbi grupi) punkris elanud naine, lapsena sidepidaja, hilisem taksojuht (neiupõlvenimi Säkk), ja Olavi Pesti.

FOTO: Erakogu

Saaremaa muuseumi hulk aega järjest ilmunud aastaraamatutes avaneb uusi allikaid ja sügavamat uurimushaaret ning artiklite valik ja toimetamine ilmutab soliidset taset analoogiliste eestikeelsete üllitiste esirinnas.

Kaheaastaraamat

FOTO: SH

Omakandi mineviku avamine on justkui loodud lugeja vaimse jõu kosutuseks. Meis tekib uusi meeldivaid üllatusi ja elulisi seoseid eneseteadvuse kasvuks. Justkui samastume meid puudutava tõe otsimise radadel. Abiks raamatus kokkuköidetud üheksa omanäolise autori uurimused ja mälestused.

Pikima ja sisukaima loo on kirjutanud arheoloog Garel Püüa Kuressaare Laurentiuse kiriku ehitamisest, mitmekordsest taastamisest ja ehitise iseärasustest, mis avanesid hiljutiste remonttööde käigus. Huvitav kirjeldus otsekui kutsub meid märkama oma linna ühte tähtsamat ehitist ja selle salapäraseid detaile, millest ilma juhatuse ja selgituse abita jalutame lihtsalt mööda, sedastades, vaata, siin on üks kirik. 

Teatavasti on Saaremaal  tosin luteri usu kirikut, neist auväärsemate hulka kuuluvad Valjala, Pöide, Kihelkonna, Kaarma ja Muhu, mille rajamise aeg kuulub meie kodusaare ristiusustamise, XII algsajandisse. Seejuures algas Kuressaare linna kujunemine XIV sajandil seoses piiskopi kindluse ehitamisega ja esimeseks kirikuks sai kapiitlisaali juurde rajatud kabel (väike pühamu). Eraldi kirikut linna vanas keskuses on kirjalikult mainitud esmakordselt 1522. aastal. Selle avastas Carl Friedrich Wilhelm Russwurm (1812–1883) Taani arhiivist. 

Garel Püüa on nimetatu paiknemise kohta oma artiklis põhjalikult uurinud. Linnapargis leidunud hauakivid ja vanad linnaplaanid osutavad Tolli tänava alguse piirkonnale. Täpse asukoha määrangut takistab siinkirjutaja  arvates endine kino- ja raamatukogu hoone, sest selle ehitise laiendamisel 1936. aastal avastati tööliste poolt vundamendisüvendis kaarjas vanem vundamendi osa, mis võis kuuluda algse puukiriku koorilõpmiku kandemüürile. 

Oletatavasti Ruhnu vana puukiriku taoline ehitis hävis tõenäoliselt 1613. aasta veebruaris rootslaste Hiiumaalt alustatud rüüsteretke käigus. Võimalik, et rootslaste tõrjumiseks lasti kindlusest tuline suurtükimürsk, mis juhuslikult tabas kirikut. Arvatavalt kiirendas see juhtum uue paekivist kiriku ehitamist tulevasse linna keskusesse. Selle juurde asutati ka uus kalmistu.

Tuntud asjatundlikkusega analüüsib Ivar Leimus Kaarma Piila hõbeaarde koosseisu ja avab meile selle rikkuse, mis omal ajal saarel käibel oli. Rahvusvaheline kaubandus on Saaremaa ja lähiriikide vahel olnud suurem ja varasem, kui arvata võime. Artiklist võime tundma õppida seda "igasugu prahti", mis vanasti juba põllumehe hobuadra abil nähtavale ilmus.

Arhivaar Jaak Rand on lahti muukinud 1747. aasta Kuressaare majaomanike nimestiku ning selle alusel rikastanud teavet linna majade paiknemisest ja omanike seisuslikust olukorrast Põhjasõja järgsel, osutatud taastumise aastal. Aluseks vanad kaardid, mis avastati alles hiljuti.

Mai Meriste käsitleb Muhu kiriku kellade paiknemist ja kasutamist läbi aja. See tänuväärne selgitus on huvitav seetõttu, et paljudel kirikus käijatel on meeles kutsuvate kellade helinad, aga kellad ise on kõrgel tornis või müüriorvas justkui salapäraselt nähtamatud. Nad tuletavad ju meelde erilist kutset ja vanade kirikute võlvide alla tõusva palve osa meie elus.

Omakandi mineviku avamine on justkui loodud lugeja vaimse jõu kosutuseks."

Parajasti meenutatakse raskeid lahinguid 1944. aasta sügisel Sõrve säärel. Need toimusid 75 aastat tagasi. Tolleaegsetest tunnistajatest on veel elus vähesed. Seda enam peab tunnustama noort uurijat Fred Vendelit, kes on hoolsalt neid lahinguid ja mõlema vaenupoole heitlusi uurinud arhiividokumentidest, mis on raskesti ligipääsetavad. 

Selguse saamiseks on kulunud paarkümmend aastat. Vendel jõudis selleni kõrgema väejuhatuse tegevuse jälgi läbi analüüsides. Noor uurija vastab küsimusele: miks käskis Adolf Hitler hoida Sõrve säärt viimse meheni (Halten bis zum letzten Mann!)? Sõrve säärele jäi lugematu hulk hauakääpaid.

Sõrve lahingute ühest traagilisemast episoodist avab mälestusi Väino Laasnurm, kes pääses Vintri ebaõnnestunud dessandist eluga.

Teise pikema loo on Garel Püüa aastaraamatusse kirjutanud metsavend Elmar Ilbi viimase lahingupaiga otsingutest. See järjekordne lugu tuntud metsavenna saladuslike lugude hulgast on seotud vastupanuga viimases lahingus Juhan Saare poolt haarangule juhatatud julgeoleku grupi vastu. Tookord peetud võitlus elu ja surma peale oli ebavõrdne ja lõppes Elmar Ilbi langemisega koos tema grupi tuumikusse kuulunud Reseede Tomsoni ja Feliks Vahteriga. Metsavendade lahingpaik Luulupe lähedal metsas on kinni kasvanud ja muutunud isegi ebahuvitavamaks, sest rohkem huvi tuntakse selle paiga vastu, kuhu Ilp ja tema kaks kaaslast on maetud. Neid näidati 1950. aasta suvel veristena lamamas julgeoleku Kuressaare staabi õuel, et vaadake, Ilpi pole enam vaja karta! Seejärel visati nad muidugi kas merre või maeti kusagile liivavalli. Näib aga, et kauaks jääb huvi tundva rahva hulka küsimus: kas Ilp oli vabadusvõitleja või illegaalne vastupanutegelane?

Kaheaasta raamatusse on mahtunud ka kaks eluloolist artiklit. Küllaltki huvitav ja põhjalik on lugu Saaremaa tuntud jõumehest Aleksander Sannikust. Atleetliku ja väga tugeva vägilase vastu on huvi tundnud tema sugulane Toomas Sannikas. See on autori teine lugu meie muuseumi väljaandes. Rikkalikult fotodega illustreeritud ja asjaliku süvenemisega kirjutatud. Eriti väärtuslik on töös niinimetatud valgete laikude täitmine, mis lisab uusi teadmisi. 

Siinkirjutaja on poisipõlves tunda saanud uuesti ausse tõstetud vägilase kultuse paistet ja oma käega katsuda jõumehe naaberkülla sattunud harjutuspomme. Puudane läks isegi pea kohale, aga kahepuudase huvilisi vanemaid noormehi oli külas kümneid. Kõik tahtsid olla nii tugevad ja atleetlikud kui Ure Sander, kelle jämeda kaela ümber sätendas tärgeldatud valge krae.

Giid ja kalmistute uurija Riida Kask on kirjutanud väga huvitava mälestusloo ajast, mil ta töötas radistina, pidades sidet avamere kaluritega. Tema kirjelduse täpsus on meile jäädvustanud isegi kunagiste Saare Kaluri kolhoosi püügilaevade nimed ja kutsungid. Rääkimata inimestest, kes tegid keerulist ja salapärast tööd. Jäädvustamaks mällu meeldejäävad kala-neljapäevad, püügiplaanide täitmised ja tõsiasja, et elame mere keskel, saarel ning ei saa ilma silguta mette elada.

Tagasi üles