"Mõistlik oleks pisimad punased sendid käibelt kaotada ja kasutada hoopis ümardamisreeglit," leiab majandushuviline Aivar Sõrm.
REPLIIK ⟩ Mida teha 1- ja 2-sendistega?
1- ja 2-sendiste käibelt kaotamisest on räägitud juba aastaid, ometi pole see seni teoks saanud.
Selles vääringus sente reaalselt ju tarvis ei ole. Sellised hinnad nagu näiteks 4.99 on pigem visuaalse efektiga: inimesele jääb petlik mulje, et miski, mida talle pakutakse, maksab ju alla 5 euro! Ka 99.99 tundub niimoodi olevat väiksem summa kui 100 eurot.
1- ja 2-sendiste omahind, nende vermimine läheb kallimaks, kui on nende ostujõud. Neid sente küll kasutatakse, aga kasutajate osakaal on suhteliselt väike.
Kõige väiksem raha võiks olla 5-sendine. Tõsi, sel juhul ei saaks 66 senti sendi täpsusega enam maksta. Samas on ümardamiseks suhteliselt selge reegel: alla- või ülespoole ümardatakse 2,5 sendi pealt. Kui on alla 2,5 sendi, siis ümardad nulliks, kui üle 2,5 sendi, siis viieks.
Üha rohkemates riikides 1- ja 2- sendilist arvestust sularaha puhul enam ei kasutata. Nende riikide hulgas on ka näiteks Soome, Madalmaad ja Belgia.
Ka enamikes küsitlustes, mis euroala riikides tehtud, on kõlama jäänud inimeste arvamus, et 1- ja 2-sendiseid ei peaks enam kasutama.
Tõsi on seegi, et selles vääringus sentide kadumise protsent on teistega võrreldes kõige kõrgem. See pisike raha on ju sõna otseses mõttes kerge kaduma – taskust, rahakoti vahelt. Tänavale, muru sisse.
"Mündi teine pool" on muidugi see, et igas riigis ja igas kogukonnas on kehvemal järjel inimesi, kelle jaoks on ka need pisikesed punased sendid arvestatav raha. Nii ei hakka ka riik tegema otsust seda piskut jõuga ära võtta. Suundumus sinnapoole, et need 1- ja 2-sendised kord käibelt kaovad, siiski on.