ARHITEKT TOOMAS PAAVER ⟩ Avaliku ruumi uuendamisel on vaja koostööd ja läbimõtlemist

AASTA EEST LEITI, et puude säilitamine või asendamine tuleks otsustada nende tervise järgi. Kuna projektiga suurendatakse kergliiklusala, siis parkimiskohti kesklinna juurde ei teki. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Kuna Kuressaare kesklinna Tallinna tänava lõigu (Torni tänavast Karja tänavani) projekt on alles sisuliselt eskiisi staadiumis, siis võiksid kõik küsimused olla veel arutamiseks," leiab arhitekt Toomas Paaver, kes töötas Kuressaare linnaarhitektina aastail 2003–2007 ning koostas 2015. aastal lähteülesande keskväljaku ümberehitusele. 

Küsisime vallavalitsuse veebilehel avaldatud video baasil Tallinna tänava eskiisi kohta Toomas Paaveri arvamust.

Kas Tallinna tänava projekt loob hea avaliku ruumi ja kas olemasolevate puude raiumine on õigustatud?

Mina leian, et tänavaprojekt on nii oluline avalik asi ja oma olemuselt suurema arutelu teema, sest puudutab kõiki Kuressaare elanikke või veelgi laiemalt ka kõiki linna külalisi.

Tallinna tänav on niipalju lai, et mahutada ka puid, erinevalt Kuressaare vanalinna tavalistest kitsastest tänavatest. Haljastus on hea linnaruumi oluline osa, see aitab muu hulgas vältida suvel linna ülekuumenemist. Vanad puud täidavad ka seda rolli paremini.

Ma ei arva, et hoonete vaadeldavuse huvides oleks vaja puid raiuda ühelt poolt tänavat ja asemele istutada uued noored puud teisele poole tänavat.

Iseenesest Tallinna tänav 14 ärihoone-elamu ette oleks täiesti loomulik natuke uusi puid kasvama panna. See võib isegi nõukaaegse hruštšovka sõbralikumaks muuta, kui seal mõni puu ees kasvab.

Aga see veel ei tähenda, et teiselt poolt peab hakkama kõiki puid maha raiuma. Kindlasti ei tähenda ka täiendavate parkimiskohtade vajadus seda, et täies elujõus puudele peab sae sisse lükkama. Sageli on võimalik parkimiskohti juurde teha ka niimoodi, et need vahelduvad puudega.

Minu meelest peaks praeguses olukorras iga Tallinna tänava ääres kasvava puu ühekaupa üle vaatama. Kui tuleb välja, et mõni puu on tõesti haige või muudmoodi kahjustatud, siis on raiumine õigustatud, aga hakata lihtsalt kõiki ühe otsusega maha võtma ei ole õige.

Eriti veel arvestades, et kui dendroloog on soovitanud võimalusel puud säilitada, siis peaks otsima kõiki ruumilisi lahendusi, kuidas need alles jätta. Julgen öelda, et tänavaprojektis saab need küsimused kõik nüanssideni läbi kaaluda ja loominguliselt ära lahendada.

Selle video põhjal teeb mulle muret tänava üldine inimsõbralikkus. Lahendus on liiga liiklustehniline, ma ei tea, kas siin arhitekte on töös osalenud. Ülekäigurajad on kitsad ja üksnes ristmike ühel poolel, sundides inimesi tiirutama. Istumiskohti ei näe üldse kuskil. Ja ma pole kindel, kas kiirus 30 km/h siin toimima hakkaks.

Valga Vabaduse tänava arhitektuurikonkursi võitjate autasustamine. Toomas Paaver. Foto: Tiit Loim / Lõuna-Eesti Postimees

Mida on Tallinna tänava kavandamisel õppida tänaseks valminud keskväljaku ja Lossi tänava projektist?

Sellele projektile on kahjuks halba varju heitnud mõned ehitusvead, aga ma pean oluliseks rõhutada, et keskväljaku linnaruum on väga õnnestunud, sellega tehti suur ja eeskujulik samm, mis aitab inspireerida ka teisi linnasid.

Liikluse osas on eriti tähtis, et sobiv kiirus toimib päriselt. Olen kunagi kritiseerinud, et liiklusmärgid nõuavad sörkjooksja kiirust 10 km/h, mis pole vajalik. Aga nüüd arvan, et see märk on kasulik selleks, et tagada väga vajalik õueala kiirus 20 kilomeetrit tunnis, sest Eesti liikluskultuuris peetakse väikest kiiruseületamist miskipärast tihti normaalseks.

Tegelikku kiirust ei määra liiklusmärk, vaid eelkõige linnaruum ise. Kui tegin kunagi Kuressaare kesklinna projekti lähteülesande, siis võtsime sihi, et inimsõbralikkuse saavutamiseks on vaja keskväljakul autode kiirust 20 km /h ja Lossi tänaval 30. Mulle tundub, et see on väga suur saavutus, et see ka tegelikult toimib. Põhiline, et inimene tunneb end ohutult ka sõiduteele sattudes ja ränkasid õnnetusi ei juhtu.

Sõidutee asfaltkatte laius viis meetrit töötab Lossi tänaval hästi kiirusepiirajana ja tähendab seda, et kahel teineteisele vastutuleval autol tuleb üksteisest lähedalt mööda sõita ja see teeb ettevaatlikuks, võtab kiiruse alla.

Võib-olla vääriks see kaalumist ka Tallinna tänaval, sest kiiruse eesmärk 30 km/h on sama. Kuna kõnniteed ja sõiduteed ei eralda Lossi tänaval äärekivid, siis mahuvad teineteisest mööda ka kaks bussi, munakiviriba kaudu teineteisest mööda hiilides.

Küll aga tehti Lossi tänaval see viga, et kõige paremas kohas on ebanormaalselt kitsas kõnnitee. Juba lähteülesandes ütlesin, et jalgrattatee ei mahu siia ja ärge tehke seda, aga ikkagi tehti.

On loomulik, et seda kasutataksegi kõnniteena, aga nüüd soovitaksin olukorra parandamiseks üht muudatust ehk võtta see rattatee kasutusele parkimisribana, sest praegune parkimine keset kõnniteed on väga tobe.

Minu jaoks on ka Tallinna tänaval küsimus, kuidas jalgrattad seal sõitma hakkavad. Ma ei loe videost välja äärekivide kõrgusi, aga soovitan ka siin mitte teha üle 2 cm astmeid. Kõige tähtsam, et jalgratas saaks iga hetk olukorra järgi liikuda sõiduteelt kõnniteele ja vastupidi, et hoiduda segamast nii autosid kui ka jalakäijaid ja samas ise vabalt sõita. Äärekivi puudumine aitab kaasa ka kiiruse ohjeldamisele.

Arvasin juba Kuressaares linnaarhitektina töötades, et vanalinna tänavatel eraldi jalgrattateede kavandamine ei ole mõistlik, sest siin on tänavaruum ka olemisruum, mitte vaid liikumistee. Ruumi on vähe ja segakasutus on loomulik.

Jalgrattal peab siin koos autodega ohutu ja mugav olema. Seepärast on eriti oluline Tallinna tänaval saavutada see, et 30 km/h kiirusepiirang tõesti töötaks. Eraldi rattateede vajadus algab alles Ruubi nurgast, kust tänavakoridor laiemaks ja kiirus suuremaks läheb.

Mida on Tallinna tänava kavandamisel õppida sinu linnaarhitekti kogemusest?

Meenutaks üht mälestust ühe varasema projekteerimise algstaadiumist. 18 aastat tagasi, aastal 2004 olin noor ja mitte veel nii kogenud linnaarhitekt ja just siis oli Kuressaare keskväljaku projekteerimise esimene kavandamine.

Mõnes mõttes tegin siis need vead juba läbi, et projekti sai liiga valmis asjana eksponeeritud kohe alguses.

Tekkis õigustatud vastuseis avalikkuse poolt erinevatel põhjustel ja panimegi ümberehituse kava lõpuks seisma, sest ei suutnud saavutada piisavalt tasakaalus lahendust.

See oli õige otsus, sest keskväljak poleks tulnud nii hea kui nüüdne. Seda hakati ju täpsemalt projekteerima enne, kui küsimused nii linnakodanike kui ka muinsuskaitsega olid lõpuni läbi arutamata.

Nagu keskväljakul, peaks ka peamiste tänavate uuendamise eesmärk olema see, et saavutame selgelt tulemuse, kus pärast ehitust on inimestel hea. See pole alati täielikult võimalik, aga vähemalt selline siht peaks olema ja selleks on ka Tallinna tänava puhul vaja rohkem avalikku koostööd ja sügavamat läbimõtlemist.