Kupitsa pere uus kodu Endla külas on valmis. Pisut nokitsemist veel sisetööde kallal, majale välisvärv peale ja muruseeme õue peale kasvama – siis on ta tõesti päris valmis. 

Siinkohal sobiks hüüda üks rõõmus hurraa, aga kogu seda õnnetunnet tumestab pisut kodu uuenemise põhjus ehk eellugu, mis viib tagasi läinud aasta jaanipäeva eelsesse aega. Paljudele jäi silma ja läks hinge uudis tules hävinud Saareniidi talust. “See oli mulle ikka tõsine šokk, see lõi tummaks kohe. Ma ei leidnud isegi oma telefoni üles,” ütleb vanaperenaine Vaike Lehtjärv seda hirmsat päeva meenutades. “Aga hea, et kõik inimesed terveks jäid... Vara ja kõik muu saab ju alati uue.”

Karmen Kupits räägib, et kummalisel kombel on perel olnud tulejumalaga kokkupuutumist päris mitmel korral. Vanaperenaise kodu Laimjalas põles 40 aastat tagasi samuti ja veel nii traagiliselt, et tolles põlengus kaotas elu ka tema esimene poeg. Seesama Saareniidi talu on ka varem (1971) põlenud, veel enne seda, kui praeguste omanike koduks sai. Ja nüüd siis eelmisel aastal jälle. Pere oli teel sugulaste juurde Pärnusse. Kodus olid vaid Karmeni vanemad. Tulekahjust andsid märku naabrid. “Ema kuulis ka mingit naksumist ja arvas, et ju need kanad on, aga kui ta välja vaatama läks, oli garaaž juba tules. Isa jõudis oma autoga veel välja sõita, aga meie mikrobuss oli remondiks üles tõstetud ja see põles ära.” 

2018. aasta jaanikuul.

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

Tuli sai alguse garaaži elektrilühisest ja levis pööningut pidi edasi. Ära põles kogu katus, lisaks veekahjustused ja suits – ehk siis vanast polnud enam hoida midagi. “Vanemate toast ja elutoast jäi asju järele, aga need olid ju kõik märjad!” meenutab Karmen.

Suur õnn oli selle suure õnnetuse puhul see, et maja oli kindlustatud. “Ma nii mäletan, et kui me hakkasime kindlustust tegema, küsisin ma töö juures kolleegidelt nõu, kellel milline kindlustus on. Sellest oli palju abi,” räägib Karmen, soovitades kõigil see ülimalt oluline leping ära sõlmida. See ei ole üldse kallis ja nagu elu näitab, ei või iial teada, millal mõni õnnetus juhtub. “Reedel oli tulekahju, ma tulin praami pealt tagasi. Praami pealt jõudsin ma juba palju asju korda teha, suhelda kindlustusega ja esmaspäeva hommikuks oli meie õnnetus neil juba n-ö laua peal. Meile tuldi väga palju vastu. Kindlustus andis oma hinnangu, ütles, et vat sellise summaga – 120 000 – peate hakkama saama. Ja inimesed tulid ka juba appi.”

Pereema Karmeni seljataga seisab Eliisabeti klassiõde Berta, kõrval nooremad kaksikud Kauro ja Aurora ning vanematest kaksikutest Kermo. Paremal Elisabet ja koer Albert. Pildilt puuduvad pereisa Maarjus, kes oli Oma Kodu külaskäigu ajal koolitusel, ning teine kaksikvend Kevin.

FOTO: Irina Mägi

Algusest peale oli kindel, et uus maja just samasse kohta üles ehitatakse. “Meil oli veel õnnelik õnnetus – keegi ju sisse ei jäänud. Tuleb lihtsalt kodukoht korda teha. Kõik vana, ka õnnetus, läheb ju meelest.”

Karmen teeb lõpetamisjärgus uusehituse ümber väikese ekskursiooni. Suuruse poolest on uus võrreldav vana majaga. Ehituse käigus õnnestus maja asetust krundil veidi keerata. Eriti meeldib Karmenile uue hoone L-tähe kuju: “See on hästi kena!” Ja annab võimaluse ehitada siia suurema terrassi, nagu ka plaanis on. “Meil on siin hästi märg maa, aga tahaks ikka väljas ka istuda ja ilusat ilma nautida.” 

2018. aasta sügisel.

FOTO: Erakogu

FOTO: Erakogu

Uue maja esialgse eskiisi joonistas pererahvas ise. “Siis, kui meil oli vaja projektiga tegelema hakata, ei võtnud meid keegi jutule. Kõigil oli palju tööd ja öeldi, et enne septembrit või enne detsembrit ärge lootkegi. Meie ei saanud ju nii kaua oodata, meil tuli edasi minna. Tahaks siinkohal kindlasti tänada projekteerimisfirmat Z500. Nemad võtsid meid jutule. Mõistsid meie rasket olukorda, alustasid koostööd meiega ja tegid projekti valmis.” Ehitus algas augustis ja napilt seitse kuud hiljem on uus kodu püsti.

“Kokkuleppel kindlustusega sai garaaži arvelt tubade arvu suurendada. Ehitaja Jalmar Muruvee (Karral OÜ – T. K.) oli väga vastutulelik ja temaga sai kõik asjad läbi arutada,” tõdeb Karmen. 

Maja ise on ehitatud termoplokkidest (See on energiasäästlik ehituslahendus, mis sobib kaasaegsete energiasäästlike madalenergiamajade, passiivmajade, liginullenergiamajade või nullenergiamaja ehitamiseks. – T. K.). “Ehitajad käisid vist isegi Tallinnas vastavat koolitust saamas. Ja maja muudkui kasvas. Maja läks kokku nagu lego!” Karmen meenutab, et kuna ehitusel oli vaja palju materjali, jäid kohalikud ehituspoed hätta, üht-teist oli ikka ja jälle vaja juurde tellida.

Nii nagu ka vana maja, saab uus endale sinise värvikuue. Märts 2019.

FOTO: Irina Mägi

Hoov ootab silumist ja uut muru. Praegusel segadusel on vägagi konkreetne põhjus – ahjukütte asemel on majas nüüd maaküte.

Vana maja ostsid Karmeni vanemad 35 aastat tagasi. “Siin ongi elanud kõik suured pered. Kunagi oli siinsetel elanikel ka viis last. Mul on nüüd ka!” märgib ta.

“Uus on uhke ja ilus, vana oli ka hea,” ütleb vanaperenaine. “Ostsime selle koha 1985, kui Karmen oli aastane. Minu mehe ema läks selle koha omanikuga bussi peale, tuli siis ringiga tagasi ja ütles, et see maja on müüa. Meeldis see maja ja koht – pood oli lähedal, bussipeatus oli lähedal, lasteaed, kõik! Töökoht oli mul ka siin, olin loomakasvatuses tööl. Ma käisin ise karjas, kui ma seda maja esimest korda nägin. Ja ma mõtlesin juba siis – vat siin on hea elada! Unistus läkski lõpuks täide. Siit saatsin oma lapsed kooli... “ Neid oli samuti viis nagu praegu Karmenilgi.

Vanaperemees Igor meenutab, et alguses oli siin vaja teha teed ja ka mõned toad juurde ehitada. “Selleks, et kaks tuba juurde teha, pidi minema linna täitevkomiteesse. Sealt öeldi, et ainult sõjaveteranid saavad. Vene ajal oli nii... Mina siis, et andke andeks, aga mul on viis last ja oleks kahte tuba vaja. Lõpuks saime.” 

Vanas majas tegi ka noorpere kõvasti remonti, võeti laenu, vahetati aknad välja, soojustati – nii nagu ikka ühe vana talumaja ülesputitamine käib. See kõik läks tuleroaks...

Eelmistest elanikest oli majja jäänud pianiino, mida Karmen ja teised lapsed oma nooruses kõvasti “harjutasid”. Kahjuks põles seegi ära.

“Jumal tänatud, mina oma lastega seda põlemist pealt ei näinud,” ütleb Karmen. “Minu lapsed ei näinud seda tuld, paanikas inimesi... Kui meie koju jõudsime, oli tuli juba kustutatud ja pool majast kadunud. Ma jõudsin telefonitsi helistada ju paljudele, kõigile, kes vähegi kodus olid. Inimesed tulid appi. Asjad olid õue veetud, isegi sügavkülma olid nad välja toonud! Linnas saime üürimaja, kuhu hakkasime koguma asju, mis inimesed meile olid toonud. Rakverest toodi meile isegi üks vagunelamu. Jumala võõrad inimesed tõid! Ütlesid, et neil on ka kunagi tulekahju olnud ja nad üldse ei mõelnudki pikemalt, kui seda minu üleskutset lugesid. Mägi Kaido andis ka ühe soojaku...”

“Koristasime ja püüdsime ise nii palju ära teha, kui võimalik. Kokku sai kaheksa ja pool tonni sodi, mille võttis vastu Sikasaare Vanametall OÜ, ja Fil Teenindus pakkus transpordi. Maksmisel oli abiks Saaremaa vald. Valla poolelt tahan tänada Piret Pihelit, kes oli kiiresti abiks, aitas mööblit otsida ja ajutist elamispinda, pakkus vabatahtlikke appi koristama, kes ka tulid, kui saime loa platsi koristamiseks. Alles jäänud maja maha võtmisel aitas Allan Meitern oma metsaveomasinaga.”

Pererahva tänusõnad lähevad veel Mart Maastikule, kes aitas kohale Cramo kahetoalise soojaku. “Täname ka Kuressaare Maximat, kes lubas riiulitelt valida esmavajalikke asju – tööriistu, riideid, voodipesu, rätikud. Ja Punane Rist oli suureks abiks.” Perele annetati Karmeni sõnul ka palju mööblit. See kõik tuleb nüüd uutesse tubadesse sobitada. Kõige rohkem elevil on kindlasti lapsed.

FOTO: Irina Mägi

“Praegu on majas kõik veel nii uus, lapsed pole veel harjunud, et milline saab oleme nende tuba. Väikesed küsivad küll vahel, kui neil midagi kadunud on: kas see põles ka ära? Nad saavad aru, et maja põles ära ja et me saime vahepeal linna kodu. Mingil ajal märkas lasteaiakasvataja, et lapsed mainivad oma mängus ära tulekahju, toovad autodega vett... mingi aimdus neil ikka on.” Karmen on rahul, et ehitaja lubas neil endil ka appi tulla. Näiteks tapeeti panema. “Neid ehitusmehi võib ikka kiita küll,” tõdeb vanaperenaine ja jagab tunnustust ka Cramole, kelle toodud soojakus nemad talve üle elasid.

Suures toas on seinad struktuurse krohviga, kuna perenaine ei soovinud väga siledaid seinu: “Lapsed ikka jooksevad pihta, siis ma peidan need kriimud ära.”

FOTO: Irina Mägi

Toas on ikka päris pliit ka, kuidas siis köök ilma “puuliidita”?! “Kui me õuest tuleme, oleme ikka väga-väga märjad, siis on ka selline kuivatamise koht,” ütleb ema Karmen.

FOTO: Irina Mägi

Kõiki neid kriime, mis selline õnnetus pererahva hinge jätab, niisama lihtsalt peita pole võimalik. Küll on tore see, et ei suured ega väiksemad Kupitsa pere liikmed pole kaotanud rõõmsat meelt ja lootust, et uues majas läheb elu taas normaalsetesse rööbastesse. Ja kõigi nende südames elab siiras tänutunne kõigile toetajatele ja aitajatele.

Päris soolaleivapidu tuleb Saareniidil ilmselt aprilli kolmandal nädalal, kui pere ootab kõiki neid, kes raskel hetkel abikäe ulatasid.

Paremini kui grupipilt on tulekahju üle elanud pere optimistlik meel ja ühtehoidmistunne.

FOTO: Saarte Hääle arhiiv