Meeli Oidekivile sõidab Oma Kodu külla Muhumaale. Eksimise hirmu pole, vähemalt esimesed mõned kooliaastad sai omal ajal just Laane värava taga igal hommikul bussi oodatud. Umbes poole kaheksa paiku... Osa külarahvast tuli peatusesse kõige lühemat teed pidi – otse läbi Laane õue.
Kena kevade on jõudnud Muhumaale ja tulbid lillepeenardel on juba vägagi õitsemise ootuses. “Ma teen aias juba ammu tööd!” teatab Meeli. Ja tööpuudust siin pole. Minu hinnangul on peenarde pindalad lausa mitmekordistunud, aga perenaine vaidleb vastu ja eks tema tea ju paremini: “Ma olen neid ikka väiksemaks võtnud. Igat peenart. Ei jaksa enam.” Perepoeg Mardi sõnul on aga sellele vaatamata kõik kohad tulpe täis.