Nii juhtub alati, kui kodutöö on tegemata. Kui ei guugelda, ei küsi, ei uuri... Ega aima, mis sind ees ootab. Juhtub just nii, nagu juhtus ühel novembripäeval, kui Oma Kodu loole sõitis. Ja siis... ühe järjekordse käänaku tagant sarapuupõõsaste ja kiviaedade vahelt ilmus nähtavale uhke talukompleks. Sõna “väike“ ei ole siinkohal päris asjakohane. Pole kohe üldse asjakohane! Väike-Saadu oleks justkui omamoodi kena väike küla. Kui hakkasime hiljem katuseid ja muid rajatisi kokku lugema, sai neid kokku päris palju – elumaja, saunamaja, grillimaja, mängumaja, suitsusaun, autode varjualune, kuur, rularamp, korvpalliväljak, suur ja väike kasvuhoone. Ja mis veel üllatavam – see kõik on siia rajatud seitsme aasta jooksul.

“See on hästi pikk lugu,” naerab Annika Väike-Saadu alguse peale tagasi mõeldes. Suved veedeti siinsamas ligidal Janeki ema juures, kus neil oli oma n-ö suvepesa tegelikult olemas. “Janek oli mures, et naine ei taha Saaremaale tulla. Aga asi ei olnud tegelikult tahtmises. Aktiivse inimesena vajasin tööd või tegevust, mis hinge toidaks ja mida mul sellel hetkel siin ei olnud. Viskasin siis kunagi lihtsalt ühe lause õhku, et korrastaksime kõrvaloleva maatüki ja teeksime siia turismitalu. Saaksin töö, kus oma aktiivsust rakendada.”