Sõmerale sattudes on minul alati natuke kummaline tunne. Millegipärast tuleb meelde ENSV aeg ning seda ilmselt mitmel põhjusel. Ja õigustatult. Veel tuleb meelde see, et kui tollal keegi väljamaale pääses, siis tagasi tulles oli üks kindel poliitkorrektne termin oma muljete väljenduseks “Oi, see oli suurte kontrastide maa!”. Sõmera on ka suurte kontrastidega koht. Siin on küllalt inimestest ja jumalast hüljatud paiku, aga on ka kenasti naksi löödud hooneid ning see näitab, et Sõmera elab ja areneb. Ja minevik jäägugi sinna, kus ta on.

Kaja ja Koit Voojärve kodu on just näide sellest, et ka vanast saab teha uue ja elamisväärse, on vaja vaid tahet ja ideid.

Kuid esmalt tuleb siiski geograafias pisut selgust saada – tulime nagu Sõmerale, aga ühtäkki oleme sattunud Kärlale?

Kommentaarid