Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/11999277t1h17e2.jpg)
Nii Rein kui ka tema noorem vend Vahur Ausmees on silmapaistvad mehed Eesti merenduses ning seega on neist ainuõige rääkida just mereriigis Saaremaal.
Rein Ausmees on Eesti merekooli direktor ja Vahur Ausmees reisilaeva Victoria kapten. Sel suvel oli mõlemal mehel ümmargune sünnipäev: Rein sai 50 ja Vahur 40, seega kokku 90. Kuna kummalgi on pideval palju toimetamist, oli väga raske saada kaht venda korraga intervjuud andma.
Lõpuks see siiski õnnestus, kui tõelised merekarud Ausmehed mu ise merele viisid. See intervjuu, head lugejad, on tehtud alusel Vesta Soome lahel seilates.
Heiskame purjed
29. septembri hommik on sügiseselt sombune, kuid meri on tüüne. Pakin end soojalt riidesse ning merekooli direktor Rein Ausmees korjab mu auto peale. Pirita jahisadamas ootab juba vend Vahur oma naise Inga ja pisitütre Joannaga, kes samuti vahva merereisi kaasa teevad. Sõiduvahendiks on merekooli õppealus Vesta. Vesta kõrval seisab veel uhkem laev Tormilind, millega on päris palju maailmameredel purjetatud. Inga on pakkinud kaasa korraliku piknikukorvi ning hiljem keedetakse mere peal teed.
Vahuri tütar Joanna tunneb end aga laeval nii mõnusasti, et kõhutab pool reisi laevatekil, ning vahel tikub väikesele neiule lausa uni silma. Meri mõjub uinutavalt – kapteni tütre asi. Minu jaoks on see esimene kord üldse jahiga sõita, ja milline esimene kord oleks veel parem ja turvalisem kui kahe kapteni juhtimisel.
Jahi ettevalmistus enne sadamast väljasõitu kestab ligi 20 minutit, purjed heisatakse juba merel olles. See on tõeliselt võimas vaatepilt. Minu onupoeg Allan, kes samuti sel reisil kaasas, saab käe valgeks nn gorillana (meremeeste keeli see madrus, kes aitab purjesid üles tõmmata).
Kuna tegemist on oma ala profidega, saab meresõitu tõeliselt nautida ning törtsu juttugi puhuda. Peagi piilub ka päike pilve tagant välja ja hakkab jahitekil istuvat seltskonda soojendama.
Nimi kohustab
Vendade Ausmeeste juured viivad Saaremaale, kus on nende isakodu. Isa oli pärit Lümanda vallast ja Rein on endale sinna lähistele samuti maja ehitanud. „Kui töötegemisest peaks villand saama, siis lähen kindlasti Saaremaale maja pidama,” heietab Rein.
Vahuril ja Reinul on väga eriline perekonnanimi – Ausmees. Küsingi, kas see on pannud meestele peale ka mingi lisakohustuse. Ausmees on ju nimi, mis nõuab tema kandjalt suurt vastutust. Vahur noogutab kindlalt ning lisab, et nime ei tohi häbistada ja vastavalt nimele tuleb ka väärikalt käituda.
Rein jutustab, et nende vaarisa olevat olnud mõisa juures tallimees ning kui oli siis olnud suurem nimede panemine, olevat mõisahärra öelnud, et eks sina ikka üks aus mees oled olnud. Ja sellest see nimi olevat tulnud. Rein teab rääkida, et kolm-neli Ausmeest on veel Eestimaal, ühed Juuru kandist ja ühed vene päritolu.
Mõjutus meremeheks saada tuli Reinul isalt ning Vahuril oli omakorda vanem vend eeskujuks. Rein vaatab Vahurile paljutähenduslikult otsa, nagu ootakski, et noorem vend järgiks ikka ja alati vanema eeskuju. Vahepeal teeb alus pöörde ning tuul tõuseb. Joome soojenduseks Riia palsamit ja kui plasttops tekil ümber läheb, viskab Vahuri kaasa Inga nalja, et näe, nüüd saigi merejumalale ohverdatud.
Reisilaeva kapten Vahur
Vahur teab, et praegu on Eestis umbes 30 reisilaevakaptenit ja ca 400 kaptenit kokku. „Kes korra kapten, see eluaeg kapten…“ sõnab Vahur. „Ja üldse on saarlased ja hiidlased innukad meremehed,” lisab ta. Vahur ise on reisilaeva Victoria I kapten. „See tähendab seda, et olen kaks nädalat tööl ja kaks kodus. Kas teate öelda veel mõnda ametit, kus on pea pool aastat puhkust,” naljatleb Vahur.
Sest isegi kui Vahur pole parasjagu Victoriat juhtimas, on tal käsil palju muud merendusega seotud asja. Ka Inga kinnitab, et õnneks pole ta seda tõelist meremehe naise elu maitsnud, kus mees läheb pooleks aastaks kuni aastaks merele. „Kaks nädalat möödub tööde ja toimetuste tähe all kiiresti, ei saagi nagu aru, et mees vahepeal merel või välismaal ära oleks. Ka kodumaal olles on tal palju tegemist,” ütleb Inga.
Vahur on oma töö üle Victorial uhke. Ja ütleb, et kui sisetunne on õige, siis saab ka kõige suurematest raskustest üle. Victoria kaptenisillal on tavaliselt kaks kuni kolm meest.
Tähelepanelik tuleb olla kogu aeg, aga tõsisem navigeerimine on sadamast väljumisel, nn pitstopil, ning sadamasse saabumisel. Kusjuures sadamakai äärde pargitakse 20 000-tonnine laev +- 5 cm täpsusega! Üks hulljulgemaid sõite, vähemasti reisijate arvates, oli siis, kui Victoria võttis mõned aastad tagasi kurikuulsa jaanuaritormi ajal suuna Rootsi poole. „Sisetunne ütles, et võib minna.
Muidugi oli vahiteenistus kõrgendatud valmisolekus, ülesanded olid selgelt planeeritud. Aga mina järgisin toona nagu iga kord merele minnes põhimõtet: ära tee seda, milles sa kindel pole.” Vahur oli oma otsuses kindel ja viis laeva ja reisijad turvaliselt Stockholmi.
Vahur loodab, et peagi toimub inimeste mõtlemises paradigmaatiline muutus. Ehk et kui on sellised suured kruiisilaevad nagu Victoria, siis käsitletaks seda kui puhkamisvõimalust ja -viisi, mitte kui transpordivahendit, mis viib inimesed punktist A punkti B.
„Kui lähtuda transpordivahendi vaatepunktist, siis oleks lennukiga ju palju kiirem saada Tallinnast Rootsi kui laevaga.” Õnneks on inimesed Vahuri sõnul hakanud selliseid kruiise üha rohkem nautima ning laeval ennast hästi tundma. „Kruiisilaevad on ju alused, kus pakutakse võimalust puhata.”
Merekooli direktor Rein
Nii Rein kui ka Vahur kinnitavad kui ühest suust, et tõelised meremehed peavad oskama ühendada kogemuse teooriaga. „Praktiline kogemus toetub teoreetilistele teadmistele. Samuti peab olema oskust ette näha ja oskust oodata,” räägib Vahur. Reinulgi oleks oma kogemustest meremehena rääkida merekooli õpilastele palju. On ju Rein käinud kunagi vaimustavatel ekspeditsioonidel kalalaevadega. Pikad komandeeringud on viinud Peruusse, Portugali, Senegali, Antarktikasse.
Seilatud on Vaikse ookeani ja Põhja-Jäämere vetes, käidud Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ning Ameerika läänerannikul. Rein räägib, et kogemus, mis tuleb aastatega, on kindlasti tähtis, kuid lisab, et parima akadeemilise ettevalmistuse saavad need noored, kes käivad nii merekoolis, kus omandavad praktilisi teadmisi ja oskuseid, kui ka mereakadeemias, kus saavad hea teoreetilise baasi.
Vahur lisab, et ennekõike peab ikka noor meremees teadma, et vesi on märg. „Sestap oleks loogiline, et merendust õpetavad asutused asuksid mere ääres,” ütleb Rein. „Mitte nii, et merekool on piltlikult öeldes karjamaal ja põllumehed sadamas,“ lisab Rein.
Reinu enda poeg on laevaehitaja ja töö talle meeldib. Ta on nagu isagi pool maailma läbi rännanud ning pealekauba on laevaehitaja töö üsna tulus. Merendus ei tähenda ju ainult mingi aluse kapteniks olemist, vaid hõlmab paljusid valdkondi – sadamamajandust, hüdrograafiat, kalandust. Merehariduse omandanu saab tööd nii merel kui ka maismaal. Rein meenutab, kuidas vanaisa oli öelnud, et diplom üksi ei tee veel meremeest. Peab olema tahe ja kutsumus.
Rein loodab, et riigi huvi merehariduse vastu suureneb ning leitakse rohkem ressursse, sest siis oleks ka õppuritel rohkem entusiasmi. Mõlemad vennad on oma elukutsevalikuga ülimalt rahul ja soovitavad seda teistelegi. Kust siis veel kui mitte Saaremaalt need tõelised kaptenid tulevad?!
Rein Ausmees
Pärast Tallinna kalatööstusliku merekooli lõpetamist asus Rein Ausmees tööle laeva külmutusseadmete tehnik-mehaanikuna, sõites aastatel 1977–1985 maailmameredel Aafrikast Antarktikani, samuti Põhja-Jäämerel. 2001. a lõpetas Ausmees Eesti mereakadeemia mehaanikateaduskonna külmutusseadmete insener-mehaanikuna.
Lisaks pedagoogitööle EMA-s ja MK-s jätkub meremeheelu tänaseni – jahtkaptenina.
Rein Ausmees on mitme erialaliidu liige (laevamehaanikute liit, meremeeste liit, külmaliit, Eesti kutseõppe edendamise ühing, Eesti ajalooliste laevade selts, Kalevi jahtklubi).
Alates 2005. a sügisest kuulub ta riiklike kalanduse õppekavade töökomisjoni ja kalanduse õppekava nõukogusse.
Vahur Ausmees
on olnud Victoria kapten laeva vettelaskmisest alates. Toona oli Vahur üks Eesti nooremaid kapteneid, 36-aastane.
Kruiisilaeva Victoria I hinnaks kujunes 2,3 miljardit krooni. Merepinnast 26 meetri kõrgusel asuval kümnendal tekil asub kaptenisild, kust kapten juhib ligi 200 meetri pikkust ja 2700 inimest mahutavat laeva. Laev kulutab Tallinnast Stockholmi sõites ligi 50 tonni kütust, mis on peaaegu võrdne rongitsisternitäiega.
Victoria I on Eesti esimene internetilaev, mille reisijad ei välju võrgust ka keset Läänemerd. Seda võimaldab satelliitinternet, mis on reisijate käsutuses kogu aeg ja võimaldab pardal olles lisaks vaba aja veetmisele ka pidevalt arvutiga töötada ja infot vahetada.
„Võimas tunne oli, kui mulle pakkumine tehti,” meenutab Vahur. „Mul ei olnud otsustamiseks tarvis kolme ööd mõelda.” Vahur on lõpetanud Peterburi mereakadeemia. Pärast seda töötas mõnda aega kaubalaevadel ja siis tulid reisilaevad: Georg Ots, Normandy, Baltic Kristina, Regina Baltica, Tallink Autoekspress 2, Fantaasia ja nüüd Victoria I.
Kapten suhtleb oma reisijatega palju. „Kasutame igat võimalust reisijatega suhtlemiseks. Lisaks õhtusele laeva juhtkonna esitlusele ja kaptenisilla ekskursioonidele enne laeva väljumist, liigume laevas ka ringi.”