Käku küla uhked leiud ja esimene välikonserveerimismasin

SÖEPROOV AITAB VANUST MÄÄRATA: Arheoloogid Ragnar Saage ja Jüri Peets näitavad, et sepikojas on ka palju rauatükke, mis nii keskajal kui muinasajal olid üsna sarnase välimusega ning sel juhul aitavad dateerimisel söeproovid. Foto: Sander Ilvest Foto: Saarte Hääl

Poolteist nädalat tagasi alanud väljakaevamised Kaarma vallas Käku külas on andnud häid tulemusi: vana sepikoja asukohast on leitud mitmeid esemeid, samuti katsetatakse isetehtud välikonserveerimismasinat.

Salmel pillid kokku pandud, liikus väljakaevamismeeskond eesotsas arheoloogiadoktor Jüri Peetsiga Kaarma valda Käku külla, kus 6 aastat tagasi välitöödega alustati.

Pronksnõelast tabani

"Näiteks siit tuleb kabi välja ja siis hobuse liiges, kõht – kindlasti on tegu hobuse kujutisega," kirjeldas

Jüri Peets

peekri või topsi killul olevat eripärast mustrit. Lisaks on leitud elevandiluust noaotsajuppe, hästi säilinud liigendnuga, elegantne pronksnõel, tabalukk, kolmejalgse katla pronksjalg.

"Tegemist on igasugu pronksvidinatega, mis on katki läinud, ümbersulatamiseks mõeldud. Esemete dateeringud aga varieeruvad ja leiud võivad minna juba otsapidi muinasaega," sõnas Tartu ülikooli arheoloogiamagistrant Ragnar Saage.

Tabalukke peab arheoloogiamagistrant headeks dateerimisvahenditeks, kuna neil võib kindlalt välja tuua tüübid, mis näiteks antud juhul olid kasutusel 16.–17. sajandil.

"Esemete järgi saab öelda üht-teist, ka näiteks nugade puhul, sest muinasajast keskaega nende kuju muutus, samuti valmistamistehnoloogia, aga paljude esemete puhul on raske kohe täpselt öelda," sõnas Saage.

Samuti ei välista nii Peets kui Saage, et samal asukohal võis olla läbi sajandite mitu sepikoda. "Ma ei tea, mitu kihti neid sepikodasid tuleb. Kui ma aastaid tagasi olin Mustjala kihelkonnas, tuli viis kihti sepikodasid, siin on enam-vähem sama asi," mainis arheoloogiadoktor Peets.

"Siin tundub olevat sepikoja vundament ja praeguse seisuga on meil käes kolm seina," lausus Saage, lisades, et hetkel otsitakse neljandat. "Iseenesest on päris ilusti säilinud see vundament ja nagu Jüri (Peets) ütles, võib neid sepikodasid olla siin mitu tükki."

Ragnar Saage sõnul võib juhtuda, et ühe sepikoja vundament on ühtepidi, teise, näiteks 200 aastat vanema sepikoja vundament natuke teise koha peal. Ilmselt on sepikodadel läbi aegade olnud püsiv asukoht, sest rauasodi, mis sepikojast järele jääb, lõhub põllutööriistu ning seepärast ehitatakse sepikojad sinna, kuhu keegi ei taha põldu teha ehk siis varasema sepikojaga sama koha peale.

Lisaks on tehtud kaks söeproovi ning on selgunud, et varasem sepikoda jääb põhiliselt 14. sajandisse ning on tõenäoline, et jõutakse muinasaegse kihistuseni. "Me pole päris kindlad, et jõuame muinasaegse sepikojani – kaevame, näeme," sõnas Saage.

Konserveerimismasin

Käku leiud lähevad konserveerimiseks ajalooinstituuti Tallinna ning loodetavasti jõuavad seejärel tagasi Saaremaale, muuseumisse. Osa rauast esemeid konserveeritakse aga kohapeal, nimelt ehitasid arheoloogid välikonserveerimismasina.

"Panime sellele nimeks VTR-1," lausus Saage. Jüri Peets lisas, et esimest korda Eesti arheoloogia ajaloos taheti teha nii, et osa esemeid konserveeritakse kohe väljakaevamiste kõrval kohapeal ning väidetavalt töötab masin täiesti rahuldavalt.

Väljakaevamistel on arheoloogidel plaanis paari nädalaga otsad kokku tõmmata. "Ei ole enam väga palju minna, paarkümmend sentimeetrit, siis me jõuame juba loodusliku aluspinnani," sõnas Saage.