Praegune Saaremaa vallavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna juhataja Aarne Põlluäär mõtles juba lapsena Pahila Küla Mihkli talu aiavärava tagant mööda käies, et siin oleks see koht, kus elada tahaksin. Aastad möödusid, aga kusagil, kellelgi oli see soov meeles ja nii lõpuks läkski. Saatus tahtis. Esimene saatuse märk oli juba seegi, et Mihkli sattus otsekui juhuslikult Sirje ja Aarne pulmapildi taustaks... Aasta oli siis 1988 ja Mihkli ostmiseni oli veel mitu aastat aega.

Alustame siis ajaloost. Ajalooarhiivi andmetel viib siinpaigas elamise ajalugu tagasi aastasse 1730. “Praeguse maja (vähemalt talliosa) ehitusaasta võib olla kuskil sada aastat hilisem. Niipalju ajalugu olen ma suutnud tuvastada,” ütleb Aarne sissejuhatuseks. “Täpsemad daatumid hakkasid peale juba 1731, siis olevat arhiiviandmete väitel Kordi Tõnise Mihkel Kordi Tõnise jagamise teel asunud praeguse talu maadele ja hakanud siia talu rajama. Meie ostsime ta 26 aastat tagasi.” 

1995. aasta.

FOTO: Erakogu

Elumaja 2003. aastal.

FOTO: Erakogu

Saunahoone 2003. aastal.

FOTO: Erakogu

2019 aasta.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Majast veidi edasi, õunapuuaias, on üks kõrgem koht. “Selle koha peale hakkasid kunagised perepojad ehitama uut maja,” räägib Aarne. “Ehituse käigus mindi aga niimoodi tülli, et maja saeti pooleks. Pool jäi siia ja paigutati talli külge, teine pool on tükk maad eemal metsa taga. Siia on meil plaanis rajada kunagi üks tõsine maakelder.” Praegu saavad lapselapsed kasutada seda pisikese liumäena.

Aarne on sündinud-kasvanud siinsamas kõrval, üle põllu, nagu ta ütleb. “Minu käimised on olnud selle maja ümber pea kogu oma teadliku elu. Kui ma siit küla vahelt pisikese põnnina läbi läksin, mõtlesin kogu aeg, et miks me peame seal metsa ääres elama, miks me ei võiks elada siin kesk küla. Ja kui ma jõudsin siia Mihkli väravasse, oli mul alati selline turvaline tunne – vat see on koht, kus ma tahaksin elada!” Nagu öeldakse, oma unistuste ja soovidega tuleb olla ettevaatlik, neil on oht täide minna... Aarne praegune kodu on selle ütluse musternäide ja kinnitus. “Mina küll ei kahetse, et ma niimoodi unistasin!”

Terrass maja ees on pererahva üks lemmikkohti. Siin on mõnus kohvi juua ja ilusat ilma nautida. Just sellist, nagu Oma Kodu külaskäigu ajal juhtus olema.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Enne Mihklile jõudmist läks loomulikult hea hulk aastaid. Kui Mihkli vanaperenaine ära suri, otsustasid tema kolm last, et neist ikka selle talu pidajat ei saa ja panid maja müüki. Ostjaiks osutus üks vanapaar Kundast. “Nemad suvitasid siin kümme aastat, lasid ära laguneda maja katused ja lahkusid. Kundasse tagasi. Meie olime sel ajal just parasjagu kolhoosi üüripinnal ja otsisime kohta, kuhu lastega tulla. Nii otsustasimegi, et siin, sisuliselt oma sünnikodu kõrval, oleks nii kena üks vana talu ajaloost üles äratada.” Tagantjärele targana oleks võinud see kõik juhtuda ju kümme aastat varem, oleks majal lagunemiseperiood vahele jäänud ja uutel omanikel tööd-vaeva vähem. Kuigi mine tea, milleks kõik hea võib olla. Teinekord ongi parem, kui saab alustada üsna nullilähedalt, teha kõike juba päris oma mõtte ja oma tahte järgi. “Võib-olla me oleksime tõesti päästnud seda maja natuke teistmoodi ja rohkem, kui see kõik oleks juhtunud varem, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla oleks kõik läinud just täpselt nii, nagu ta on tänaseks läinud.”

Ostmise hetkel oli kasutuskõlbulik väike osa elumajast – kaks tuba. Endise hobusetalli osa katus oli sisuliselt olematuks lagunenud, päästa polnud sealt enam midagi. Uutel omanikel tuli talli ja elutubade vahepealne osa maha lammutada ja uuesti üles ehitada. Selle võrra tuli elamine suurem. Lisaks ehitati juurde veranda. “Me tulime siia 1. oktoobril 1993. Mäletan täpselt, sest see oli minu vanaema sünnipäev. Terve suguvõsa tuli tema juurde kokku ja meie just sel päeval kolisime. Ostsime maja aga täpselt minu sünnipäeval – 13. juulil 1993. Käisime notari juures lepingut sõlmimas ja siis ta õnnitles ja arvas, et olen teinud endale väärt sünnipäevakingituse. Tõepoolest, see on olnud tore kingitus, ma ei ole kahetsenud karvavõrdki! Meie unistus oli see, et oleks hästi suur õu, sest meil peavad käed kogu aeg mullased olema.”

Siinkohal tuleb kohe ära rääkida, et oma elus erinevaid ameteid pidanud – jõudluskontrolli keskuse peaspetsialistist kuni vallavanemani välja – Aarne on ise ka kõva ehitusmees. Suures osas ongi siin kõik oma kätega tehtud. Abiväge on tarvitatud vaid pottsepa- ja plaatimistööde juures, Saikla Ehitus aitas katuse ja välisvoodri panemisel, seda tööd lihtsalt üksi ei tee. “Nüüd on meil ehitaja perepoeg Risto näol olemas. (Pere vanim poeg elab oma perega Soomes ja noorim poeg Tallinnas – T. K.) Ta on seda ametikoolis õppinud ja vanamees nüüd enam kätt ehitamise külge ei pane,” muigab isa Aarne.

Õuemajast, mis nüüdseks on saanud saunaks, olid järel vaid seinad. “Seal oli ka siis suitsusaun, aga sellest ei olnud taastada küll midagi. See on ilmselt ehitatud 1907. Kui osa seina ära varises, siis me leidsime sealt ühe kivi, kus see number peal oli.” 

Müürid iseenesest on muljetavaldavalt paksud, oma tugev meeter. “Siin oli kunagi meierei,” räägib Sirje. “Aarne ema meenutab ikka, kuidas nad tõid siia piima kokku. Ja sõja ajal käis kuulirahe läbi akende, ema oli toa ühes ja lapsed teises otsas, aga müürid kaitsesid ja lapsed said ema juurde joosta.” 

Täna on pilt juba hoopis teine. “See on nüüd minu disainitud ja poja ehitatud,” on Aarne saunamaja üle uhke. Osa töödest ootab veel ees, plaan on ehitada suurem terrass ja välja ehitada osa katusealust. “Me oleme maja ehitanud tasapisi ja ka seda sauna tasapisi teinud, võtsime piisavalt aega, pole tahtnud kiirustada.” Sauna eesruumis on kamina kohal Sirje kätetöö – kadakaseibidest kaunis pilt.

Kaks aastat töötamist Tori vallas (Tori valla arendusnõunikuna, T. K.) läksid Aarne sõnul kodu seisukohalt küll tühja. “Siis ei saanud siin küll midagi teha. Vaatasid pere üle ja läksid jälle. Reede õhtul tulin, niitsin muru ära, pühapäeval istusin korra maha, vaatasin – oi kui ilus! – ja sõitsin jälle ära.” Nagu kalevipoeg. Seda Tori tööperioodi meenutab Aarne ometi vaid heade sõnadega, küllap oleks ta sinna kauemakski jäänud. “Kui vaid selle Mihkli oleks saanud sinna kaasa viia!”

“Me oleme kasutanud palju kaasaegset materjali,” räägib peremees elamist tutvustades. “Vanast ei olnud lihtsalt midagi säilitada. Isegi seinapalgid olid päris otsas.” Esik on jäänud oma vanasse kohta, endisest elutoast on saanud avar magamistuba. Teisel korrusel käib praegugi ehitustöö, sest “seda, mis valmis sai, jäi väheks – lapsed kasvavad... “. 

Eelmisel aastal ehitati ümber kanalisatsioonisüsteem. Kui WC ja vannituba kolisid uude kohta, sai köök selle võrra suuremaks. Ka elutuba ootab uut remonti. “See on endine hobusetalli osa. Seal, kus praegu seisab söögilaud, oli kunagi kelder, paekivist, maailmatuma jõhker! Hästi madal, mina pidin peaaegu roomates sisse minema. Pooleldi mulda täis ja kartulid külmusid ikka sisse ära.” Aarne meenutab veel, et keldri väljalõhkumine olnud omaette ooper – kolhoosi ajal oli ju tsementi vabalt käes... Tulevikus tahab ta siin lae välja vahetada, võimalik, et ka ühe seina avada, kus mäletatavasti olnud päris korralik paekivimüür alles. “Vana maja juures jagub tööd ohtrasti,” ohkab Aarne. 

Kui WC ja vannituba kolisid uude kohta, sai köök selle võrra suuremaks.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Esialgu oli plaan vana hobusetalli kohale teha köök, aga see ei tundunud kõige mõistlikum – päike paistab kogu aeg sisse –, sobiks elutoaks rohkem, arvas pererahvas. Pärast akende väljavahetamist tekkis suurepärane võimalus astuda elutoast otse päikeselisele terrassile.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Elutoa pea et seinasuuruse akna sünnilugu on päris põnev. “Kunagi oli siin kolm akent. Esialgu plaanisime siia köögi teha, aga see ei tundunud kõige mõistlikum – päike paistab kogu aeg sisse – sobiks elutoaks rohkem. Ega need puidust aknad sooja ei pidanud ja kui juba vahetuseks läks, otsustasime, et tellime paketid ja teeme kohe maast laeni. Kui me esimese akna augu lahti võtsime, vaatas naabri vanapere oma sauna trepilt, et jummal-jummal, rumalad lapsed, nüüd nad lammutavad maja maha! Alles ehitasid! Natukese aja pärast oli ka teine aknaauk ära lõhutud ja ühel hetkel ei olnudki enam seina. Siis nad olid vist päris paanikas. Aga õhtuks olid aknad ees. Siis oli neil jälle palju imestamist: nii palju klaaspinda! Ära te sinna majja külmute!” No ei ole külmunud keegi. Ilus vaade välja ja otsetee terrassile, pole vaja kohvikannuga kaugele joosta.

Kuigi praegu on majas põrandaküte, on magamistoas alles uhke ahi ja elutoas soojamüüriga pliit. Ka sisekujunduses on näha Aarne ideid – kasvõi tapeedi valikus ja kasutuses. Elutoa seinal on kaunis tikitud vaip, sellega ei ole Aarnel küll mingit pistmist, see on perenaise kätetöö. Sirjel tulevad ühtviisi hästi välja nii ristpistes vaibad kui ka muhumustrilised roositud pätid. Täitsa nagu muhulase tehtud kohe! “Ta on sündinud-kasvanud Orinõmme külas, Muhule täitsa lähedal...” on Aarnel selgitus olemas.

Kuigi praegu on majas põrandaküte, on magamistoas alles uhke ahi.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Üle-eelmisel aastal oli peres üks suurem juubel ja sel puhul oli palutud kingituseks tuua kõikvõimalikke istikuid. Need on nüüd sätitud ilusaks rosaariumiks. “See roosipeenar oli mul juba ammu plaanis,” räägib Aarne. “Rosaarium eeldab mitut peenart ja eks neid tuleb siia juurde ka.”

Üle-eelmisel aastal oli peres üks suurem juubel ja sel puhul oli palutud kingituseks tuua kõikvõimalikke istikuid. Need on nüüd sätitud ilusaks rosaariumiks. Aarne lubab, et selliseid peenraid tuleb kindlasti juurde.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Hollandi reisilt toodi kaasa hea hulk tulbisibulaid. “Üldiselt me eelistame eestimaist,” tunnistab Aarne. “Ma ikka vaatan ringi, kus koduaias midagi põnevat on, äkki on midagi ka jagamiseks. Saaremaal toimib see rohevahetus päris hästi.”

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Peenrad, kiviktaimlad ongi, muide, Aarne planeeritud ja kujundatud. Pole ka imestada, õpingud omaaegses Jäneda sovhoostehnikumis maastikuarhitektuuri erialal, mis küll sõjaväe tõttu diplomini ei jõudnud, on ometi oma jälje jätnud. “Mina rohin,” teatab Sirje tagasihoidlikult. “Mina mõtlen ja planeerin ja mõtlen ümber, aga Sirje tuleb alati minu mõtetega kaasa. Ta usaldab minu ideid.” 

Sirjel tulevad ühtviisi hästi välja nii tikitud vaibad kui ka muhumustrilised roositud pätid.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Uurin, mis ma uurin, aga seda, mille üle siin Mihklil ka tõsisemalt vaieldakse või mis peretülideks põhjust annab – no ei saagi teada! Ehk ongi siinkandis kõik vaidlemised ja majade poolekssaagimised juba ammuilma ära peetud...

RETSEPT: MANHATTANI TOORJUUSTUKOOK

Põhi: 10 digestiivküpsist, 50 g sulavõid

Täidis: 72 g suhkrut, 2 muna, 400 g toorjuustu, 1 tl vanillisuhkrut

Kate: 250 g hapukoort, 2 sl suhkrut, 1 tl vanillisuhkrut

Purustatud küpsised sega sulatatud võiga ja suru koogivormi. Sega täidise ained omavahel. Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 180-kraadises ahjus 25–30 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust, lase jahtuda 20 min, sega hapukoor, vanillisuhkur ja suhkur, vala ettevaatlikult jahtunud koogile. Küpseta 230º ahjus 5–7 minutit, kuni hapukoorekiht pealt veidi kuivemaks muutub. Lase jahtuda. Serveeri värskete marjadega.

Head isu!

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl