Nasval. Üle jõe ja paremale. Just siin, Nasva külas asub Leili ja Vladimir Soidla kodu. 

Saare Kaluri hiilgeaegadel soetatud krundile püstitatud maja näeb välja otsekui eile ehitatud. Tegelikult algas ehitus 1981. Tulevase kodu ideelahendus sündis pererahval Leedus – Trakais. Seal silma jäänud ja tegelikult tüüpprojekti (!) järgi ehitatud maja hakkas kangesti meeldima. Nähtud-tehtud. Naabrid ehitasid endale ka sarnase projekti järgi, kuid nende maja juures on tehtud omajagu muudatusi. Soidlate majal on tänaseks välja vahetatud katus ja aknad. Värvi on mõistagi ka uuendatud, kuid põhiplaan ja arhitektuuriline lahendus on jäänud samaks. Ja nüüd, aastakümneid hiljem näeb see välja vägagi modernne. Moekas igal juhul. “33 aastat oleme siin sees elanud,” ütleb perenaine Leili sissejuhatuseks. Umbes sama kaua on tegeldud ka aia rajamisega. “Algusaastatel oli maja taga suur kartulipõld ja palju marjapõõsaid. Iluaiandusega sai tegelema hakata umbes 20 aastat tagasi.”

2004. aastal pälvis aed president Arnold Rüütli aukirja ja majamärgise. “Eks see andis hoogu juurde, tekkis suurem huvi erinevate taimede vastu, soov neid kasvatada ja katsetada.” Nüüd on see aiapisik kasvanud suureks hobiks, nii nagu on mitmed 15 aastat tagasi rajatud peenrad laiemaks ja pikemaks kujundatud.  Kõige suurematel elupuudel sissesõidutee kõrval on vanust 18 aastat. Ja kaks suurt mändi, mis jäid alles peale ehitusplatsi võsast puhastamist, mõjuvad otsekui looduslik värav. 

August 2004.

FOTO: Irina Mägi

Veel 15 aastat tagasi võis selle kohta öelda noor aed. Tänaseks on aed täiskasvanud. Mitte täis kasvanud, vaid saavutanud oma täiuslikkuse nii sisus kui vormis. “Nüüd on see juba vana aed,” arvab ka perenaine.

Krunt on piklik ja lõviosa sellest jääb maja taha. Nii on ka aiaga – see, mis möödujale üle aia esialgu silma hakkab, on vaid osake sellest mitmekesisest ja peaaegu et dendropargi mõõtu aiast. 

Nasva maa on omajagu madal ja see tähendab, et ehitamiseks tuli krunti tublisti tõsta. “Seda mulda ja liiva ja värki sai siia ikka kõvasti veetud! Maja taga on nii madal, et kevadeti lausa ujutab. Meil on seal tiik ja ükskord oli see ka triiki vett täis. Olen pidanud ka peenrad kõrgemaks tõstma. Kunagi tormiga tuli Nasva jõgi tänava poolt peaaegu väravateni välja,” meenutab Leili.

Aiandust pole Leili kuskil õppinud, kuigi aias ringi vaadates võiks seda eeldada. “Olen lõpetanud Tallinna polütehnilise instituudi majandusteaduskonna ja peaaegu kogu elu töötanud raamatupidajana. Ka praegu tuleb oma perefirma raamatupidamisdokumendid korras hoida.” Küllap selline lauatagune kontoritöö viiski vajaduseni leida endale ka füüsilist tegevust. Leili ütleb, et kuigi see aiatöö on vahel füüsiliselt raske, annab taimede keskel toimetamine ometi talle endale palju energiat ja silmailu. Kõige siin aias loodu eelduseks on siiras huvi ja jumala and. Ja põhjalikkus: lausa imekspandav, millise iseenesestmõistetavusega Leili kõigi nende põõsaste-lillede-puude nimesid loetleb! Hiljem näitab ta meile ka ühte tarka vihikut, kuhu aiaelanikud liikide kaupa kirja pandud. Nende päris täpset arvu ei oska ta siiski öelda. Puid-põõsaid on erinevaid sorte ja liike, aga kui need kõik õnnestuks ükshaaval kokku lugeda, saaksime kindlasti päris muljetavaldava numbri.

“Mulle meeldivad just eksootilised liigid. Ma tahan näha, kas need külmakartlikud taimed peavad meie kliimas vastu! Siiamaani on tulemus päris hea. Näiteks sirmokas (Sciadopitys verticillata – T. K.) on kolm talve hästi vastu pidanud. Ka lumepuu (Chionanthus virginicus), mis ei taha siin hästi kohaneda, on meie talved üle elanud. Nii ma katsetan... Kurdlehine lodjapuu (Viburnum rhytidophyllum) kasvab Saaremaa tingimustes samuti väga hästi. Siin on lihtsalt pehmem kliima.” Sama hästi meeldib siin Lätist toodud puispojengidel ja hortensiatel. 

Päris iseenesest ei juhtu siin midagi ja juhuse hooleks ei jäta Leili ka midagi. “Eks tuleb otsida aias õiget kohta ja tuua taimele sobilikku mulda. Meil on ju nii liivane pinnas, ma olen siia palju mulda juurde toonud. On vaja rodomulda ja roosimulda... Ma olen palju muldasid seganud, et leida igale taimele sobiv.” Tulemus ehk siis aias avanev pilt kinnitab, et kogu see töö ja vaev on ennast õigustanud. Siin kasvab kõik. Ja mitte lihtsalt kasvab, vaid lausa lokkab, õitseb ja õilmitseb... 

Aias avanev pilt kinnitab, et perenaise töö ja vaev on ennast õigustanud. Siin kasvab kõik. Ja mitte lihtsalt kasvab, vaid lausa lokkab, õitseb ja õilmitseb...

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

Leili ütleb, et ei taha küll ennast kiita, aga ju tal on ikka hea käsi ka – kõik, mis mulda saab pandud, läheb kenasti kasvama. “Paljud küsivad, kas taimi saab ümber istutada ainult kevadel. Mina olen lilli ümber istutanud ka suvel. Kui sa paned ta õigesse kohta, ilusti kastad ja väetad, kasutad õiget mulda – siis läheb taim ka kasvama.” Ilma väetamiseta ei saa, on Leili veendunud ja “sõnnik on üle kõige!”

Nüüd, kus Leili on jõudnud pensioniikka, on tal ka aias toimetamiseks enam aega. Varem tuli õues mütata töö kõrvalt ja peamiselt õhtutundidel. “Peale pikka tööpäeva lausa kutsus õhtuti õue, paar-kolm tundi aias askeldamist andis jõudu hommikul tööle minna. Eks ta kiire oli, aga nüüd, pensionärina, on mahti rohkem.” Leili naerab, et abikaasa ütleb ikka, et “kus ta mujal on kui aias!” Abikaasa Vladimir on aia edendamisse samuti andnud oma tõhusa panuse. Maja tänavapoolses küljes on just tema idee järgi tänavu kevadel rajatud valgustusega kiviktaimla. Vana terrass hakkas ära lagunema ja seda samal kujul taastada polnud mõtet. Selle asemel on nüüd astmeline peenar koos valguslembeste lilledega. Leili ütleb, et kiviktaimlat pole ta endale kunagi eriti tahtnud – nüüd on jälle tööd juures! “Tuli välja, et ma pean ka neid lilli siin kasvatama hakkama! Aga – väga põnevad taimed on, mida mul varem pole olnud! Kasvõi see maukleht (Delosperma x hybrida)! Minu meelest on see juba nii põnev nimi!” Siinne kasvukoht on just sellistele lilledele suurepärane – päiksepoolne nõlvak maja ees. 

Maja tänavapoolses küljes on Vladimiri ideest sel kevadel sündinud valgustusega kiviktaimla.

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

Leili teine suur armastus on okaspuud. “Eriti meeldivad mulle okaspuude – kuuskede keravormid – must kuusk, harilik kuusk.” Üks tore liik on nimega Busch. Nagu see Ameerika president. Algul oli juunior ja nüüd juba seenior... “Tal on erkroosad käbid. Ta on võrratult ilus!”

Leili üks tütardest elab juba 10 aastat Inglismaal ja võib olla just seepärast on aias nii lilli kui ka põõsaid, mis sellele riigile viitavad. Näiteks pojeng London (‘Patio London’) või lehis Diana (Jaapani lehis ‘Diana’) või siis peenraroos ‘Queen Elizabeth’.

Kaks suurt luuederohtu pakitud mändi, mis jäid alles peale ehitusplatsi võsast puhastamist, mõjuvad otsekui looduslik värav.

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

Kogu aed ongi lahendatud erinevate liikide gruppidena – on hostade peenar, on rodode ala, kukerpuude grupp, astilbede saareke ja veigelad jälle on omaette... “Vanasti ma kutsusin seda punanurgaks!” näitab perenaine päris värava juures olevale valdavalt punalehiste põõsaste grupile (siin on must leeder ‘Black’, punaselehine sarapuu, põisenelas ja punased kukerpuud). Kõige kohal kõrgub pöök, mille erkpunased noored võrsed õigustavad punanurga nimetust igati. “See nagu õitseks!”

“Kui ma mõne uue taime ostan, hakkan uurima, missuguseid kasvutingimusi ta vajab ja kindlasti mõtlen enne ostmist, kuhu ta aias sobiks. Huupi ma enam midagi ei osta, see aeg on möödas.”

Krunt on piklik ja lõviosa sellest jääb maja taha. Algusaastatel oli siin suur kartulipõld ja palju marjapõõsaid.

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

Keset muruplatsi on endale koha leidnud astilbede peenar. Vasakule jääb tarbeaed ja rosaarium.

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

Kõikvõimalike kahjurite vastu võitleb Leili vaid looduslike vahenditega. “Need on roheline seep pluss küüslauk! Raudnõgese tõmmist olen ka kasutanud. Mul on siin nii palju linde, ma ei taha oma aeda mürgitada. Putukatele tuleb ka elu anda...” 

Päris keeruline on aia perenaisel välja mõelda liike, mida ta oma aeda ei tahaks. Kui siis just kuldvihm, mis on mürgine taim ja kuna siin aias lippavad ringi ka lapselapsed, pole seda taime veel kasvama pandud. “Mürgiseid taimi on aias muidugi teisigi, aga kuldvihmaga läheb veel aega.”

Leili vanema tütre poeg German, kes saab sel suvel kümneseks, on juba kaheksandat suve vanaema-vanaisa juures ja aitab juba hoolega ka aiatöödel. Aia taga on suur palliplats, mis tuleb korralikult ära niita. Loomulikult on see vanaemale vaid suur rõõm, et lapselaps aia vastu huvi tunneb. “Lillede nimedki hakkavad tal juba meelde jääma!”

FOTO: Erakogu

Leili kiituseks peab ütlema, et tal on silmapaistvalt hea maitse ja oskus ära näha, kui suureks-kõrgeks miski kasvab. 

Maja taga on ka nn tarbeaed maasikate ja salatitega, mille piirdeks on istutatud kannad. Kõrreliste peenar on siinsamas üsna varjulises kohas, suurte puude all. Ometi näib neile siin meeldivat. 

Maja taga on roosipeenrad ja kahtlemata aia üks efektsemaid kohti – tiik ja selle kohale rajatud terrass, mis on peremehe idee ja teostus. Tiik näeb välja nagu looduslik, kuigi on n-ö inimtekkeline. “Meil on seal kogred ka sees!” 

See terrass ja mõnus istumispaik selle lõpus on ehitatud osaliselt tiigi kohale – pereisa Vladimiri geniaalne idee ja perfektne kätetöö.

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

Sauna ehitamise ajal tekkis probleem – üks männipuu kippus hoonele ette jääma. “Mina männist ei loobu!” oli Leili resoluutne ja nii tehtigi sauna katusele “jõnks” sisse. Kuigi krunt lõpeb üsnagi metsasel piiril, pole pererahval loomadega olulisi muresid olnud. Tõsi, kitsed on käinud küll iilekseid ja elupuid näksimas ja mägrad tuuseldasid ükskord segi majaesise muru, aga see pole siiski tõsiseltvõetav murekoht.

Kunagise kasvuhoone asemele on tänaseks ehitatud võluvalt avar suveköök. Kohvi kõrvale arutame ka aiapidamise hinna ja väärtuse üle. Omal ajal oli istikute ostmine keerulisem ja kallim ka. Nüüd enam mitte. “Algul ma ostsin palju Järvseljalt. Palju olen toonud Kudjape aiandist. Nüüd saab juba oma taimi kasutada. Aga ostan ikka ka, eriti kui on põnev nimi! Lapselaps ütleb vahel, et vanaema, kas sul pole liiga palju lilli?”

Lilli pole kunagi liiga palju. 

Kunagise kasvuhoone asemele on tänaseks ehitatud võluvalt avar suveköök.

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

“Mul ei ole lemmiktaimi ja mul ei ole neid, mis mulle üldse ei meeldiks. Mulle meeldib, kui kevadel alustab õitsemist üks, siis läheb teine õitsema, siis kolmas ja nii sügiseni välja. Ma tahan kogu aeg näha seda õite ilu!”

Leili ütleb, et tüdimust pole talle veel kordagi peale tulnud. “Mulle tohutult meeldib istutada! Rohimine nii väga ei meeldi...” Suvelille kohtame aias suht vähe, siin on panustatud püsikutesse ja puudesse-põõsastesse. “Suvelilled on ilusad küll, aga nad on nii... hetkelised!”

Oma aia iga puu ja põõsa kohta oskab Leili midagi jutustada. Üllataval kombel pole seni siia aeda võõrast rahvast eriti sattunud, nüüd tuleb esimene kord.

Soidlate vapustavalt mitmekesine aed on kõigile huvilistele esimest korda vaadata ka avatud aedade päeval 14. juulil. Pole vist päris korrekt võõrasse aeda külla kutsuda, aga minu siiras soovitus: astuge läbi, saate nii mõnegi vahva idee ja kindlasti ohtralt innustust oma aias edasi tegutseda.

FOTO: Egon Ligi / Saarte Hääl

KOMMENTAAR

Reet Viira.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

REET VIIRA: See on väga liigirikas ja tõeliselt pilkupüüdev aed. Aastal 2004 sai see ka presidendi tunnustuse. Nagu öeldakse – hea vein läheb aastatega paremaks, nii on ka selle aiaga. See aed on läinud aastatega veel paremaks. Perenaine elab oma aiale, oma taimedele. See on kui üks imedemaa. Kuigi 2004 ei olnud mina hindajate hulgas, teadsin ma sellest aiast. Mulle oli sellest räägitud ja kui see aed tänavu konkursile tuli, mõtlesin ma, et kas 15 aastat tagasi toimunud ime kordub? Ja see kordus!