:format(webp)/nginx/o/2022/10/20/14911317t1hfb10.jpg)
Läbi viimaste sõdade oleme täheldanud tankide vajalikkust strateegilise tähtsusega Läänemere saartel nagu Saaremaa ja Gotland. Viimasel paikneb tänaselgi päeval tankirügement. Ka Saaremaal sõitsid pool sajandit tagasi Karujärve–Pidula teel tankide õpperoodud, mis suundusid harjutusväljakule Tagamõisa poolsaarel.
Teadaolevalt puudutasid tankilindid esimest korda Saaremaa pinda 1941. aastal, kui tolleaegse Nõukogude Liidu Punalipulise Balti Laevastiku alluvuses moodustati Lääne-Eesti saartele Balti rajooni rannakaitsesüsteem. Otseseks lahingureserviks olid Saaremaale kohale toodud T-26 tüüpi kergetankid ja tanketid Komsomolets T-20. Viimaste ülesandeks oli peamiselt transportida tankitõrjekahureid koos meeskondadega.
Lahingutegevuses võis tanke T-26 esimest korda kohata Ida-Saaremaal Saarekülas, kus läände tagasitõmbuvate masinate teekonna lõikas ära 3,7 cm kaliibriga Pak-36-ga relvastatud sakslaste tankitõrjemeeskond. Kolonni ees sõitev tank ja veoauto said esimesed tabamused. Teised kaks tanki sõitsid ehmatusest teelt välja ja meeskonnad põgenesid lähedal asuvasse sohu.
Mõne aja pärast, kui tankistid olid end natuke kogunud, tulid nad tankide juurde tagasi. Vahepeal olid aga kohalikud külamehed tankidelt starterid koos muude kergesti eemaldatavate seadmetega maha võtnud ning soomukid kahjutuks muutnud. Seega ei jäänud tankistidel muud üle kui jätkata jalaväelastena.
Kuna sakslased tõid Saaremaale 8,8-sentimeetrise kaliibriga õhutõrjekahurid Flak-18, mida kasutati väga edukalt ka tankide vastu, otsustas saarel paiknenud väejuhatus oma masinaid säästa ja need eesrindest võimalikult tagapool hoida.
Lõpuks aga kaevati need kütuse nappuse tõttu statsionaarselt Sõrve poolsaare maakaela kitsamasse kohta Pagila–Ungru kaitseliinil. Saksa tankiküttidel oli tükk tegemist, et tankid hävitada, kuni lõpuks õnnestus need soomustatud tulepunktid likvideerida leegiheitjatega varustatud pioneeriüksusel koostöös suurtükiväelastega.
/nginx/o/2022/10/20/14911318t1hecbc.jpg)
/nginx/o/2022/10/20/14911347t1h526c.jpg)
Kindlasti vajavad äramärkimist Harkovi traktoritehases valmistatud roomiktraktoritest Kuressaare tööstuskoolis kombineeritud traktortankid, mis anti 1941. aasta septembris saart kaitsnud Punaarmee 3. laskurbrigaadi koosseisu.
Soomusplaatidega kindlustatud ja mehekõrguselt liivakottidega kuhjatud suured traktorid olid relvastatud väikesekaliibrilise kahuri ja kuulipildujaga. Neid võis kohata Koimla ja Tiirimetsa kandis.
Kolm aastat hiljem, 1944. aasta septembris võis Saaremaal taas kohata lintidega soomukeid. Sakslased kasutasid laialdaselt poolroomikautosid, millele lisandus veel rasketankijäägrite kompanii. Sinna kuulusid kerge trofeetank M-3 Stuart ja T-26 aluspõhjale kombineeritud liikursuurtükk (7,5 cm PaK 97/38 Pz T-26). Mõlemad osalesid ka 8. oktoobri õhtul Tehumardi kokkupõrkes, kuhu masinad ka pärast lahingut maha jäid.
Alates 5. oktoobrist 1944 võis Saaremaal kohata juba suuremal hulgal rasketehnikat ja seda eriti Punaarmee koosseisus. Esimestena puudutasid saare pinnast keskmine tank T-34/76 ja kergetank T-70. Neile lisandusid hiljem veel T-60, T-34/85, liikurkahur SU-76 ja SU-85 ning liikursuurtükk ISU-152.
Saladuskatte all toodi Sõrve lahingutesse veel Jossif Stalini nimelisi rasketankitüüpe, millest ühe vrakki võis pärast Sõrve lahinguid kohata Lõpe–Kaimri liinil.
Viimasel kaitseliinil käisid Sõrve kõige verisemad ja ägedamad lahingud. Siia koondas Punaarmee oktoobri keskpaigast kuni novembrini mitmeid erinevaid tanki- ja liikursuurtükkide üksusi.
Mitmete ebaõnnestunud läbimurdekatsete tagajärjel langes rivist välja hulk soomustehnikat. Ellujäänud ja tervelt pääsenud tankimeeskonnad vinnasid kahe rinde vahelt pihta saanud tankid vintside ja rasketehnika abiga ning koostöös remondiüksustega öösel oma poolele tagasi ja parandasid ära.
/nginx/o/2022/10/20/14911348t1h4703.jpg)
Hommikul avastasid sakslased, et eelmise päeva lahingutest mahajäänud ja purustatud vastase tankid olid öö jooksul kaduma läinud. Nii sai Punaarmee kasutada ikka ja jälle samu tanke ja liikurkahureid, sest Vene tanke oli enamasti kerge remontida. Alles 18. novembril 1944, kui Punaarmee oli 3,2-kilomeetrisele Lõpe–Kaimri kaitseliinile koondanud kuni 150 ühikut tanke ja liikurkahureid, saavutasid nad läbimurde. Teisel pool oli vastas kümmekond rünnakkahurit ehk Sturmgeschütz (StuG).
Madala siluetiga tankihävitajad osutusid lahingutes eriti tõhusateks relvadeks. 7,5 cm kiirlaskekahuriga relvastatud teraskoletis purustas eelnevalt sissesõidetud positsioonilt tema sektorisse saabunud vastase tankid kerge vaevaga. Nii kuhjus pärast suurt läbimurret kuni 40 vastase tankivrakki, mis seisid elutuna üksteise otsas, kuni remontüksus neile ükskord uuesti hinge sisse puhus.
Kokku käis sakslastel Sõrve lahingutest läbi 14 rünnakkahurit, millest kolm jäid viimase evakueerimisega Säärele maha. Nende ühe komandöri hr Wolfgang Zelleriga oli mul au pidada kirjavahetust. Tema jutu järgi oli neil Sõrves veel üks Vene trofeetank T-34, mida nad kasutasid asendusmasinana.
Näiteks kui 1944. aasta oktoobris alustati StuGide kiirlaskekahurite väljavahetamist uute ja tõhusamate vastu, kasutas remondis olnud soomuki meeskond asendusena just seda sama Vene tanki.
Lisaks rääkis Zeller, et nad kohandasid ja ehitasid kõik oma rünnakkahurid ümber. Ettenähtud 54 mürsu asemel said nad oma soomukis hoida 140 mürsku. See andis neile eelise kauem ja pikemalt lahinguid pidada, mis tankihävitajatele lõppes tihtipeale võiduga.
Oluline osa on soomusüksusel koostöö jalaväega. Näiteks 1944. aasta Sõrve lahingutes, kui Punaarmee püüdis teostada kiilumist, olid soomuskolonni teravikus jalaväelastega mehitatud tankid. Tankidele olid paigutatud kuni 15-mehelised ründegrupid, millest igal oli üks raske- ja kolm kergekuulipildujat.
Tanki paremal küljel paiknesid kaks laskurit, snaiper, sapöör ja kaks püstolkuulipildujatega relvastatud automaaturit. Vasakul küljel oli raskekuulipildujameeskond ja ülejäänud võitlejad. Grupi komandör paiknes masina komandöri juures luugil, kus tal oli võimalik jälgida ees ja külgedel toimuvat.
Sakslastel oli aga Sõrves kolme rünnakkahuri juurde lisatud 15-meheline julgestusgrupp, mis koosnes ühest allohvitserist ja 14 võitlejast. Nende põhilised relvad olid automaadid Sturmgewehr 44 ja tankirusikad Panzerfaust. Üksusel oli raadiojaama kaudu ühendus rünnakkahuritega ja nad olid soomukite otsesteks silmadeks.
/nginx/o/2022/10/20/14911353t1h6bdc.jpg)
Pärast Sõrve lahinguid koondati aastatel 1945–1948 purustatud soomustehnika Kuressaare–Sääre maantee äärde loodud kogumispaikadesse. Üks selline koht oli Järvel, kus oli võimalik näha remonti vajavaid ISU-152 liikursuurtükke.
Samuti meenub, et lapsepõlves sai Roomassaare Weise karjamaal turnitud erinevate paksust metallist plaatide ja muu rauasodi otsas. Aastaid hiljem sain vanematelt meestelt teada, et ka nemad veetsid lapsepõlve just samades paikades ja teel Roomassaarde, praeguse Tuule tänava otsas oli sõjajärgsetel aastatel koondatud Sõrve lahingutes purustatud tehnikat ning tanke.
Hiljem loodi kogumispunkt praeguse risti mineva lennuraja otsa ehk kunagise varumiskontori alale, kust purustatud sõjatehnika viidi Roomassaare sadama kaudu Riiga. Kuulduste järgi sulatati need üles ja valati sellest metallist detaile rongitehasele.
Ka tänapäeval võib ligi 874 kilomeetri pikkusel Saaremaa rannikul leida üksikuid Sõrve lahingutest pärit tankitorne, mida nõukogude ajal kasutati ranniku kaitserajatistena.
1957. aastal toimus Lääne-Eesti saarte ruumis suurõppus, millega liigutati üle mere Lätist Sõrve 37 ühikut tanke T-54 B. Need tankid olid pärit Harkovi tankitehasest ja hakkasid paiknema Karujärve Dejevo-nimelises väeosas. Hiljem lisandusid sinna tankid T-55 ja soomustransportöörid ning nii moodustuski Karujärvele üle poole sajandi tagasi tankipolk, mis toimetas seal kuni aastani 1965.