PERSOON Kasupoeg, Kaval-Ants ja kõik need teised tegelased pealekauba

Copy
MAALIMISEGA hakkas Enno katsetama juba noorpõlves, aegade jooksul on valminud mõnikümmend pilti. Põhiliselt loodusvaated. “Koolis oli joonistamine ainuke aine, mis sai hindeks viis, teised olid väiksemad,” muigab ta.
MAALIMISEGA hakkas Enno katsetama juba noorpõlves, aegade jooksul on valminud mõnikümmend pilti. Põhiliselt loodusvaated. “Koolis oli joonistamine ainuke aine, mis sai hindeks viis, teised olid väiksemad,” muigab ta. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Selle aasta veebruaris elutee 87. verstapostini jõudnud Enno Raun on nooruses õpitud treialiametile lisaks jätnud Saaremaa kultuurilukku fotograafi ja harrastusnäitlejana jälje, mille suurust pole keegi seni väga vaevunud mõõtma hakata.

“Ametliku arvamise järgi olen sündinud Valjala vallas Kuiste külas 27. veebruaril 1936. Kuna ema veimevakas olin vaid mina, oli ta sunnitud ellujäämise nimel mind riigile andma. Siis oli veel Eesti vabariik.” Nõnda lasi Enno kümmekond aastat tagasi üles tähendada oma ilmaliku elutee alguse. Tema teadmise järgi oli tal ka vanem vend, samuti noorem, aga nende saatuse kohta ta midagi täpsemat öelda ei oska.

Enno ise sirgus meheks Pamma külas, kuhu üksik lastetu naisterahvas kolmeaastase poisikese lastekodust kasvatada võttis. “Ma ei teagi, miks tal meest ei olnud, võibolla polnud vallalisi saadaval. Iseenesest oli ta ilus naisterahvas,” mõtiskleb Enno.

Tagasi üles