/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/02/11/11779957t1h4910.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/19/16230937t1h6135.jpg)
Seitse aastat koos rahvarallit sõitnud Triinu ja Karoliina Tammel ei kujuta ette, et nad rallit ei sõidaks. Ammugi pole neil kordagi pähe tulnud, et äkki enam ei viitsiks. Liblikad olid neil kõhus esimese stardi eel ja samasugune õhin on noortel naistel sees praegugi võisteldes.
Võistlusautosse istudes on Triinu roolis ja Karoliina kaardilugeja. Nii on alati olnud ja pole küsimustki, et võiks olla teistpidi. Triinu arvab, et huvi autospordi vastu tekkis neil enam-vähem samaaegselt, kui käidi noorena koos isade võistlusi vaatamas.
/nginx/o/2024/07/19/16230940t1h9c7f.jpg)
“Siis usaldati meid ainult auto klaase puhastama ja jutustasime Karoliinaga ajast, mil meie ka lõpuks sõitma saaks hakata,” meenutab ta. Lõpuks tegi ta oma esimese võistlussõidu 2016. aasta kevadel Piiroja karikavõistlustel ning esimese rahvaralli sõitis isaga sama aasta sügisel. “Karoliinaga koos sõitmiseks pidime veel aastakese kannatama, kuna kumbki meist ei olnud veel 18.”
Karoliina mäletab, et päris pisikese tüdrukuna võttis isa Andres teda ikka võistlustele kaasa. “Tema luges kaarti, ilmselt sai sealt alguse ka minu huvi ralliautos pigem kaardilugeja kohustusi täita,” arvab ta. “Triinuga koos käisime isade võistlusi vaatamas – meie isad on kaksikud, Triinu isa Indrek sõitis ja minu isa luges talle kaarti.”
/nginx/o/2024/07/19/16230941t1ha096.jpg)
Kui Karoliina oma juhiload 2017. aastal kätte sai (ta on Triinust aasta vanem), ütles ta Triinule konkreetselt, et nüüd tuleb tema talle isa asemel kaarti lugema ja mingit vastuvaidlemist pole. “Tegelikult ei olnudki seal suurt arupidamist, sest oleme sisuliselt koos kasvanud ja tunneme ning usaldame teineteist läbi ja lõhki. Onu Indrekust sai siis meie peamine nõuandja, treener ja mehaanik.”
7 aastat, 4 autot
Koos istuti autosse esimest korda 2017. aastal, seega on koos rallitud 7 aastat. Nende esimene ühine võistlus oli Tapa rahvasprint 2017. aastal. “Sõitsime 1995. aasta Ford Escortiga. Tänaseks oleme koos võistelnud seitse aastat ja kihutanud nelja erineva autoga,” lisab Karoliina.
Nende isad on küll kaksikud vennad, kuid Triinu ja Karoliina on suurema osa elust elanud teineteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Pea kõik koolivaheajad on nad aga veetnud kas koos Saaremaal või vanavanemate juures Kuremaal. Õpingud Tartus viisid neid pärast gümnaasiumit samasse linna elama.
/nginx/o/2024/07/19/16230942t1h0585.jpg)
Oma esimest ühist starti mäletavad mõlemad. Triinu sõnul olid nad kokku leppinud, et enne esimest rallit proovitakse koos üks sprint sõita, et aru saada, kuidas asi käib. “Kui ma ei eksi, siis õhtu enne seda sprinti käisime metsateedel legendikirjutamist ja koostööd harjutamas,” märgib ta. Triinu sõnul on Karoliinal algusest peale olnud väga iseloomulik kaardilugeja hääl ja hääldus, ilmselt seepärast oli Triinul kohe algusest peale teda lihtne kuulata. “Koos sõitmise debüüdiks oli 2017. aasta Tapa rahvasprint ja ma ei mäleta, et mõni kurv või šikaan oleks sõitmata jäänud – ju siis läks hästi.”
Karoliinal on aga mälupilt stardijärjekorrast, kui oma lähet oodati. “Liblikad olid korralikult kõhus ja ärevus hinges, aga see ei olnud mitte halb, vaid ootusärev, põnev tunne,” kinnitab ta. “Mind õpetas legendi lugema ja kirjutama isa, päev enne võistlust tegime Triinuga metsarajal legenditrenni.” Karoliina tunnistab, et tema läks võistlusele vastu ikkagi täiesti rohelisena. Pärast oli aga uhke tunne, et sellega hakkama saadi. “Tagantjärele on kummaline mõelda, kui palju on kaardilugemise juures arenemisvõimalusi ja väikseid nüansse, mis autos koostööd hõlbustavad ja millest mul ralliteekonna alguses aimugi polnud.”
/nginx/o/2024/07/19/16230944t1hee57.jpg)
Triinu sõnul on nad tegelikult mõlemad roolis istunud, kuid tema näiteks ei ole kunagi rallirajal Karoliina kõrval saanud kaarti lugeda. Ta ei tea, kas julgekski.
“Kuna minu isa oli ka rohkem ise rooli taga, siis sain ma temalt näpunäiteid rohkem selle kohta, Karoliina jällegi oma isalt kaardilugemise kohta,” selgitab ta. “Nendest kordadest, kus Karoliinaga võidu olen saanud sõita, on ainult head mälestused, kuna ta on alati suutnud oma sõidud põnevaks teha, korra võttis ta elektrikarjuse posti kurvis maha, korra keeras auto nina lumevalli,” jagab Triinu põnevusi ralliradadelt. “Ma tahaks väga ka kunagi kaardilugeja ametit proovida, kuid teades, kui ärev ma kõrvalistmel olen, siis ei ole ma kindel, et see mul eriti hästi välja tuleks.”
Korralik adrenaliinilaks
Karoliinal oli nooremana kihk ka ise sõitmist proovida ja mõnel sprindil ongi ta seda teinud, aga ega see eriti hästi välja pole tulnud, tunnistab ta. “Erinevalt Triinust, kes on minu hinnangul hästi tehniline, kaalutletud, intelligentne sõitja, olen mina üks suur sahmerdis,” leiab ta.
“Aga sõitmine on põnev, annab korraliku adrenaliinilaksu ja õpetab autot käsitama suurematel kiirustel.”
/nginx/o/2024/07/19/16230939t1h6c95.jpg)
Veel mõni aasta tagasi sõideti rahvaralli legendi järgi, siis mindi aga üle sportralli legendi peale. “See tähendab, et loen legendi mitte kurvi kraadi, vaid auto käikude järgi, mis iseenesest peaks sõitmise kiiremaks muutma,” selgitab ta. “Oluline on tabada õige rütm ja tempo, et sõitja teaks õigel ajal, mis teda ees ootab, ent et liiga palju infot korraga ei tuleks, ise kontrollides, et järg sassi ei läheks.”
Enda sõitmise kogemusest võib ta öelda, et kaardilugejat sõiduhoos kuulata on paras katsumus, teda tuleb usaldada tihti rohkem kui oma silmi, kui ise kurvi taha ei näe, samal ajal käte ja jalgadega tööd tehes. “Rallisõitjad on tõeliselt võimekad rööprähklejad.”
Triinu ja Karoliina perekonnas kõik natukene ralliga seotud olnud ja nemad innustavad noori rallisõitjaid alati. Lisaks olid Triinu jaoks suureks motivatsiooniks naised, keda nägi rahvarallidel siis, kui ise noorena pealtvaataja oli.
“Eriti uhke on olnud nüüd aastate jooksul ka ise nendega mõõtu võtta.”
Karoliina lisab, et nende vanaisa Arvi Tammel luges rallidel veoautos kaarti juba 1960.–1970. aastatel. Volgaga sõitis ta ise 1980ndate alguses. “Isa Andres istus samuti rooli siis, kui tal veel lubegi polnud. Ta on juba aastakümneid lugenud kaarti nii rahva- kui ka sportrallidel Eestis ja välismaalgi,” märgib Karoliina. “Et see spordiala nii isiklik on, on kodus meile muidugi ka suur toetus, mis innustabki sõitma. Tegelikult on ka teised võistlejad uskumatult toetavad ja eriti naisteklassi sõitjad motiveerivad oma piire nihutama. Meil on hea konkurents selles klassis.”
Viimastel aastatel on Triinu ja Karoliina osa võtnud pea kõikidest rahvarallidest ja -sprintidest, vähemalt nii palju, kui oma graafikud lubavad. Lisaks võetakse vahepeal osa ka teistest autospordiüritustest, näiteks käidi eelmisel aastal esimest korda kiirendusvõistlusel.
“Kui võistlusi tehakse, siis me osaleme. See on juba nii loogiline elu osa, et kui jääb pikem vahe sisse, oleks midagi nagu puudu,” ütleb Karoliina. Üle pika aja uuesti ralliautosse istumine kõditab tema sõnul õige mõnusalt meeli. “Koroonaajal võistlusi eriti ei korraldatud, nii et siis tekkis küll igatsus, et saaks ainult sõita.”
Triinu jaoks hoiab ralli põnevana see, et kunagi ei tea, mis juhtuda võib, ükski võistlus ei ole eelmisega samasugune. “Siin on tohutult palju võimalusi õppimiseks ja enda arendamiseks, seetõttu lähen igale võistlusele vastu suure põnevustundega.”
Karoliinal ei ole veel kordagi olnud sellist tunnet, et läheb võistlusele vastutahtsi. “Ka siis, kui ei lähe nii nagu tahaks, ununevad ebaõnnestumised üsna kiiresti ja teeme oma asja nii hästi kui oskame edasi. Autosport tõesti võtab käe, kui talle sõrme annad,” leiab ta.
Rohkem naisi rahvarallisse!
Karoliinale tundub, et rahvaralli on ka piisavalt nišispordiala, mis paneb inimesi alati üllatuma, kui talt tema hobi kohta küsitakse. “Samas on nii tore, et ralli on eestlaste seas armastatud, noori ja andekaid tuleb palju peale ja meil on sellel spordialal maailma paremikku kuuluvad sõitjad ning kaardilugejad. Minu väike lootus on, et ka rahvarallist võtaks osa üha rohkem tüdrukuid ja naisi, see on tõeliselt enesekindlust kasvatav spordiala.”
Triinul on kolm karikat, mida peab teistest tähtsamaks: 2022. aasta EAL Rahvaralli KV naisteklassi II koht (Karoliinaga koos saavutatud auhind, see aasta oldi kõvasti pingutatud ja karikas märgib vinge hooaja lõppu), 2024 Koeru Talv I koht (esimene rahvaralli klassivõit, sedavõrd olulisem, et eelmisel talvel tehti autoga katus ning enesekindlus rooli taga oli kadunud) ning Piiroja karikasarja lõpus jagatud eriauhind Isa ja Tütar. “Ja loomulikult on omaette saavutus ka esimene katus. Pärast seda öeldi, et võime ennast nüüd päriselt rallisõitjateks kutsuda.”
Karoliina jaoks on meeldejääv ka nende esimene poodiumikoht Kihelkonna rahvarallilt 2017. aastal, kus tuldi kuni 18aastaste vanusegrupis kolmandaks.
“Muuseas sai meie klassis esimese koha Romet Jürgenson, kes praegu kihutab autoralli maailmameistrivõistluste etappidel – rahvaralli on noortele tänuväärt kasvulava. Tegelikult on saavutus omaette juba ralli lõpuni tulla, sest tehnikaspordis võib ette tulla parajalt ebaõnne.”
Triinule meeldib rallis tiimitöö ja keskendumine, mida see ala nõuab.
“Adrenaliinihooga kuulata seda, mida Karoliina räägib ning käte ja jalgadega autot rajal hoida on suur väljakutse, rallis ei ole võimalik silmad ruutus lihtsalt täiega sõitma minna. Sellelaadset tunnet mujalt ei saa,” ütleb ta. “Ja loomulikult on suureks plussiks see, et saan oma sõbrannaga toreda nädalavahetuse koos veeta. Meil ei hakka autos kunagi igav.”
Kiires autos kõrval istuda on Karoliina sõnul kirjeldamatu tunne. “Vahel ei jõua esiklaasist väljagi vaadata ja sees käivad mõnusad jõnksud, sest auto ju kihutab ja mul pole sel hetkel aimugi, mis väljas päriselt toimub,” räägib ta. Ralli on tema meelest eriline hobi, mis arendab koostööd ja õpetab paarimeest usaldama.
“Mulle meeldib, et suudame Triinuga ka keerulistest olukordadest koos välja tulla ja saame olla teineteisega ausad. Lisaks on võistlustel osalejatest tekkinud tore ja austav kogukond, neid inimesi on alati hea näha, üksteisega mõtteid vahetada ja tunnustava sõnaga toetada.”
Triinu jaoks on autosport eelkõige hobi, seetõttu on praegu tema sihiks rahvarallis oma klassis kõrgete kohtade saavutamine ning salaunistuseks tulevikus vähemalt üks sportralli sõita, et see õige asi ka ikka ära saaks proovitud.
“Sellegipoolest on sõitmine algusest peale puhas rõõm olnud ja on siiani,” kinnitab ta. Karoliina unistab aga kaardilugejana kätt proovida ka sportrallis.