See lihtne keeruline töö - puudelõikus

Mida suuremad on puud, seda mõistlikm on usaldada nende hoolduslõikus spetsialistile. Arborist Heiki Hanso koos kolleegiga järjrkordsel objektil.

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

On töid, mida me kõik arvame oskavat. Ometi on kasulik aeg-ajalt spetsialistilt mõned põhitõed üle küsida, et siis oma veendumustele kas kinnitust saada või hoopis uusi tõdesid omandada. Puudelõikus on üks neist, millest ikka ja jälle rääkida tasub. Eriti kevadel. Millegipärast arvatakse, et just siis on õige aeg, saag käes, oma aias hindava pilguga ringi vaadata. Kas see ka tegelikult nii on?

Nõuandeid jagab arborist HEIKI HANSO:

Viljapuid oleme harjunud lõikama ikka varakevadel – on see siis kõige parem aeg ja kuidas on teiste puude lõikamisega?

Liigiti võib see aeg erineda. Mina paneksin ka viljapuude kevadise lõikuse pigem kahtluse alla. Eestis on mitmed mahlapuud, nagu kask ja vaher, neid tuleks lõigata alles pärast seda, kui mahl on kinni jäänud ja lehed moodustunud. See tähendab suvisel ajal. Talvisel ajal ei kasva lõikehaavad kokku. Kevadel ei tehta puudega midagi alates sellest ajast, kui pungadest hakkavad moodustuma lehed. Lehe kujunemise lõpuni on puul vaja kogu energiat oma organismi käivitamiseks. Anname siis puule rahu. 

Kevadise lõikuse juures on veel üks oht. Pungad on oksa külge kinnitunud väga õrnalt ja kui me hakkame puu võra vahelt oksi saagima ja neid siis sealt välja tõmbama, võivad paljud pungad selle tegevuse käigus lihtsalt maha pudeneda. Mina soovitaksin ka viljapuid lõigata kas suvel või siis talvel.

Kas lõikehaavu on vaja millegagi ka pärast töödelda? Pookevaha või nagu vanasti kombeks oli – õlivärviga?

Kindlasti mitte! Kuigi poest leiate selliseid vahendeid lausa kümnete kaupa. Tegelikult on puittaimel kui organismil kõik haavadega toimetulemiseks vajalikud reaktsioonid ja funktsioonid endal olemas. Kui vaatate paari aasta tagust lõikehaava ja kui olete oksa korrektselt, ilma tüügast jätmata ära saaginud, siis on selle oksa lõikeservadesse hakanud moodustuma uus kude. Seda nimetatakse haavapuiduks või oksakraeks. Selle koe aastatepikkune töö lõpeb sellega, et haav on lõpuks suletud, kinni kasvanud. Iga haav puul on aknaks kõikvõimalikele viirustele, seentele, selle uue koe moodustumisega kapseldatakse see lõikehaav lõpuni kinni. Sellega kaob ka hapniku juurdepääs ja kui sinna ongi mõni seeneeos end juba külge kleepinud – haava kinnikasvamine võib sõltuvalt suurusest ja puu liigist ja elujõulisusest aega võtta aastaid –, siis nüüd tõmmatakse n-ö kotisuu kinni ja seened hävinevad. Haavale kasvab aastarõngastena uus puit peale, kuni haav muutub märkamatuks. 

Pookimisel tuleb kindlasti kasutada pookevaha, aga oksalõikusel oleks see tohutu suur töö ja läheks kalliks ka.

Ei ole hea teha suuri lõiked kohe puu tüve lähedalt. Kui vaatate puud: kõigepealt tuleb tüvest esimese järgu oks, sealt tuleb välja teise järgu oks ja sellest omakorda kolmanda järgu oks. Lõikus tuleks teha mõne sobiva külgoksa juurest, aga ikka tüvest võimalikult kaugelt. Esiteks on siis lõikepinnad väiksemad ja teiseks ei pääse seeneeosed ja mädanikud kohe tüvesse. Juuksurisse minnes laste ju ikka natuke otsi lõigata, ei lähe kohe nulli peale ajama!

Lõikus tuleks teha mõne sobiva külgoksa juurest, aga ikka tüvest võimalikult kaugelt.

Lõikehaavadega saab puu ise hakkama. Selleks tuleb lõiked hoida võimalikult väiksed, teha neid nõuetekohaselt. Alati võiks enne lõikuse juurde asumist sirvida asjakohast kirjandust või kutsuda kohale spetsialisti.

Kas on mõistlik ise katsetada või on parem loota spetsialisti peale?

Viljapuudega soovitan inimestel ise katsetada, seda magusamad viljad tulevad! Isegi kui millegagi eksite, viljapuud annavad andeks. Et igal aastal saaki saada, tuleb viljapuid kindlasti lõigata, kontrollida vesikasvusid. Tegelikult ei vasta tõele arvamus, et üks aasta on õuna-aasta ja teine aasta jälle ei ole. Hooldatud õunapuul on iga aasta õuna-aasta. Kui puu võra on õigesti hooldatud, saate ka sordile vastavaid vilju. Kui lasete puu käest ära ja valgus ei jõua võrasse sisse, läheb puul palju energiat juurdekasvuks ja viljadesse seda ei jõuagi. Siis saategi suure valge klaari asemel sibulõuna mõõtu kribulaid.

Teiste aias kasvavate puude puhul lähevad aga kõrgused juba nii hoomamatuks, et inimesel, kes ei ole selle valdkonnaga tõsisemalt kokku puutunud, ei soovitaks ise puid kärpima hakata. See võib olla isegi eluohtlik. Mõni päev tagasi oli Muhus elekter terve päeva ära, sest keegi oli ette võtnud puulangetamise, puu kukkus elektriliinidele ja kahju kui palju! 

Inimene peab ise ära tunnetama oma oskuste ja võimekuse piirid. Ärge võtke asjatuid riske! Ka paarimeetrise redeli pealt võib väga õnnetult kukkuda, seepärast soovitan kasutada teleskooplõikureid. Sul on ikka jalad kindlalt maas, ei roni kuskil okste vahel. Kui veel puu bioloogiat ja füsioloogiat hästi ei tunne ka... Nõrgemad harud, defektsed või kuivad oksad võivad järele anda ja nii lõpetategi päeva EMO-s.

Viljapuude suuremat lõikust kutsuvad mõned ka puu noorendamiseks, mida sellest arvata?

Mina ei ole selle väljendi “noorendav lõikus” mõttest aru saanud, mida see tähendab? Kui mingil organismil võetakse elujõudu vähemaks, mida lõikus paraku teeb, siis mingil juhul see puittaim ei noorene. Pigem me kahjustame lõikusega seda taime. Nii viljapuude kui ka teiste puude puhul kehtib kuldreegel: ühe lõikuskorra kohta ei tohiks mingil juhul eemaldada üle 20% puu fotosünteesivast pinnast. 

Siin-seal näeb neid könte, mis on suurtest puudest alles jäänud. Inimesed üritavad ka selliseid vanaema õunapuid tänapäevasesse trendikasse vihmavarju kujusse lõigata. See ei ole üldse lahe! Puu kasvatab teile siis agoonias tohutult vesivõsusid, millele vilju ei tule niipea. 

Lõikehaava ravimisega saab puu ise suurepäraselt hakkama.

FOTO: Erakogu

Suuri puid tuleb vähendada osade kaupa, plaanipäraselt. Põlispuude puhul lausa kümneaastase perioodi jooksul, et see šokk puule liiga suur ei oleks. Puu juurestik, võra ja fotosünteesiv osa on kõik omavahel tasakaalus. Ja kui te kaevate puul pooled juured läbi, kajastub see ka võras. Samamoodi mõjutab suure võraosa eemaldamine puu juurestikku. Suured lõiked ja tasakaalu rikkumine on igal juhul puule negatiivse mõjuga. 

Aga see noorendamine..? Sõstrapõõsastel, jah, võib vanu oksi vahelt välja lõigata, siis põõsas hakkabki enesesäilitamise eesmärgil ja oma geneetika päästmiseks uusi võrseid ajama.

Kas ja kellega tuleb suuremaid puude lõikamisi kooskõlastada?

Kindlasti peab uurima, mida ütlevad selle kohta omavalitsused. See praktika on väga erinev. Kuressaare on tiheasustusala ja siin tuleb kindlasti tööd kooskõlastada. Hajaasustusaladel sellist kohustust minu meelest ei ole. Tallinn ja Tallinna ümbrus, Pärnu, Tartu – seal on reeglid paigas. 

Mis puudutab kuivade okste eemaldamist, viljapuude okstelõikust ja raiet, põõsaste ja hekkide lõikust, siis see on vaba. Kindlasti ei tee paha kohaliku omavalitsuse heakorra-

spetsialistiga nõu pidada. Alati võib helistada tuttavale arboristile, nõuande eest raha ei küsita. Loomulikult võite ka guugeldada, kuid internetiavarustes leiduvatesse soovitustesse tuleb suhtuda allikakriitiliselt.

Tagasi üles