"Pole ühtegi asja, mille pärast ma peaksin praegu muretsema! ...ütleb Aste klubi juhataja Triino Lest oma kodule mullu avatud uuenenud kultuurimaja tutvustades rahulolevalt.

1961 alustas Astes tööd tolleaegse Tallinna juveelitehase tsehh. Pea kümme aastat hiljem, 1970, kanti ehitusregistrisse juveelitehase kontor-klubi. Hoone esimesel korrusel asus kontoripool ja teisel aktusesaal. 1999 andis juveelitehase järglane OÜ Sarmet ülemise korruse üle Kaarma vallale, kes ehitas ruumid välja kohalikuks kultuurikoldeks. 2010 läks valla hallata kogu maja.

Kevad 2001.

FOTO: Erakogu

Suvi 2001.

FOTO: Erakogu

FOTO: Erakogu

Esimese asjana vaatame üle fuajee, mis on, nagu Triino ütleb, maja süda. Ja ühe legendaarse kummipuu, mida hetkel on küll tunduvalt vähem kui enne viimast suurt remonti. “See oli kas 1970 või 1971 ja siis oli see kummipuu teises majas ja oli nii pikuke,” näitab Aste klubiga aastakümneid tuttav Leili Varik umbes meetrikõrgust mõõtu. Triino ütleb, et Leili on nagu kohalik ajalookroonik: teab ja mäletab kõiki ja kõike. Kummipuul oli majas nii hea elu, et teda oli lõpuks täis kogu trepikoda. Üks haru ulatus läbi kahe korruse laeni, teine toetus trepile. Tema ohjeldamatut lokkamist oli varemgi paaril korral piiratud, aga kange iseloomuga potitaim on need kõik üle elanud ega ilmuta vähimatki närbumise märki.

“Kui eskiisi joonistajad esimest korda majja tulid, küsisid nad ka, et mis sellest saab? See kummipuu on olnud majas tähelepanu keskpunkt. Meie tingimus oli – see jääb! Eskiisil oligi esimene asi just seesama kummipuu! Selle ümber ehitati piltlikult öeldes juba kogu muu maja!”

Fuajee 1998. aastal.

FOTO: Erakogu

Fuajee 2019. aastal.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Leili Varik on maja ajalooga hästi kursis.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Enne remonti oli maja seisund küll kasutamiskõlbulik, aga tõsist peavalu tegid küte ja ventilatsioon. “Kohati tilkus katus läbi, juba aastaid,” räägib Triino Lest. “Iga kord, kui vihma sadas, olid kausid ja totsikud all. Ja maja oli külm! Ilma selleta, et radikas oleks kõrval, ei saanud tööd teha. Kui saalis oli õhtul üritus, tuli hommikust saati suur puhur töös hoida. Mäletan, et meil oli jõulupidu. Saalis oli umbes 130 inimest ja kondentsvesi voolas mööda seina alla!”

Oleks võinud ju piirduda ka niisama iluraviga, aga kui juba teha, siis korralikult ja põhjalikult. Vanast majast jäid remondi ja ümberehitustööde käigus alles põhikonstruktsioonid, ümber on tehtud ruumiprogramm ja loomulikult ei saa märkimata jätta värsket juurdeehitist, mis moodustab ligi kolmandiku hoone kogumahust. “Maja tuli saada funktsionaalsemaks, enne oli ta selline lipp-lipi-lapp-lapi-peal.”

Saal on jäänud sama suureks. Alles on peale eelmist suuremat remonti (2001) tehtud sakiline saalilagi. Sarnane oli ka Kingissepa rajooni kultuurimajas, kes veel mäletab. “Ma ütlesin ehitajale ka, et palun, teeme kõik, et see lagi jääks samaks. Meil käisid siin ooperilauljad esinemas ja ütlesid, et siin on nii hea akustika, et seda lage ei tohi puutuda. Ehitajad tulidki meie soovile vastu ja lagi säilis.”

Küll sai tööde käigus nihutatud mitmeid seinu, tänu millele on avaram nii teise korruse trepifuajee, tegelasteruumid kui ka loomulikult kultuurimaja üks olulisemaid kohti – lava. “Lava sai rohkem kui poole suurem,” ütleb Triino ja näitab umbes keset lava lage kunagise välisseina asukohta. “Meil oli vabariigi aastapäeva aktus ja kõik meie rahvatantsurühmad tantsisid laval! Esimest korda! Meie pererühmas on 24 liiget ja kõik mahtusid lavale ära.” 

Piduehtes saal aastal 1998.

FOTO: Erakogu

Uus saal 2019. aastal.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Ebatraditsioonilist värvi aknakatted muudavad bändiruumi rõõmsaks.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Triino selgitab veel, et projekti järgi pidanuks saaliosa minema natuke pikemaks, aga selle võrra oleks jälle lava väiksemaks jäänud. “Siis ma läksin ahneks ja tahtsin, et lava jääks ikka suurem. Kuna meil käivad siin ka kooli ja lasteaia lapsed, siis sellepärast saime sellise treppidega lava.” Selline lahendus annab häid võimalusi ka kooride esinemiseks.

Fuajee kõige silmapaistvam vaatamisväärsus on kahtlemata töökat töölisklassi kujutav Leontjevi maal. Aastanumbriks on signatuuri juurde kirjutatud 1971, mis laseb oletada, et maal on majas olnud algusest peale. 

Üllataval kombel sobib sotsrealistlik maal uuenenud majja nagu valatult.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Vahepeal, kui siin majas tegutses uue koolihoone ehitamise aegu kool, oli maal tehasemajas “eksiilis”. Pärast tõime selle jälle siia tagasi. See pilt kuidagi ideaalselt klapib siia! Sellega on ka üks tore lugu: meie rahvatantsurühma Katrin tuli pärast maja taasavamist siit trepist alla ja ütles: “Oi, teil on uus maal!” Mina ütlesin siis, et Katrin, sa oled käinud siin majas tantsurühmas viisteist aastat, see maal on olnud siin seinal kogu see aeg... Aga see kummipuu, seda oli nii palju, et maal ei paistnud väljagi.”

Uuenenud maja sisekujunduse autor on Kai Laanmets. “Ehitaja ja sisekujundajaga oli meil väga hea koostöö,” kiidab Triino. “Loomulikult tekkis ka vaidlusi ja arutlusi, aga see oligi kogu tööprotsessi väga oluline osa. Me ei pannud n-ö oma võimu maksma, vaid arutasime kõik teemad läbi. Kai tegi omad ettepanekud, meie saime kaaluda, mõtelda, otsustada.”

Juurdeehitatud osas on tegelaste- ja noortekeskuse ruumid, internetituba ja kihvt lift! “See leiab ikka kasutamist enne iga üritust. Vanemad inimesed kasutavad seda ja mis salata, kõik teatrid, kes meil käivad ja kellel on vaja dekoratsioonid üles tuua, on ikka väga õnnelikud,” nendib Triino. 

"Lift leiab kasutamist enne iga üritust. Vanemad inimesed kasutavad seda ja mis salata, kõik teatrid, kes meil käivad ja kellel on vaja dekoratsioonid üles tuua, on ikka väga õnnelikud,” nendib Triino.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Tegelasteruumid pidid algul saama ühesuurused, aga kui selgus, et ventilatsiooniseadmed nii palju ruumi ei vaja, läks Triino jälle ehitajate jutule, et äkki saaks siingi ühte seina natu-natuke nihutada. Saigi. Ja nüüd on tegelasteruum sedavõrd suur, et seda saab kasutada ka muudel puhkudel. Siin on käinud massöör, peetud tantsulaagrit.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Esimese korruse koridori põrandal on alles vanad terrakotaplaadid, mis olid veel nii heas seisus, et uute järele polnud vajadust. “Meile oli oluline ka see, et uuenenud majas säiliks vana maja õhkkond, et see fluidum ei kaoks.” 

Eriti populaarne koht on kohvituba, kus peetakse kõikvõimalikke koosolekuid ja -viibimisi. “See on koht, mis lausa tõmbab inimesi ligi. Siin käivad inimesed ka lihtsalt lehti lugemas.”

Eriti populaarne koht on kohvituba, kus peetakse kõikvõimalikke koosolekuid ja -viibimisi.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Raamatukogu on nüüd ka lasteaiast uude kultuurimajja kolinud. Kuigi ruumi on umbes samapalju kui varem, ütleb raamatukogu juhataja Lea Raamat, et tänu paremale asukohale käib vähemasti lapsi nüüd raamatuid laenutamas palju rohkem. “Enne olime seal kaugel nurga taga, aga nüüd on koolimaja kohe siinsamas ja kultuurimajas on ka noortekeskus.” Raamatukogu kolimisel oli kaks peamist põhjust: et kogu kultuur saaks n-ö ühe katuse alla ja kuna lasteaias läheb järjest kitsamaks, ei olnud seal enam lastele ruumi ega raamatutele kohta.

Remondi käigus kolis kultuurimajja ka raamatukogu.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kuidas on maja uuenemine mõjunud aga publiku arvule? Proua Leili ütleb, et need, kes siin enne käisid, käivad edasi. “Mina olen käinud siin juba kolmkümmend aastat. Ja linnainimesed käivad ka. Need, kes siin (juveelitehases – T. K.) on varem tööl olnud. Ma olen ikka öelnud, et kui sulle tuuakse koju kätte uus maja, siis milles küsimus!”

Triino rõhutab veel kord üle, et tema soov ja idee oli algusest peale muuta maja remondi tulemusena funktsionaalsemaks.

See on tal ka igati õnnestunud.

• Tööde projekti tegi Kommunaalprojekt. Ehitustöid tegi Tesman AS.

• Sisekujundus Kai Laanmets, disainibüroo Artmeeter OÜ. 

• Maja taasavamine oli mullu 22. augustil.

• Remondi käigus sai hoone juurde 306,4 ruutmeetrit pinda.

• Renoveerimistööde ja sisustuse maksumuseks kujunes 823 450 eurot.

KOMMENTAAR

Tiiu Villsaar.

FOTO: Saart Hääle arhiiv

Kui mina 2009. aasta talvekuul Aste klubisse jõudsin, oli oma hiilgeaegadel kõrgetel temperatuuridel töötanud hoone alajahtunud. Ent inimesed, kes majas oma meelistegevustega toimetasid, olid soojad ja rõõmsameelsed, täis raugematut tahet ilu luua. 

Tantsijatele pole trennisaali temperatuur oluline, nemad kütavad oma 36,7-ga ruumi soojemaks. Suisa nõnda soojaks, et trenni lõpul võis aknaudule ilupilte joonistada. 

Uusaastapidu küttis klubi kuumaks! Hommikul võis aknalaudadelt nõudepesuvett koguda. Põrandapesuvesigi kogunes akendelt põrandale kasutusvalmina. Seda juhtus siiski vaid üks kord ning sellest võis mõndagi eluks õppida. 

Ega ma viitsinud väga viriseda ka, elasime talve tantsides üle. Kevadepoole olid temperatuurid  õues ja toas üsna ühesugused. Ja siis tuli suvi ning viis talvemured meelest, midagi siiski jäi... Aga nagu ütles minu vanaema, kui ta asjast sotti ei saanud: uied ajad, uied kuntsid. Loodan, et minu vanaema sõnad uue hoone puhul parimat sisaldavad. Küll siis sisuilu kõrgele kumab!

Sooja tuba soovides