Kaunis nüüdisaegne kodu Mihkel Salongi vanas klaverivabrikus

See, et Helle ja Toomas Susi on oma kodu rajanud hoonesse, kus omal ajal tegutses – ja vägagi edukalt! – Mihkel Salongi klaverivabrik, on teatud mõttes sümboolne. Idee hakata Saaremaal klavereid tootma tundus omal ajal kindlasti sama hullumeelne kui Helle otsus osta Saare KEK-i vana peamaja ja see valge laevana tuntud hoone oma viimasest sadamast uuesti elumerele juhtida. Tänaseks on viimati mainitud maja saanud uue võimaluse, uue elu ja uue hingamise. Ajuti tundub, et see on Elvast pärit, kuid isapoolt saarlaseverd Hellele juba pea et uus kodu, sama südamelähedane kindlasti kui kaheksa aastat tagasi soetatud oma elamine Kuressaares Tolli tänaval.

MIHKEL SALONG

Kes teab, mis võis saatusel mõttes olla, kui ta 1877. aasta 17. juulil Lümanda valla Koimla küla Vanemi talus sündinud lihtsal talupoisil Mihkel Salongil lasi Eesti klaverimeistriks areneda. Nooruses paadiehitusega leiba teeninud töökas noormees siirdus aastal 1903 Peterburi, kus õppis selgeks hoopis uue – klaverimeistri ameti. 

1914. aastal avas ta Peterburis ametlikult oma klaveritöökoja. Tema kvaliteetsed heakõlalised ja suhteliselt odavad klaverid olnud suurlinnas minev kaup. Oktoobrirevolutsioon ja sellega kaasnenud segadused sundisid Salongi 1918 oma tööstuse maha jätma ja Eestisse pagema. Koos naise – Nasvalt pärit Marie – ning laste Karli ja Rosaliega jõuti Kuressaarde, kus tuli kõike otsast alustada. 1922 sisustas Mihkel Salong klaveritöökoja Väike-Sadama 4 majas, 1936 ostis ta avarama maja Tolli 3, kus jätkas klaverite tegemist kuni 1941 natsionaliseerimiseni. 

Küüditatud ja Siberisse saatmisest napilt pääsenud Mihkel Salong suri 21. aprillil 1946 Kuressaares ja on maetud Kudjape kalmistule.

Foto: Erakogu

See, et Helle ja Toomas Susi on oma kodu rajanud hoonesse, kus omal ajal tegutses – ja vägagi edukalt! – Mihkel Salongi klaverivabrik, on teatud mõttes sümboolne. Idee hakata Saaremaal klavereid tootma tundus omal ajal kindlasti sama hullumeelne kui Helle otsus osta Saare KEK-i vana peamaja ja see valge laevana tuntud hoone oma viimasest sadamast uuesti elumerele juhtida. Tänaseks on viimati mainitud maja saanud uue võimaluse, uue elu ja uue hingamise. Ajuti tundub, et see on Elvast pärit, kuid isapoolt saarlaseverd Hellele juba pea et uus kodu, sama südamelähedane kindlasti kui kaheksa aastat tagasi soetatud oma elamine Kuressaares Tolli tänaval.

Hoonel on pikk ja väärikas ajalugu. Säilinud on 1789. aastast pärinev majaplaan. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kohtumine selle majaga siin oli juhuslik, nagu paljud asjad elus, ütleb Helle, kes ostis korteri täitevametnikult, kuna kaua ehitatud-renoveeritud hoone oli jõudnud hääbuda buumijärgseks pankrotipesaks, nagu see paraku juhtus paljudel puhkudel üle Eesti. See, et korter oli tol hetkel alles tühjas majakestas, ei hirmutanud uusi omanikke sugugi. “Meie esimene küsimus oli – kui kõrged on laed? Kõik edasine ei osutunud üldsegi nii raskeks, hoopis põnevaks,” meenutab Helle. Kõrgemaks said lõigatud kõik ukseavad, uute valatud sillustega, et anda kogu ruumile õhku ja väärikust. Kõrgemaks sai ka korteri välisuks. 

“Sellel oli väga praktiline põhjendus ka – magamistoa kapi hiiglasuur esipaneel ei mahtunud lihtsalt korteri uksest ühes tükis sisse! Kõik, mis andis vanast säilitada, eriti see tore paekivimüür, on ka alles, puhuriga puhtaks tehtud ja kaseiinkrundiga tolmukindlaks muudetud. Ega rohkem vana seina ei olnudki alles. Uue valge osaga annab see hea kontrasti, tõstab müüri esile,” räägib Helle ja lisab, et tal tõesti ei ole mingit erilist armastust varemetes majade vastu, aga pärast kodu soetamist järgnes väikseid bürooruume otsides jälle pooljuhuslikult leitud avariilise KEK-i maja ost. “Mingit plaani küll ei olnud. Elus lihtsalt läheb vahel nii. Ja minu perele meeldib ehitada. Ja kui valmis saab, siis tulemust nautida. Teed kõik täpselt oma maitse ja käe järgi.”

Omaaegsesse klaverivabriku majja on tänaseks ära mahutatud kümme korterit. Aga vaid ühes – Helle ja Toomase 135-ruutmeetrises elamises – on Mihkel Salongi pianiino. Kodu ostes ei teadnud nad selle hoone muusikalisest ajaloost midagi. Kõik selgus hiljem ning oli koduomanikele meeldivaks üllatuseks ja inspiratsiooniallikaks. Hakati ajalugu uurima ja tulemusena ilmus mõni aasta tagasi ülevaade Kuressaares tegutsenud klaverivabriku ajaloost Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus. 

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Salongi klavereid on Saaremaal peale selle veel kuus – neist üks Kihelkonnal. “Kui me oleme seda ajalugu nüüd kaks ja pool aastat uurinud, siis tuleb välja, et Eestis on neid klavereid ikka veel. Need on uskumatu kvaliteediga klaverid!” See konkreetne eksemplar numbriga 1390 leiti internetikuulutuse peale ja jõudis Saaremaale tagasi hoopis Virumaalt. “Need olid noored inimesed, kes ei teadnud Eesti klaverimeistritest ja selle pilli ajaloost midagi, neil oli vaja mööblit osta ja klaver jäi lihtsalt jalgu.” Pärnust käis klaverihäälestaja Paul Jõgi spetsiaalselt Kuressaares kohal ja tegi pilli nii korda, et seda saab vabalt kasutada. Tõestuseks libistab Helle sõrmedega üle päevinäinud klahvide.

Klaveri kohal ripub mitte vähem põneva ajaloolise taustaga ristpistes vaip. “See on minu Saaremaa vanaema tikitud. Vanaema suri siis, kui isa oli kolmeaastane, nii et see on üks vähestest asjadest, mis isale oma emast jäi. Eks tal ole pisikahjustusi ka, aga ta on ikka nii kaunis, nii autentne, säilinud nii, nagu ta on. Siin on nii tore näha, kuidas ühte tooni lõng on otsa saanud ja siis on tööd jätkatud teisega.” Eriti tore on see, et vaip on peaaegu täpselt samast ajast kui klavergi. Mõlemad aastast 1935. 

Kõik, mis andis vanast säilitada, eriti see tore paekivimüür, on ka alles.Klaveri kohal ripub Helle vanaema tikitud vaip. Ripplae peale on peidetud igasse punkti viivad elektrikaablid. Nii saab lüliteid ja pistikuid ringi grupeerida ja süstematiseerida vastavalt vajadustele Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Otsekui saatuse poolt määratud vihjeid ja kokkusattumisi leiame veelgi. Helle näitab esmapilgul täiesti arusaamatut puidust vidinat, mis jõudis temani Saaremaa muuseumi töötaja Priit Kivi kaudu. “Ta helistas mulle ühel õhtul ja ütles, et “kuule, siin oli üks mees, kellel oli üks asi kaasas, ma arvan, et see on sinu sugulase tehtud. See asi oligi jõumees Sanniku (Aleksander Sannik, 1883–1947, Saaremaa jõumees, maadleja ja raskejõustiku propageerija. Tema hüüdnimi oli Suur Tõll. – T. K.) tellimusel ligi sajand tagasi Valjala kandis Kõnnu külas Mihail Kuninga poolt metsõunapuust treitud “keerlev kuul”. Helle näitab puidust massaažikuuli. “Keegi talumees leidis selle pööningult, ei raatsinud ära visata ja viis selle Saaremaa muuseumi. Kuna muuseumil on üks selline juba ekspositsioonis olemas, jõudis väärtuslik mälestusese ringiga minuni!” Sisekujundusega tulid pererahvale appi Helle sõbrad ja naabrid Tallinnast, sünnipärased saarlased Hannele ja Kaido Kivi (Kivi Projekt OÜ). Siinkohal mainib perenaine, et tegelikult on tulemuses ikka päris palju tema oma mõtteid ka. “Nad pidid päris mitmes asjas minule kui väljakujunenud ja kindlate soovidega tellijale järele andma. Tahtsin kindlasti sisse tuua pere ja majaga seotud ajaloo ning siduda selle modernsete mugavustega. Jätsime moodsa poole võimalikult lihtsa ja selge valge joonega, et vana ja väärikas saaks veelgi erilisemalt esile tõusta. Soojuse ja kodususe jaoks tõime sisse naturaalpuidu detailid ja eredad vaibad.”

Puidust massaažikuul. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Lugemistoa ekstravagantses suuruses põrandalamp on ühe Horvaatia disaineri looming. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Vaibad – vintage patchwork – on ainus n-ö uus-vana asi, pärit Tallinnast La Casa poest Ameerika saatkonna kõrvalt. “Kõiges muus hoidsime rangelt seda joont, et mis on vana, see on vana, ja mis tuleb uus, see tuleb uus ja modernne,” räägib Helle, kelle põhimõte on säilitada seda, mis on säilitamist väärt, aga mitte teha imitatsioone. Uusi asju püüti võimalusel tellida ikka kohalikelt Saaremaa meistritelt.

“Minu suur soov oli leida valge köögitehnika,” näitab perenaine avaras köök-elutoas valget ahju ja gaasipliiti. Valge kivist tööpind ja saareke on Itaalia päritolu täiesti valge ilma täppideta kivi, viimistletud www.Kiviprojekt.ee poolt siinsamas Saia külas Saaremaal. La Palma LEM pukid on Inspirast. “Köögimööbel ja pikk, spetsiaalselt meie jaoks veelgi pikendatud nähtavate tappidega Saaremaa tammest söögilaud on Kalla Mööbli meistrite kätetöö. Mõnusad ehtsad puidupraod on kititud musta kitiga ja on eriti võluvad naturaalpuidu tõestusena,” on Helle tulemuse üle uhke. 

Pliidi kohta ütleb Helle, et kuna tal on kolm last – ja kuu aja pärast saab ta ka vanaemaks! –, on ta pidanud kogu elu küpsetama. Viimasel ajal kahjuks või õnneks pliidi taha eriti ei jõua – lihtsalt aega ei ole. Foto: Erakogu

Köögis on ka Saksamaalt tellitud väga huvitava lahendusega kamin, mida esialgu võiks pidada hoopis millekski muuks. Tom Dixoni erikujuliste valgustite (BEAT) rühm on Helle sõnul tõeline meistriteos, mis mõjub väga isikupäraselt. Valgustite valik oleks lausa pikemat kirjeldust väärt. Need kõik on väga erilised, samas funktsionaalsed: lugemistoa ekstravagantses suuruses põrandalamp on ühe Horvaatia disaineri looming, magamistoa sinised lambid on Louis Poulsen.

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Seinu katab naturaalne, hingav lubikrohv. Lubikrohv ja lubivärv on ostetud Safranist. Kokku läks seintele kuus tonni krohvisegu, mille pererahvas kohapeal ise käsitsi valmis segas.

Nii nagu vanasti, on siin ka praegu kahe poolega uksed, mille muudab väga eriliseks rih-veldatud tammespoonkate (teostaja Manverk Tartust). Helle ütleb, et ta ei tahtnud põhimõtteliselt sellist siledat ja läikivat spooni, nagu me kõik ilmselt nõukaajast mäletame. Peithinged annavad sileustele juurde puhast selget joont. Avatuna jäävad uksepooled paksude vaheseinte varju ega sega.

Nii nagu vanasti, on siin ka praegu kahe poolega uksed, mille muudab väga eriliseks rihveldatud tammespoonkate. Foto: Maanus Masing

Omaette väärtus korteris on hoone mantelkorsten, mis pidavat olema üks Eesti kõrgemaid ja suuremaid. “Kunstiakadeemia tudengid käisid ka seda uurimas. Naabril on sinna sisse ehitatud duširuum!”

Väga huvitava lahendusega on korteri Tolli tänava poolsed aknad. Kuna aknast möödakõndiv rahvas kippus ikka ja jälle akendest sisse piiluma ja lausa pildistama, tuli leida mingi lahendus privaatsuse tagamiseks. Ja see lahendus on tõeliselt geniaalne – mõlema akna vaadet valvavad kilefotodelt Helle eellased. Ühel fotol painutab reetallalatti Saaremaa jõumees Aleksander Sannik, kellel oli Hellega ühine esiisa viis põlve tagasi. Teisel fotol on Saaremaa laevameistri Ado Vammuse ehitatud kaunis purjekas Kajak, mida tüürib Helle vaarisa, kaugsõidukapten Timofei Kumpas. Sisemised aknapooled saab ka praegu lahti teha, kui on soovi tavalist klaasi ja läbipaistvat aknapinda nautida. Nii põimuvad korteris maitsekas koosluses minevik ja tänapäev.

Aknale kleebitud kilefotol on Saaremaa jõumees Aleksander Sannik, kellel oli Hellega ühine esiisa viis põlve tagasi. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Toad teeb soojaks kaugküttel põrandaküte. “See betoonpõrand sobib väga hästi,” nendib Helle. Betoonpõranda idee kujunes töö käigus. Tuli arvestada suure pere tihedat ruumikasutust, hinna mõttes kulude kokkuhoidu ning mittekaetud põrandakütte ühtlase soojusjaotuse võlu. Vana paekivi ja modernne betoon annavad võluva vastandumise. Vaid magamistubades on tervislikel kaalutlustel soojaandjaiks seinaradiaatorid.

Keldrikorrus on välja ehitatud pisikese põrandaluugi all asunud pimedast moosikeldrist. Laepaneelile lõigati sisse suurem avaus, põrand kaevati sügavamaks ja valati trepp, mille iga aste on LED-ribadega välja valgustatud. Pikk seinalamp(Neverending Double) annab mõnusalt hubast valgust. Keldrikorrusel on duširuum ja saun, mis ootab veel lõpuni ehitamist.

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Ilus saab olla ka nutikas ja just nii on ka selle koduga. Ripplae peale on peidetud igasse punkti viivad elektrikaablid. Nii saab lüliteid ja pistikuid ringi grupeerida ja süstematiseerida vastavalt vajadustele. Samuti on võimalik kodust kaugelt asju etteulatuvalt sisse lülitada, näiteks sedasama sauna.

Kui kodu on peaaegu valmis, siis KEK-i majas jagub tööd ja toimetamist veel pikaks ajaks.

KEK-i kunagisest kontorihoonest on kujunemas ehtne ja saaremaine Kena Elu Keskus. Hoones on toimunud juba hulk kontserte ja gala ning firma- ja erapidusid ning uued esinejad-külastajad on alati oodatud. Hoone toimib ka rendi-äripindadena.

Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

Praegu seal veel klaverit pole, aga küll tuleb seegi. “Tuleb siis, kui saame majja stabiilse temperatuuri,” lubab Helle.

Iseäranis vahvasti sobiks sinnagi mõni Mihkel Salongi pill...

Pärandihoidja tiitel 2018

Muinsuskaitseamet tunnustas Hellet Saare KEK-i haldushoone päästmise eest 2018. aasta Pärandihoidja tiitliga. “Tore ikka, kui märgatakse! Iga hea sõna innustab,” sõnab Helle aukirja näidates. Põhjenduses on öeldud: “Helle Susi soetas 1980-ndatel valminud silmapaistva hoone alles aasta tagasi. Selle napi aastaga on ta aga jõudnud teha nii palju, nagu mõni ei jõua mitmekümnegagi.

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Täiesti avariilisest hoonest, milles eelmine omanik nägi pigem lammutusmaterjali, on saanud katustatud, hoitud ja hinnatud kultuurimälestis. Nii arhitektuurisõbrad kui ka kohalikud on hakanud hoonet märkama ja selle vastu huvi tundma, seni varjusurmas olnud hoone on muutunud tõeliseks magnetiks. Hoone on olnud rahvale avatud käesoleva (2018) aasta suvest. Säästlikult on korrastatud fuajee, kus eksponeeritakse hoone ajalugu ja sellega seotud inventari, mööblit, dokumente jm. Tasapisi, et vältida kiirustades tehtud valesid otsuseid, liigutakse restaureerimisega edasi. Eesmärgiks avada mitmekülgse funktsiooniga keskus, mis pakub põnevat ruumilist keskkonda mitmesugustele tegevustele.” 
Õhtuleht, 11. oktoober 2018

KOMMENTAAR

Tolli tänaval käis oma naabritel külas Margit Kõrvits, kes sellest kaunist ja stiilselt sisustatud kodust kirjutas ka Kodukirja 2017. aasta detsembrinumbris. Mis teda selle kodu puhul eriliselt võlus?

“Helle ja Toomase kodu puhul võlub eriti oskus ühendada sisekujunduses ajalugu ja kaasaega. Kõrged aknad on justkui perekonnaalbumi lõuenditeks – kardinate asemel katavad klaase vanade fotodega kleebised. Kindlasti on paekiviseinte eksponeerimine muljetavaldav ning betoonpõrandad koos värviliste villavaipadega valivad oma koju vaid julgemad. Esmamulje on avarus ja helgus, hakkab silma ka osav puidu ja kivi kasutus ning lihtsus ja kaasaegsed nutikad lahendused. Hiigelsuur köök-elutuba võimaldab ühiselt kokata ning pool tuba enda alla võttev tammest söögilaud on kogu pere ühine kohtumispaik. Samas toas seisab väärikal kohal M. Salongi pianiino, mis on olnud kodukontsertide staar, ning viimati said nautida klaveri kõla ka Jazzkaare korraldatud kodukontserdi külastajad. Kodu on kui õpikunäide omanike ja sisekujundaja koostööst, mille tulemuseks on täna nauditav elukeskkond. Kogu korter on minimalistlik, kuid samas tundub suursugune ja väge täis. Aja kulgu, kaasaegset tunnetust ja austust ajaloo vastu kumab välja kõigest.”