Veski on tõesti nagu päris veski, aga mägi on nii nagu Saare-, nii ka Muhumaa kontekstis sügavalt tinglik mõiste. Iga vähegi kõrgem koht, kuhu üles minnes tuleb jalgrattalt maha tulla ja kust üles jõudes paistab üle pajupõõsaste taamal ära meri, ongi juba nagu päris mägi. Kukemetsa või Üti mägi – nii nagu keegi arvas parema öelda olevat.
See oli minu lapsepõlve üks peamisi mängupaiku, kus oli tuttav iga puu ja põõsas ja kivi. Nüüd, siia loole tulles, on hinges paras segadus. Siit üle põllu, sõna otseses mõttes kiviga visata, on minu sünnikodu. Ühtepidi on ju kõik nii armas ja teada-tuntud, samas on nüüd, aastaid hiljem, kõik juba hoopis teisiti, on teised ajad ja teised inimesed. Ja mulle kohe kuidagi ei meeldi see “sitika soojendamine mullusel tuleasemel”, nagu on öelnud ühes näidendis Ott Kool. Aga see ei olegi enam tähtis. Oluline on see, et siia Teise ilmasõja eelsete raudkivist müürialgete vahele, millest kunagi päris hoonet ei saanudki, on kerkinud nägus veski – natuke kodu ja natuke majutusasutus. Ja seda kõike tänu ühele ettevõtlikule Soome prouale, Espoost pärit Tarja Teräväinenile (pildil).
Ettevõtlik Soome daam, kes igapäevaelus tegelenud aktiivselt ka hobuste kasvatamise ja treenimisega, omas Eestis ärialaseid kontakte ja sattus siiakanti esimest korda 2006. aastal. “Mulle väga meeldib Eesti ja nii tekkiski soov osta endale Saaremaal üks kohake. Nägin ühes Soome ajalehes müügikuulutust.”
Enne seda oli ta üle vaadanud palju erinevaid kohti. Hobusekoolitus viis ta kokku Martin Kivisooga ja kui ta esimest korda siia sattus, mõistis kohe, et see just ongi see õige paik. Algul ei olnudki plaani siia midagi ehitada. “Aga sõbrad hakkasid ütlema, et äkki peaks ikka midagi tegema, midagi väikest, kus oleks võimalik ööbida, et ei peaks alati hotelli minema. Ja kui nad siin natuke aega olid ringi vaadanud – tuligi mõte: miks ei võiks siin olla üks tuuleveski? Siin on just selline kõrgem koht ja meri paistab ära... Milline suurepärane mõte! arvasin mina. Ja siis ma hakkasingi seda ideed ellu viima.”
