Veski on tõesti nagu päris veski, aga mägi on nii nagu Saare-, nii ka Muhumaa kontekstis sügavalt tinglik mõiste. Iga vähegi kõrgem koht, kuhu üles minnes tuleb jalgrattalt maha tulla ja kust üles jõudes paistab üle pajupõõsaste taamal ära meri, ongi juba nagu päris mägi. Kukemetsa või Üti mägi – nii nagu keegi arvas parema öelda olevat. 

See oli minu lapsepõlve üks peamisi mängupaiku, kus oli tuttav iga puu ja põõsas ja kivi. Nüüd, siia loole tulles, on hinges paras segadus. Siit üle põllu, sõna otseses mõttes kiviga visata, on minu sünnikodu. Ühtepidi on ju kõik nii armas ja teada-tuntud, samas on nüüd, aastaid hiljem, kõik juba hoopis teisiti, on teised ajad ja teised inimesed. Ja mulle kohe kuidagi ei meeldi see “sitika soojendamine mullusel tuleasemel”, nagu on öelnud ühes näidendis Ott Kool. Aga see ei olegi enam tähtis. Oluline on see, et siia Teise ilmasõja eelsete raudkivist müürialgete vahele, millest kunagi päris hoonet ei saanudki, on kerkinud nägus veski – natuke kodu ja natuke  majutusasutus. Ja seda kõike tänu ühele ettevõtlikule Soome prouale, Espoost pärit Tarja Teräväinenile (pildil).

Tarja Teräväinen.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Ettevõtlik Soome daam, kes igapäevaelus tegelenud aktiivselt ka hobuste kasvatamise ja treenimisega, omas Eestis ärialaseid kontakte ja sattus siiakanti esimest korda 2006. aastal. “Mulle väga meeldib Eesti ja nii tekkiski soov osta endale Saaremaal üks kohake. Nägin ühes Soome ajalehes müügikuulutust.” 

Enne seda oli ta üle vaadanud palju erinevaid kohti. Hobusekoolitus viis ta kokku Martin Kivisooga ja kui ta esimest korda siia sattus, mõistis kohe, et see just ongi see õige paik. Algul ei olnudki plaani siia midagi ehitada. “Aga sõbrad hakkasid ütlema, et äkki peaks ikka midagi tegema, midagi väikest, kus oleks võimalik ööbida, et ei peaks alati hotelli minema. Ja kui nad siin natuke aega olid ringi vaadanud – tuligi mõte: miks ei võiks siin olla üks tuuleveski? Siin on just selline kõrgem koht ja meri paistab ära... Milline suurepärane mõte! arvasin mina. Ja siis ma hakkasingi seda ideed ellu viima.”

Talle imponeerisid eriti need raudkivist lapitud poolikud müürid, milles oli nii ajalugu kui ka siinsete inimeste kunagine kätetöö ja unistused. Nii sündis otsus, et uusehitis peab saama just nende vanade müüride vahele, mitte nende peale ega ümber.

Just nii palju või õigemini vähe jõuti kunagi siia plaanitud hoonest valmis ehitada. Tarja kindel soov oli need müürid säilitada ja teha uusehitis mitte nende peale ega ümber, vaid nende vahele.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Päris libedalt kõik ei läinud, esimeste ehitajatega tekkis probleeme, tööd tehti vaid perenaise valvsa pilgu all ja lõpptulemus oli kõike muud kui soovitud: läbi sadasid nii katus kui ka aknad. Niisiis tuligi võtta uued töömehed ja alustada mitte küll lausa algusest, aga paljuski siiski uuesti.

Pärast seda, kui kõik oli ehitusega valesti läinud, viis saatus Tarja kokku Mihkel Koppeliga. “Ta on nii professionaalne!” ei ole Tarja kiidusõnadega kitsi. “Ta on just tuuleveskite asjatundja, ma soovitan teda igaühele, kel selline töö ees on. Ta aitas mind ümber teha ja ära parandada kõik selle, mis varem oli valesti tehtud.” Ehitust hakkas juhtima Veikko Veskimeister (!).

Kogu selle segaduse tõttu on ehitus kestnud kokku kuus aastat. Kaks aastat tagasi sai perenaine oma uues veski-kodus esimest korda ööbida.

Omaette mõttekohaks oli veski juures korstna lahendus, kuna perenaine soovis, et elamises peab olema ka kamin, elava tulega. Algul arvasid ehitusmehed, et see korsten jääb otsekui võõrkeha ja ei ole kindlasti ilus ja nii ei saa kohe mitte. Tarja jäi endale kindlaks ning lõpptulemus on praktiline ja mis kõige olulisem nii hästi lahendatud, et ei riiva silma ja mõjub vägagi esteetiliselt. “Minu meelest on see perfect!” arvab Tarja.

Teine probleem oli, et nii nagu selliste veskite puhul ikka, on välisseinad nurga all kaldu. See tegi sisustamise oluliselt keerulisemaks, kuna ükski sein ei ole püstloodis. Samuti tuli lahendada akende ehituslik osa – kas aknad on samuti nurga all või siiski otse. Ka aknaid tehti kahe erineva tegija poolt kaks korda, esimesed lihtsalt ei pidanud vihma kinni... Praegune toimiv variant on valminud Haapsalus.

Maad on siin kokku kümme hektarit – need on põllud-karjamaad, kus praegugi hobused rõõmsalt rohtu nosivad, ja metsatukk mäekünkal. “Mulle just meeldibki see, et siin on selline kõrgem koht. Saaremaa on ju enamasti lauskmaa.”

Tarja tegi Martiniga diili ja nüüd käivad Kivisoo hobused Tarjalt renditud maadel söömas. Tarja hoolitseb loomade joogivee ja elektrikarjuse voolu eest. “Seda on nii armas vaadata, kuidas hobused siin ringi jooksevad!”

Tuulik on Tarjale nii kaunis suvekodu kui ka külalistemaja. “Välja rentima hakkasin ma seda eelmisel aastal. Ma ise ei ole ju tervet suve siin ja kahju, kui selline suurepärane koht niisama tühjalt seisab.”

Tarjale meeldib Saare- ja Muhumaa loodus, kivid, kadakad. Ehituse juures on kasutatud Saaremaa dolomiiti ja suure töö tegid ära Saaremaa Sepad. “Minu soov oli kasutada palju puitu, ma ei tahtnud mitte midagi plastikust! No võib-olla midagi on, aga sel puhul ei olnud lihtsalt alternatiiv võimalik,” nendib ta. 

Paljud on küsinud, kas tegemist on töötava veskiga. “Seda mitte,” ütleb Tarja, “kuna kogu mehhanism võtaks liiga palju ruumi, sellisel juhul ei oleks see enam elamise paik.”

Ukse ees tervitab külalisi vana veskikivi. Esimesel korrusel on väike kööginurk, romantikat lisab kamin, mis teeb kogu elamise mõnusalt soojaks ja elektrikütet, mis siin ka olemas on, ei pruugi palju tarvitada. Põrand on tehtud muide Pädaste mõisa vanadest põrandalaudadest. Kõik rauast detailid – trepivõre, köögitarvikud – on Saaremaa Seppade kätetöö.

Veskisse tulijaid tervitab poolikust veskikivist kombineeritud trepiaste.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Veski esimesele korrusele on oskuslikult ära mahutatud väike kööginurk. Põrandalaudade eelmine elu möödus Pädaste mõisas. Kõik sepisdetailid on Saaremaa Seppade kätetöö.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Mida kõrgemale minna, seda romantilisemaks läheb, teisel korrusel on voodi kahele. Siit saab minna terrassile, kust avaneb taas suurepärane vaade. Kolmandal korrusel on põhitegijateks Tarja isa tehtud ümar laud ja taas suurepärane vaade akna taga. Lauaga on oma vahva lugu. See on meisterdatud vanadest 1950-ndate aastate Soome rongitoolidest. Kuna see terves tükis ei trepist üles ega aknast sisse ei mahtunud, palus Tarja ehitajatel lahendus leida. Nii saetigi üsna päevinäinud laud pooleks, vuntsiti ühe Kuressaare antiigiärimehe poolt kenasti üle ja nüüd on ta omal kohal nagu uus ja nagu valatud.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kolmanda korruse efektne laud on Tarja isa kätetöö ja valmistatud raudteevaguni pinkidest.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Veski aknast avaneb suurepärane vaade üle põldude, üle mere, lausa mandri rannikuni välja.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

"Kukemetsa mäel peab ikka üks kukk ka olema!" naerab perenaine.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Katuse alla saab ka minna. Sinna pääseb mööda treppi, ainult laud tuleb kõrvale nihutada.

Veel enne veskit sai valmis väiksem saunamaja, kuhu saab majutada kaks inimest. Kuna veskihoones ei ole WC-d ega pesemisvõimalusi, on see majake lausa asendamatu. Selle hoone juures on väga tähelepanuväärne murukatus. “Tavaline katus mulle ei meeldinud, ma küsisin Veikkolt, kas sinna saab teha murukatuse. Ja tema vastas: jah, loomulikult!”

Lisaks veskile seisab Kukemetsa mäel väike ehtsa murukatusega saunamaja, kuhu mahub elama kaks külalist.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Saunamajas on võimalik ära majutada kaks külalist. Sisekujunduses on valdavad põhjamaiselt heledad toonid.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Siinsamas on ka kümblustünn, kus mõnuledes võib nautida suurepärast vaadet kuni Suure väina vete ja Virtsu ranna tuugeniteni välja.

Eelmisel aastal sai valmis grillimaja, kus on mõnus nautida õhtupäikest. Seepärast on maja suures osas klaasist, nii seinad kui ka lagi. “Päris kõike klaasist teha ka ei tahtnud, kuna siis läheks siin päikesega väga palavaks, oleks nagu kasvuhoone!” Oli ka võimalus seinad-lagi tegemata jätta, aga kuna see koht – ikkagi mägi! – on suhteliselt tuuline ja vihma eest peab ju ka kuhugi peitu pugema, otsustati need siiski teha. “Ma tahtsin, et tähed oleksid näha,” viitab Tarja lae klaasist osale. Õige klaasi otsingutel käis ta pealinnas, kus oli valida eri toonides ja eri tüüpi klaasi vahel. Lõppkokkuvõttes sai paika täiesti tavaline klaas, ilma igasuguste eriefektideta. Ja toimib küll. “Ma olen väga rahul! See kõik näeb välja väga loomulik.”

Kuna veski ehitusest jäi üle hulk aknaid, mis sinna ei sobinud, tuli ka neile rakendus leida. Osa on nüüd grillimajas.

Grillimaja sai valmis eelmisel aastal ja on suures osas klaasist, et oleks avarust ja vaadet.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kõige suurem kivi siin grillimaja kõrval on olnud tõesti juba jääaegadest saati, teised on siia juurde toodud. Tarja idee oli, et üks kividest peab kindlasti jääma n-ö tuppa. “Ma nimetan seda kolme-kivi-toaks. Eelmisel aastal ööbis siin üks inglise paar, kes ütles, et see on täiesti imeline kogemus.” 

Üks graniitkivimürakas on paigutatud lausa grillimajja sisse. Kena suur küünlajalg...

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Maja puitosad on töödeldud raudsulfaadiga, mis jätab hämmastava vanapuidu-efekti. Esialgu oli veskihoone tõrvatud, aga see Tarjale ei meeldinud – see oli nii kole! – ja lõpuks sai ka see maja raudsulfaadiga üle käidud. “Kõik ütlesid, et see ei toimi, aga mina proovisin ja tulemus sai palju parem.”

Sisekujunduse ja ümbruse sättimisel oli abiks maastikuarhitekt Sulev Vahtra. Veel kolhoosiaegadel põldudelt kokkukorjatud kivihunnik ei näinud eriti hea välja, nüüd on selle koha peal mõnus kiviaed, mis lõpeb mitte järsult, vaid otsekui kaob maasse või siis jälle kerkib sellest. Sõltub sellest, kummalt poolt vaadata. “Need kivid on otsekui tervitus Soomest – siin ju selliseid kive pole!” viitab Tarja hallile graniidimürakale kiviaias. “See on jääaegne tervitus Soomest.”

Metsaalust on kõvasti raadatud, et vaadet avardada, ja see näeb hetkel välja nagu park. Tarja arvab, et võib-olla tuleb siiski lasta osal põõsastel tagasi kasvada, kuna siin on ikka väga tuuline.

Aasta tagasi oli veski pidulik avamine, kus osalesid nii Muhu vallavanem Raido Liitmäe kui ka peaaegu naabrimees Villu Veski, kes avapeo käigus veskile päris oma improvisatsioonilise muusikapala pühendas. Tarja ütleb, et tal on veel palju-palju ideid, mida siin Kukemetsa mäel teha annaks. Eks me tule siis mõne aasta pärast jälle vaatama.

Lõpuks küsin Tarjalt: “Kas sa oled siin õnnelik?” “Yes!!!” ütleb ta ja seda pole vaja tõlkida.