"See on minu vanatädi Akiliina Üksti kunagine kodu aastast 1930," ütleb legendaarse ansambli Laine algkoosseisu liige, laulja, Saaremaa juurtega teatriinimene Marta Oja, kui Oma Kodu talle augusti alguses pea et Tallinna külje alla külla jõuab. 

"Kui tema tütar Julia 1977. aastal ära suri, sain mina selle maja endale. Ma olen selle täiesti ümber ehitanud, teise korruse ehitasin ka välja. Ehitus algas 1978." Marta näitab siinkohal üht vägagi ajaloolist dokumenti. "See on selle maja projekt, see on täiesti unikaalne. Leidsin selle päris juhuslikult ühest metalltorust ja see köitis mind niivõrd, et lasin selle ära raamida. Tahtsin maja otsa teha juurdeehitist. Kutsusin siia oma hea tuttava Katrin Etverki (Arhitektibüroo Katrin Etverk OÜ – T. K.) ja kui ta seda projekti nägi, oli nii üllatunud: "Sul on olnud ikka väga kõrge lennuga sugulased! See projekteerija on ju August Volberg!" ütles ta." (August Volberg –eesti arhitekt ja pedagoog. Oli tuntud kui rahvusliku taluarhitektuuri traditsioonide jätkaja ja edasiarendaja. 1964–1981 oli ERKI õppejõud, kuni 1971. aastani arhitektuurikateedri juhataja. - T. K.

Arhitekt Volberg võib rahus puhata, hoone püsib tema mõeldud mahus tänini, sest lõppkokkuvõttes jäigi see planeeritud juurdeehitis tulemata. Perenaine kinnitab, et tänaseks on kodu päris valmis. "Jah, ega ma hakka siia vist enam midagi juurde tegema."

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

Meie tutvus majaga saab alguse põhjalikust ajaloolisest ülevaatest, nii suguvõsa kui ka särava lauljatee algusradadest. Martal on seinal armas pildivalik oma esivanematest. "Hommikul tulen teiselt korruselt alla ja tervitan neid: tere, minu kallid sugulased!" On pilt Marta väikesest sünnikodust Lümandas Kulli külas. "See maja oli tegelikult mõeldud saunaks ja päris elumaja jäigi sõja tõttu ehitamata." On pilt, kus koos kolm õde – Marta, Ester (Mäetalu) ja Juta (Pae). On pilt, kus Marta on ühtaegu Nasva klubi juhataja ja pulmapillimees. "Muusikaanne on mul vanematelt. Isa mängis mitut pilli, ei joonud ega suitsetanud. Mitte kunagi! Mul oli maailma kõige parem isa. Oleks ta saanud rohkem haridust, oleks ta olnud professor. Ta ehitas ise generaatori, meil oli ainsana ümbruskonnas elekter. Kui oli tuult, oli päris valge. Raadio tegi ise, kirjutas luuletusi – kui ilus käekiri tal oli! Minu ema laulis kirikus, oli imeline sopran." Marta on, muide, teine alt. Oma organiseerijavõimed olevat ta pärinud just emalt.

Muusikatoas on ajalooga kapid, ühelt neist kooriti maha tervelt kolm värvikihti. Samas on seinal fotomeenutus Vanalinnastuudio algkoosseisust ja loomulikult värvikas ülevaade Marta ja ansambli Laine kümme aastat kestnud ühisest eluteest. Estonia ooperikoori jäi Martal minemata, sest Gennadi Podelski (Eesti helilooja, pianist ja ansamblijuht. Oli ansambli Laine asutaja ja kunstiline juht. T. K.) meelitas neiu Laine konkursile. "See oli KINDLASTI, jumala eest, minu elu kõige õnnelikum aeg!" on Marta pikki Laine-aastaid meenutades veendunud. "Me saame veel praegugi tüdrukutega kokku... " Üks tore pilt meenutab Laine esinemist Montrealis, 1967. aasta EXPO-l. "Vaata kostüüme, need olid tulipunased, kuldnööpidega! Ajakirjandus oli hämmingus – "see ei ole võimalik, et Nõukogude Liidus tehakse selliseid kostüüme! Need on Pariisist tellitud!" 

Marta Tuulik 1964. aastal koos Eesti Raadio estraadiorkestriga.

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

Muusikatoa klaveri taga istub Marta õige sageli.

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

Eriti lahe pilt on pärit samast aastast, kui Laine viidi ekskursioonile indiaanlaste reservaati, n-ö folkshow´d vaatama. Pildil on Marta, Estonia omaaegne kuulus bass Tiit Kuusik ja vägagi võimuka olemisega indiaanipealik. "Oh, millised suled ja narmad ja kuidas ta üle lõkke hüppas! Nii atraktiivne. Pärast esinemist tuli ta otse minu juurde – kujutad ette!? – ja küsib: "Kто-то из вас по русский говорит?" (Kas keegi teist vene keelt räägib?) Tuli välja, et see pealik oli tegelikult Ukraina emigrant! "Я работаю здесь." (Ma töötan siin.)..." Juba siis ei saadud ka Kanadas läbi ilma Ukraina tööjõuta... Ja siin on ka pilt Eesti kultuuri- ja kunstidekaadist Moskvas: pildil multitalent Vladimir Sapožnin, kuulsad akrobaadid Juri Druus ja Sergei Fatkin, Georg Ots, Gustav Ernesaks ja loomulikult Laine. Ja lõpuks üks uuem ülesvõte, millel Tallinna saarlaste segakoor koos president Lennart Meriga. Igal pildil on oma lugu... "Sul ei saagi igav hakata, need lood on kogu aeg sinuga."

Fotomälestus 1967. aasta EXPO-lt.

FOTO: Erakogu

Toas on veel kaks pruunidest kahhelkividest ahju, üks on uusehitis, teine aga pärit esimese vabariigi aegadest (1930). "Kamin on väga mõnus asi – õhtul istuda ja muusikat kuulata." Marta vaieldamatu lemmik on džäss.

1930. aastast pärit kahhelahi ja samas stiilis ehitatud soemüür.

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

Küpsetamine on Martal veres. "Ema oli mul lõpetanud kodumajanduskooli ja need tema pirukad-saiad! Oh, ma teen siiamaani sama retsepti järgi." Marta n-ö leivanumber on tema enda väljamõeldud ja 14 komponendist (!) koosnev heeringakaste. "See on menüüs olnud juba 35 aastat ja kõik esietenduse peod on sellega ära peetud!" Oma vanaemalt ja emalt päritud kulinaariaande on ta edasiandnud ka tütrele. Tütar Rita (Osa) on ajakirja Oma Maitse retseptitoimetaja.

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

Teisel korrusel on magamis- ja televiisorituba. "Ja suurepärane vaade!" Magamistuba on valge. Martale meeldib valge. Ja vähe asju. Siin on vaid voodi, siitsamast pööningult leitud ja restaureeritud riidekirst, tädile kuulunud laud ja paar tooli. Kõige erksam asi ruumis on vana ikoon seinal. Sellelgi on oma lugu. "Ma olen oma 40 aastat laulnud Tallinna Issanda Muutmise peakiriku kooris ja minu 60. juubeliks kinkis selle ikooni mulle Isa Emmanuel Kirss (Pöide vallas sündinud eesti õigeusu vaimulik ja ülempreester. – T. K.)." 

Teise korruse magamistoas valitseb valge.

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

Teise korruse terrassilt avaneb suurepärane vaade ja kui hea olevat siin veel hommikukohvi juua... "Ja millised loomad mul siin on! Mul on selliseid videoid tehtud – metssiga oma 12 põrsaga, rebane heinapalli otsas endale maniküüri tegemas." Heinamaasuuruse platsi majast metsani niidab perenaine ära ise. "Ma õppisin traktoriga niitmise ära!" Veel on ta "pensionärieas" õppinud mööbli ennistamist, igasugust käsitööd. Maal läheb kõiki oskusi vaja. 

Marta Oja teise korruse terrassil.

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

"Ma olen ju hingelt maalaps," ütleb Marta, kes siiski suure osa elust olnud linnainimene. Esimese päris oma kodu sai ta Mustamäele. Seda pärast seitset aastat ootamist ja täitevkomiteesse palvekirjade vorpimist. Lõpuks aitas üks omakandi inimene, kes soovitas minna Aleksei Müürisepa (Pöide vallas sündinud mees. Oli oktoobrist 1961 kuni oma surmani 1970 Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees ja NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja. – T. K.) jutule. "Me olime tuttavad. Võtsin sületäie roose, sõitsin tema juurde ja rääkisin loo ära. Filharmoonias olin ma korterijärjekorras küll, aga ikka tõsteti keegi ette. Ega ma polnud üksi õnnetu, Petersonidel (Laine laulja Anne Peterson-Ivask, T. K.) olid kaksikud lapsed ja polnud ka kuskil elada. "Noh, siis tuleb ka neid aidata," ütles Müürisepp. Küll ta oli hea inimene! Ütles: "Laps, ole nüüd rahulik, mine sinna filharmooniasse tagasi, küll nad sulle need võtmed annavad." Kujutad ette?! Üks kõne! Läksin filharmooniasse, mulle oli sinna toodud sinilillekimp ja võtmed. Mulle ja Petersonidele ka. Läksime siis Robiga (Robert Samussenkov, filharmoonia muusik, Marta teine abikaasa, T. K.) kohale, issand jumal! Milline värvilõhn! Mulle see nii meeldib, ma vist olin eelmises elus ehitaja. Heitsin põrandale pikali ja lihtsalt nutsin. Kas tõesti mul on oma uks, mille saan kinni keerata ja siia keegi ei pääse, ma olin nii õnnelik. Ja kui ma siis pea tõstsin – vaatan, lutikas ronib mööda seina. Robi tahtis selle kohe maha lüüa, aga mina hüüdsin: "Ei tohi!" Me tuleme oma uude koju ja sina hakkad kohe tapma! Lasime tal minna." 

Selles korteris Mustamäel elas Marta 24 aastat. "Praegugi, kui ma sealt Ehitajate teelt läbi sõidan, ütlen tütrele, et siin mul kohe kopsumaht suureneb, tuleb selline nooruse hõng vastu. See on nii ilus kant. Ma mõtlen, et k u i (rõhk sõnal "kui" - T. K.) mul ükskord maal raskeks läheb, siis ma tahaks kuskile Mustamäele endale väikest korterit." 

See on kauge tulevik. Praeguse kena oleviku nimel on Marta kõvasti pingutanud. "Kartulimaad enam ei ole. Aitab! See aeg on möödas. Aga... et seda kõike siin ehitada... Ei ole nii, et sul on rahapatakas taskus ja saad kõik korraga valmis teha. Eluaeg ehitame. Käisin üksvahe nelja koha peal tööl. 15 aastat töötasin igal õhtul kahes varietees, päeval oli põhitöö ja kontserdid. Siin põllu peal kasvatasime kapsaseemet, seal eemal kartulit ja kurki. Ja 900 taime lillkapsast!!! Sa kujutad ette? Kõike jõudsin."

Oma muuseumimaja kohta ütleb ta, et sel vanal aidal oli küll katus olemas, aga seinad täiesti ära vajunud. Mõni aasta tagasi sai see korda tehtud ja nüüd on siin eksponeeritud nii oma majast leitud kui ka külapealt toodud ajalooga esemed. "Mul ei olnud südant neid ära visata või anda kusagile." Siin on sõna otseses mõttes iidne kohviprenner, nõukogudeaegne elektriline viinerigrill – täiesti töökorras! Koorelahutaja, Stalini pildiga ja poliitpropagandast tiined ajalehed ning vastukaaluks eesti naiste imepeen käsitöö. Eriti haruldane asi "Ülejõe muuseumis", nagu Marta seda nimetab, on fototelegramm. "Volgogradist olen selle saatnud Kingisseppa."

Põnev meenutus ajaloost. See on telegramm ehk siis tegelikult foto. "Nii sai teksti kirjutada eesti keeles!" selgitab Marta. "Osta nailonpluus, 42 või 41, ise tead, saapad 37 pruunid või mustad, osta enda järgi..." ja nii edasi. Siinkohal tasuks kindlasti uurida fototelegraafi töö põhimõtteid, mis minule jäävad küll täiesti arusaamatuks. 

FOTO: Tõnis Kipper/Saarte Hääl

Metsa veerel lookleb krundilt korjatud kividest aed – "Ühel saarlasel peab ikka kiviaed olema!" on Marta kindel veendumus. 

"Keldri ma ehitasin ka. Jube hea, kui selline koht on olemas." Õige pea rändavad siia selle suve saagiga õunakastid ja mahlapurgid.

Eelmisel aastal sai õuemajas põranda alla tulevane üritustetuba. "Siia tulevad pingid sisse. Ja see laud on tehtud 120-aastasest kuusest, mis kasvas kohe siin värava juures. Samast puust on ka pingid ja kaks tugitooli. Siin saab hakata pidama sünnipäevi ja paljugi mis... "

Õues on saunamaja, mis asub tädi kunagise mesipuuaia koha peal. "Mina tahtsin sauna, sest minu elu kõige ilusamad mälestused on saunast. Iga laupäeva õhtul tehti meil sauna." Siinses saunas on nii mõnigi esietenduse pidu maha peetud. Sellega seoses meenub Martale, kuidas nad Merle Talvikuga laval "On kallis mulle kodupaik... " laulsid või see, kuidas näitlejad Volkonski ja Nuter tema suitsuahju maha põletasid...

See pole kindlasti Marta elus kõige suurem seiklus. Muigega meenutab ta oma Nasvalt "suurde maailma tulemist" – läbi akna. "Ma tundsin, et siit ma pean ära pääsema. Ma vahel mõtlen, et kas ma praegu oleksin sellisteks otsusteks valmis? See oli tormamine tundmatusse. Ma tahtsin muusikat õppida, ma tahtsin edasi minna, ma olin noor inimene. Kolhoos kinkis akordioni, aga kui mees ütleb, et ära kääksuta, ma tulin merelt, ma tahan magada... Need neli kuud olid minu jaoks kõige pikemad kuud minu elus. Ma pidin tegema asju, mida ma tegelikult teha ei tahtnud, mis rõõmu ei valmistanud. Mul oli vajadus vaimsuse järele. Ah, kes neid asju jõuab kõike rääkida... "

Marta puhul ei saa mitte kuidagi üle ega ümber teatrist. Ju see oli saatuse sõrm, mis laskis Eino Baskinile pähe tulla mõtte kutsuda Marta loodava Vanalinnastuudio (tegutses aastatel 1980–2004, T. K.) sünni juurde. Tema õlule jäid majandus- ja lugematud muud mured, mida alustaval teatril tuli lahendada. "Baskin tundis ja teadis mind," ütleb Marta, kes meenutab Einot ainult soojades toonides. "Eks sai temaga ikka hambaid teritatud ka, aga ta ei olnud inimene kes, nagu soomlane ütleb, "kauna kannab". Kui on konflikt, see lahendatakse ära ja see unustatakse. Mul ei ole ühtegi vaenlast. Mul on ainult sõbrad."

Koos Vanalinnastuudio asutaja Eino Baskiniga tema 70. juubeli päeval.

FOTO: Erakogu

Sõpradest on alati abi. "Suur osa toonastest asutuse juhtidest olid ju ka saarlased," meenutab Marta oma käimisi-küsimisi-palumisi. Minu teada polnud ülesannet, mille lahendamisega toonane teatri majandusjuht poleks hakkama saanud. Kõige raskem hetk oli üleminek kroonile. "Kõik olid võlas. Meie teatril oli sada tuhat rubla võlga. Suurtel teatritel oli palju rohkem. Aga mina leidsin sponsori, rahastaja. Ta kandis üle 100 000 ja kustutas meie võla ja lisaks andis 3500 dollarit, et saime osta furgoonbussi. Juhti meil polnud, mina hakkasin ise sõitma. Käisime Saaremaal ja igal pool. Selle sponsori leidmine tookord oli minu suurim panus Vanalinnastuudiole. Ja mul oli väga valus, et see teater lasti niimoodi... " 

Marta on ka näitlejana lavale astunud, eriti kui roll nõudis lauluoskust. 

Teatriga tegeleb Oja endiselt. "Mul on hea meel, et mind ikka veel vajatakse. Olgu inimene noor või vana, see on üks olulisemaid asju elus – tunne, et oled vajalik. Mu elus on väga tähtsal kohal mu tublid tütrepojad Rasmus ja Roland."

Vaatamata erinevate juubelite ja numbrite meenutamisele pole Marta minu arvates põrmugi muutunud, ammugi siis vanemaks jäänud. Hoidku taevas! Ikka sama särav ja elurõõmus. Ma õppisin pähe kõik Marta aegade jooksul kantud perekonnanimed: Pütt-Tuulik-Samussenkova-Seilman-Oja. Ühtviisi tähtsad ja tähenduslikud on kõik, näiteks Oja – vaga vesi - sügav põhi, vaikne voogamine; või siis Tuulik – mis iganes on ette tulnud, Marta vastu ei saa keegi ega miski. See on sama mõttetu nagu tuuleveskitega võitlemine. "Eks ma otsingi endale sobivaid nimesid," naerab Marta oma sütitavat naeru. "Mul ei ole elus olnud sellist tunnet, et ma olen nurka surutud ja seal nurgas ei ole ühtki pragu, kust ma välja saaksin. Niipalju on minus olnud seda lootuskiirt... või enesekindlust." 

Ja seda võikski Marta Ojalt õppida. 

"Ma võin küll öelda, et ma olen õnnetähe all sündinud. Mul on läinud hästi. Aga ju ma olen ise ka tubli olnud!"