Just selline tunne tekibki, seistes endise Leisi valla maadel Roobaka küla serval. Siit Tuuli ja Veljo Pärteli kodutalu Saatemäe õuelt alla vaadates on pigem Vargamäe-tunne – selja taha jääb mets, aga eespool, peaaegu et silmapiirini välja, on kaunis vaade – künkad, voored või seljandikud, üksteise kõrval ja taga… Ei teagi, kuidas neid Saaremaale nii harjumatuid pinnavorme tuleks nimetada?
