Ehk siis äraseletatult Eha ja Ants Karu suvine elamine Mändjalas. Malle tee 40.
“See kõik tuli tänu nõukogude võimule ja Lenini-nimelisele kolhoosile,” naerab Ants.
“Kolhoos eraldas selle maa. Tegelikult lõppes see toonane meie 1500 ruutu maad umbes 40 meetrit kaugemal. See oli juba see aeg, kui lubati kasutada rohkem maad ja ehitada suuremaid maju. Ma pidasin siin veel lambaid, kolhoos seda maad siin aia taga ei tarvitanud ja nii oligi mul krooni tuleku ajaks 30 lammast. Ma tahtsin rikkaks saada! Vene valitsuse lõpus maksis lammas 200 rubla. Mõtlesin, et nii kui kroon tuleb – müün maha. Aga [direktor Ahti] Viilup pani lihatööstuse tapamaja seisma, kolhoos oli ka kadunud ja midagi polnud teha. Heina polnud ma ju teinud, mul oli plaan, et sügisega on kõik lõpetatud. Viimaks nutsin ja tapsin ja viisin liha sõpradele.” Niipalju siis soovist ja võimalustest rikkaks saada...
