OMA KODU ⟩ Kuidas suviKõrvitsatest saarlased said

Et alustada ausalt ja algusest, siis tuleb tõdeda, et Margit ja Harry Kõrvits on kaks nendest vähestest eestlastest, kellel pole ette näidata mitte mingisuguseid Saaremaa juuri, ei vanatädisid, ei nadusid, küdisid ega kälisid. Margiti juured on hoopis – piinlik muidugi – Hiiumaal. Selle paiga leidis pere 1995. aastal. Ja hakkas esialgu n-ö suviKõrvitsateks.

Maja müügikuulutus oli Kuldses Börsis. “Põhimõtteliselt Harry pani silmad kinni, mina ütlesin “stopp!” ja nii me Saaremaale sattusimegi. Väga vabalt oleks see võinud ka Lõuna-Eestis olla. Loomulikult sai valiku otsustajaks toonane rahakott,” meenutab Margit. Muidugi oli toona siin kõik võssa kasvanud ja lagunemise viimsel veerel. “Meie vaatasime seda perspektiivitundega,” ütleb Harry vahele. “Tänu heale naabrile saime ka tookord maa erastada ning nüüd koroona ajal ostis Harry väljateenitud pensionirahade eest maad juurde (nii et tema oligi see “loll”, kes raha välja võttis ja midagi muud tarka ei osanud sellega teha!).”

Foto: Erakogu

“Võtke kohe selline hoiak, et tegu ei ole maailma kõige usinamate aiapidajatega, tegu on ikkagi boheemlaste perekonnaga,” ütleb Margit otsekui vabanduseks, aga selleks pole mingit nähtavat põhjust, õuepeal on kõik kena ja korras.

Harry kommentaar: “Meie puhul pole tegemist mingite aiatrendide ja rohepöörete kaasajooksjatega, et à la üks aasta võib muru niita ja teine aasta ei või. Tegutseme oma sisetunde järgi ja võimaluste piirides.”

“Kuigi ma alati ütlen, et kevadel haarab mind meeletu kihk minna, korv hambus, aiandisse, osta kõik asjad kokku. Aga siis ma tulen nendega tagasi ja mõtlen: no kuhu ma need siis panen, kuidas neid üldse maha pannakse? Ma ei tea! Kui siia on midagi kasvama pandud, siis see on kõik Harry tehtud. Tead, Tõnis, ma oskan igasuguseid asju teha, aga vaata seda ma ei oska.”

Ja kihk vaibub. Järgmise kevadeni.

Foto: Erakogu

Üks pojengipõõsalugu sobib siinkohal ära rääkida. Oli see põõsas siin juba vana maja aegu. “Noh, see vana maja tuli maha tõmmata, ta oli puukoid täis, täiesti pude, ta oleks niikuinii kokku varisenud,” räägib Harry. “Mõtlesime, et kutsume naabrimehe, kes tuleks ja tõmbaks traktoriga maha. Margit räägib, et ütle talle, kas saaks niimoodi, et see pojengipõõsas terveks jääks. Mina ütlesin, et ära kuula, tõmba maha, ju ma ostan talle uue. Ja kujuta pilti, naabrimees tõmbas maja maha ja see pojeng jäi alles. Nii täpselt sõitis!”

Muidugi oli mure pojengi pärast üks väiksemaid.

“Siin oli igal pool võsa. Ja kui me nädalalõppudel siia tulime, siis ma hakkasin sealt maja tagant peale, juurisin ja juurisin. Nii iga nädalalõpp, siis autosse ja praami peale. Aga tead, me tulime mõnikord isegi Tallinnast hommikul kohale, niitsime muru ära ja läksime õhtul tagasi. See ei olnud tüütu, tundsin, nagu oleksin saanud pikaaegse puhkuse. Me ei ole siuksed inimesed, kes panevad joonlauaga asju paika. Meie jaoks on oluline loominguline vabadus,” märgib Harry. Kui see loominguline vabadus annab lõpuks sellise tulemuse, pole mul selle vastu midagi.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Keset hoovi on jõesängi moodi kuivenduskraav, sest maa on siin pererahva kinnitusel “tohutu märg”. “Siin olid veel kohutavalt suured vanad puud. Üks kukkus niimoodi, et autost jäi natukene puudu. Osa lasin veel sel kevadel maha võtta. Siin külas langeb iga tormiga mõni maha.”

VANA Kooli Foto: Erakogu

UUS ehitis, mida pererahvas ka küüniks nimetab Foto: Erakogu

Vana maja oli ehitatud 1860-ndate paiku ja siin tegutses küla kool. Millest siis ka talu nimi – Kooli. “Me tegelikult oleksime võinud selle karmi otsuse juba ammu ära teha, aga me kogu aeg ikka mõtlesime, et oi, kuidas ikka niimoodi maha lammutada...” räägib Margit. “Naabrimees on mul palkmajade ehitaja ja tema ütles, et selle restaureerimine läheb oluliselt kallimaks kui uue ehitus. Eriti hullus seisus oli maja lõunapoolne külg.”

“Aga tead, on üks oluline vahe – kui sa ostad ühe vana maja, mis on olnud ühe peremehega maja, või kui sul on küla koolimaja, millel ei olnud ju vundamentigi!” ütleb Margit.

SAUNAMAJA Foto: Erakogu

“Üle õue on meil WC, köök ja magamistuba. See maja on ehitatud 2018. Algselt ehitasime selle saunaks, kuna pesuruumi siin ei olnud. Me käisime siin algul vaid suviti, nädalake ja nägemist! Aga siis juhtus selline lugu, et seitse aastat tagasi müüsime Tallinnas kõik ära ja otsustasime Saaremaale kolida. Siis pidime sellest saunast tekitama mingisuguse eluaseme. Esialgsest saunaruumist on tänaseks saanud garderoob-sahver-külmkapp. Inimesed on ju leidlikud!”

LÕUNA-EESTIST toodud kaks sauna, mis ehitati ühise katuse alla. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Veel on krundil kaks vana aita, ühte peaks tulema üks suvine magamise koht ja teises on Harry väike saunakene. “Need majad ma ostsin Lõuna-Eestist, need on tegelikult vanad saunad, võeti koost lahti, toodi siia ja lasin niimoodi ühe katuse alla kokku panna.”

Minu mõttearenduse, et “siin siis nüüd ongi see Rock Hoteli honorar” peale ühmab Harry vaid, et ega need maksnudki eriti midagi. “Ma tegin endale personaalse sauna. Vaata, mulle meeldib vana puit, päris-päris puit. Ma olen ju kunagi kõik suved olnud Karepal ja seal oli meil kõik sihuke ehe vana puit. Nüüd võib-olla peaks puidukaitse mõttes üle värvima... Et selline ühe mehe saun.”

“See on meie nii-öelda küün ehk siis kontor, muusika-, töö- ja elutuba,” tutvustab Margit lõpuks vana maja asemele püstitatud uusehitist. “Maja idee oli meie poolt, projekteeris Harry vennapoeg Mihkel Kõrvits,” selgitab perenaine. Toas on uhke betoonpõrand. “Ma panin siia põranda sisse õllepurgi, metallraha, siis panin ajalehti, Eesti suitsupaki, igale poole viskasin midagi. Nii et tulevastel arheoloogidel on palju avastamist,” muigab Harry.

SEE ON TEGELIKULT ÜHE VANA MAJA ÜLEMISE AKNA LUUK, ainult üks luuk oligi olles. Kenasti korda tehtud ja uue praktilise otstarbe leidnud. “Ma ise ei tee midagi, mul on poeg restauraator. Mina olen nagu Kostabi – mina delegeerin!” naerab Margit. “Ma nii tahaksin öelda, et küll ma olen suurepärane aednik ja suurepärane restauraator – paraku ma seda kõike EI OLE! Ma naudin seda, mida teised on teinud.” Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

NN KUURSAALITOOL on pärit naabertalust, just Jõempa ja Kandla külas neid omal ajal tehti. Ju piisavalt palju, sest jagus neid istumiseks nii kuursaali kui ka isegi Venemaale. Seda teab rääkida Harry, tema vanaisa oli eelmise sajandi kolmekümnendatel samuti mööblitisler, kellel oli pealinnas oma äri ja kelle kätetöö on praegugi pere kasutuses olev söögilaud. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tuleb kohe tunnistada, et kõigis majades hakkab silma ajalooga asju, stiilseid esemeid, mis kõik kenasti omavahelisse sobivusse sätitud. Ehk mäletavad Oma Kodu lugejad veel aega, mil Margit Kuressaare kuursaalis oma vahvat retro- ja vintage- (mis hääldub “vintidž”!) poodi pidas. Sealt ka mõned asjad ja kahtlemata oskus näha asjade originaalsust ja ilu. “Ükskõik kui palju ma pingutan, ega ma sellest huvist lahti ei saa. Nii on, sellega peab arvestama,” tunnistab Margit. “Selle poega tegelemine andis mulle sellise mõnusa vaibi, sa otsid, leiad asju teiste inimeste jaoks. Selle kirega on lihtsam toime tulla, kui see on ka su äri, sest kui see ei ole su äri, on see lihtsalt su... nagu soomlased ütlevad pakkomielle (kinnisidee – T.K).

Mul on mingisugune eriline nõrkus plakatite vastu. Aga nüüd olen aru saanud, et ega mul ole neid kuskil eksponeerida, neid on lihtsalt too much! (liig mis liig – vaba tõlge...). Samas, kui ma midagi kuskil nagu näen, siis tekib mingisugune vastupandamatu soov osta.”

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Toreda laua alge on tegelikult sauna ehitusest ülejäänud kaks palki. “Mõtlesin, mis teha, kütteks neid ju ei pane. Margiti idee.” Jälle peab kiitma Margiti maitset ja stiilsete sisustuselementide ajatut võlu. Nagu legendaarne “konjakitool” (ehk siis tegelikult tugitool P-30. Soome disaineri Eero Aarnio 1966. aastal loodud konjakiklaasi-kujulise tugitooli V.S.O.P. litsentseerimata jäljendus, mida valmistati ETKVL-i tootmiskoondises Kooperaator – T.K). “See on mulle kingitud, aga ootab kordategemist,” ütleb Margit.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Igal pildil-plakatil on mõistagi oma lugu. “Siin on minu vanavanaisa Julius Johanson (1880–1942), kes oli Eesti esimene kõige kõvem automees. Tema oli see, kes lõi Eestis esimese auto-motoklubi, oli üldse esimene autoomanik (see auto oli 1902. aastal ohvitser Fjodorovi ostetud Panhard-Levassor – T.K), tema naine oli esimene autojuhilubade omanik Eestis. Ta oli Monte Carlo rallil osalenud esimene eestlane jne, jne.”

MAAL “KÕRVITS”. “Minu poja Roberti tehtud, ma ei teagi, mis eluperioodil ta selle maalis.” Paraku jääb selgusetuks, kas sellest kunstiteosest on Roberti kunstnikuteekond alanud või selleni jõudnud? “Vist ikka sinna jäänud,” arvab isa. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kas need geenid ka kuidagi liikluses avalduvad? “Tahad, ma ütlen sulle, mis minuga on Saaremaal juhtunud. See Saaremaa on teinud mind täielikuks flegmaks! Kui me alguses siia tulime, olime ühed närvihaiged tallinlased, nüüd ma olen ise nagu mingisugune... võiks sõita 90-ga, ma sõidan 70-ga ja vähe sellest, ma jõuan Tallinna piirile, siis ma sõidan seal ka edasi mingi 30-ga. Nii huvitav!”

”KEHAKULTUUR JA SPORT”. Rajatise elulugu valgustab Harry nii: “Meil oli siin välipeldik, see oli niimoodi viltu vajunud, et sees ei saanud olla. Rääkisin siis külameestele: “Raha tahate või? Tehke mulle peldik.” Nad tegid seda kuu aega. Said valmis, aga ust ei ole. “Toome ukse ka!” See uks on muide Karujärve sõjaväemajade üks ustest.” Ehitise juures on ka selgitav tekst: “Kena Kooli talu peldik, mille ehitasid Kandla külamehed 1998. aastal.” Silt “Kehakultuur ja sport” on soetatud antiigipoest. “Siin ongi ju kehakultuur ja sport ühendatud.” Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tagasi asjade juurde. On mitmeid kirbuturuleide. “Kui ma näen mingit asja, mis mulle meeldib, siis ma kujutan teda ette alati ühes suures tühjas ruumis ja mõtlen, et kas ta seal, ühes suures tühjas ruumis mind samavõrd kõnetaks. Meil on siin kõik nii eklektiline, et kas ta sobib mingi asjaga kokku või mitte. Mulle meeldib vana ja uus... Mõtlen, kui mul oleks üks suur betoonist lahe elutuba, kus ei oleks mitte midagi muud kui see ese, kas ta siis ka meeldiks?” “Asja väärtus tuleb välja ruumis,” märgib Harry vahele.

“Ma peaksin olema hästi rikas, mul peaksid olema suured võimalused, palju suurt vaba pinda. Et kõik ei oleks ülekoormatud. Okei, see oli nali!”

“Mina paneksin selle asja mingisse situatsiooni,” selgitab oma lähenemist staažikas nukunäitleja Harry. “Nukk iseenesest pole ju ka midagi muud kui asi, aga ma mõtlen talle midagi kõrvale, siis ta hakkab elama, see toob tema väärtused välja.”

VIINAPUU VÕI VIINAMARI? “See müüdi meile viinapuu pähe,” räägib Harry. “Mitu aastat oli ta mul kogu aeg trimmerdamisel jalus. Mõtlesin, et ma tõmban selle maha, aga hakkan vaatama, oot-oot, mingi kobar, rohelised marjad? Vaatan, teen pildi, guugeldan – viinamari, saad aru! Kõige rohkem oleme vist kaks kilo marju saanud.” Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Eks me oleme oma elus jõudnud sinna faasi, kus ka meie lapsed juba ütlevad, et teil on liiga palju asju. Me saame sellest ise ka aru. Võib-olla ei peaks nii palju olema.” Harry ütleb, et võib-olla ei peaks jah nii palju olema, aga kunagi ju ei tea, millal midagi vaja on. “Poed ju kaugel.”

Tulevikuplaanidesse võiks mahtuda “küüni” veevärgi sisseehitamine. “Kui rahalaev sadamasse sõidab!”

KAS SEE ONGI KÕIK, MIS ROCK HOTELIST ON ALLES JÄÄNUD? “Rääkides minu kuulsusrikkast ajaloost, ma olin seitse aastat trummitüdruk!” osutab Margit järgmisele uhkele asjale. “See nüüd ei ole kahjuks küll minu trumm, minul oli punane, aga selle me saime pillimuuseumist. Rivitrummid olid seal väljas ja ma siis nurusin, et palun müüge mulle üks, sest minu eluunistus oli saada valge trumm! Ma pidin kõik need aastad mängima punase trummiga, nüüd ma sain valge! Nad kinkisid selle mulle!” Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Me oleme aru saanud, et tead, sa võid elada ükskõik kui suurel pinnal, sul võivad olla peened korterid ja asjad, aga lõpuks istud ikka oma selle 50 ruudu peal. Ja rohkem ei olegi vaja.” Hiljem kinnitavad mõlemad, et olgu muuga kuidas on, seda kohta nemad ära ei müü!

“Tallinnas elades oli see, kuidas ma ütlen, mingisugune edu surve, aga siin on see kõik ära lõppenud. Isegi mina olen teinud rahu sellega, et kuskil on veel mingid liistud panemata, et põrand on, nagu ta on... Ja mis siis? Loomulikult, kui sa elad maal, sul on kogu aeg mingi peavalu, sajab seitse päeva jutti või läheb elekter ära, kogu aeg on mingi jama. Loomulikult oleks kergem elada korteris. Aga seal ei ole privaatsust, Harry tahab trumme mängida, me tahame kuulata muusikat nii, et keerame nupud põhja... Nüüd tunneme, kuidas augusti lõpus või septembris tuleb see kõige magusam aeg. See on nii magus aeg! Nii vaikne on, nii mõnus on. Saab rahulikult elada oma elu.”

Ja õnn ei ole liistudes!
 

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl