OMA KODU ⟩ Taavi ja Reena: meievanustele on Kuressaare väga mõnus koht

18. veebruar 2024, 16:01

Taavi Kleini ja Reena Kala kodu Kuressaares on suurepärane näide sellest, mida ühe kinnistu ja sellel asuvate hoonetega teha annab, kui on esiteks tõsist tahtmist, teiseks nutikaid ideid, kolmandaks oskust näha vanade asjade võlu ja lõpuks – mis on võib-olla ka kõige olulisem – oskusi paljud asjad ise valmis teha. Ja mitte lihtsalt teha, vaid teha südamega, kvaliteetselt ja maitsekalt.

Kui alustada ajaloost, siis jääb nende majade ehitusaeg 1874.–1878. aasta kanti. “Krundi omanik ehitas siia kohe kaks maja. See, kus me praegu oleme (ehk siis Väike-Põllu tänava poolne – T.K), oli algselt selline L-tähe kujuline, nüüd on T-tähe kujuline,” selgitab peremees. “Vähemalt plaani peal ta selline on. Majatiib, kus praegu asub köögiosa, on hiljem juurde ehitatud. Samas jälle, mina ei tea – see ahi oleks nagu kohe alguses siin olnud.”

Artikli foto — Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

KRUNDIL ON TEGELIKULT KOKKU KOLM MAJA. Kollane elumaja on ühe ja veel valmimisjärgus hall maja hoopis teise tänava pool. “Ma ei ole ühtegi maja lisaks teinud, kõikide nende kohtade peal on enne hooned olnud,” räägib Taavi. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Pere ostis oma uue kodu aastal 2016, mis polegi väga kauge minevik. Maja oli oma kümmekond aastat tühjana seisnud ja üksjagu väsinud olekus. Seda üllatavam on tõdeda, kui palju on siin jõutud ära teha. “Ma arvan, et umbes kümne aastaga peaks kõik valmis olema, siis on kogu õu ümber ehitatud. Teise majaga on veel tööd, nii väljast kui seest. Ja kui ma selle ka valmis saan...

Kõik need majad on siin kunagi olnud. Ma ei ole ühtegi lisaks teinud, kõikide nende kohtade peal on enne hooned olnud. Oli kaks vana kuurilobudikku, varjualuse asemel oli vana garaaž-laut. Elumaja asemel oli samas mahus elumaja, verandaga, aga seda me enam ei teinud, sest see oli ka hiljem juurde ehitatud, seda algselt polnud.” Vana uueks tegemine pidavat olema kordi raskem ja tülikam ja kulukam kui uue ehitamine.

“Jah, ma olen esimese maja juures selle ära näinud, teise (ehk siis Aia tänava poolse maja – T.K) juures ma seda enam näha ei tahtnud. See oli nii kehvas seisus, 85 protsenti oli omadega läbi. Sain lammutusloa ja rekonstrueerimisprojektiga ehitasin uue üles.”

Majas ringi vaadates tuleb tõdeda, et pererahvas pole oma elu väga lihtsaks teinud. Ei ole euroremont! “Meil on ikka küprokit ka!” täpsustab Reena. Võimalik, aga see ei torka silma ega domineeri. “Vanast jäi alles 20–25 protsenti, korstnajalg, paar otsaseina ja eesseinast umbes veerand. Ülejäänu on uuesti üles tehtud.”

SUUR TÖÖ, ET VANAST SAAKS UUS. Vanast majast jäi alles 20-25 protsenti; korstnajalg, paar otsaseina ja eesseinast umbes veerand. Ülejäänu on uuesti üles tehtud. Välisseinte palgid olid üsna omadega läbi. “Tahtsime küll rohkem vana säilitada, aga ei tulnud midagi välja,” ohkab Reena. Taavi arvab, et see vist ongi Saaremaa vanade majade eripära, et korralikku palki, mida säilitada ja taastada, on vähe. Foto: Erakogu

VANA HEA TAPEET: Pererahvas ütleb end olevat “tapeedi-usku”. Ilmselgesti olid seda ka eelmised elanikud. Foto: Erakogu

Välisseinte palgid olid üsna omadega läbi. “Tahtsime küll rohkem vana säilitada, aga ei tulnud midagi välja,” ohkab Reena. Taavi arvab, et see vist ongi Saaremaa vanade majade eripära, et korralikku palki, mida säilitada ja taastada, on vähe.

“Muinsuskaitse tahtis, et me säilitaksime otsaseina. Need olid vist üle saja aasta vanad eri laiusega lauad. Võtsin siis ülevalt ühe laua lahti ja viskasin alla, isa püüdis kinni – ainult suur tolmupilv ja peotäis juppe jäi järgi. Nii koide ärasöödud oli. Siis ma mõtlesin, et tühja kah, ma teen uue seina täpselt samamoodi erineva laiusega laudadest. 20, 15, 12,5 ja 10 sentimeetrit. Ja seina on siis pandud nagu jumal juhatab.”

Tähelepanuväärne on maja paekivist korstnajalg. “See on tegelikult pükskorsten,” selgitab Taavi. “Kaheharuline. All on kaks eraldi lõõri, mis saavad lae peal kokku. Mihkel Koppel, kes meile selle rekonstrueerimisprojekti tegi, ütles, et see peaks olema mantelkorstna n-ö järeltulija ehk siis edasiarendus.”

Vanasti pääses siit korstna alt läbi väikesesse koridori ja eeskotta. Ukse järgi otsustades pidid tolle aja inimesed ikka üsna tagasihoidlikku kasvu olema. “Seda vana ust ei olnud enam alles, leidsin sobiliku sahvriukse, taastasin ära ja panin siia ette, et oleks ikka aru saada, et seal kunagi uks oli.”

Uurin, kas ja kui palju peremees siin ise ehitanud on. “Mul on käinud ka üks abimees, kes tegi need suuremad konstruktsioonitööd. Aga siseviimistlused, need me oleme ise teinud. Kõik plaatimised, kõik krohvimised, värvimised, puit, kips. Elektriku võtsin appi, kes õpetas mind juhtmeid vedama. Pärast tehti veel audit kinnitamaks, et kõik on ikka korralikult tehtud.”

Ise tegemisel on alati oma võlu. See teeb ehitamise juures paljud asjad lihtsamaks, kindlasti ka odavamaks. Aga teisest küljest, kui läheb midagi nihu, pole süüdistada kedagi.

“Alati, kui on midagi viltu või kõver, võib öelda, et see on taotluslik! Ja vana maja juures ei pea olema kõik sirged nurgad. Ma üritasin siin neid kohati loodi ajada. Kohati õnnestus, kohati mitte.”

Vanade majade uueks saamisel on oluline ja lausa hädatarvilik hea koostöö muinsuskaitsega. “Alguses me ei olnud üldse ühel nõul. Muinsuskaitsega on nagu lastega, kes kompavad piire. Vaat nemad ka kompasid piire, kui palju nad suudavad mulle kõikvõimalikke kohustusi selga panna, mida ma täidaks ilma vaidlemata. Ma arvan, et me saime alguses need asjad enam-vähem selgeks räägitud. Kui korralikult argumenteerida asju ja arusaadavalt rääkida, ka n-ö raamidest välja asjadest... sest kõik need vanad majad on ju tegelikult raamidest välja, need kõik on oma iseloomuga. Neid ei saa ühe paberi järgi võtta. Ei, me saime päris hästi läbi. Mina argumenteerisin, miks ma nii teen, ja nemad ütlesid, kuidas nemad tahaksid, ja siis me leidsime kuldse kesktee. Me saime üldiselt päris hästi hakkama, ei nurise.”

Sisekujundus on suuresti Reena töö, kelle puhul on tegu ilmselgelt looduse või jumala poolt antud ande ja oskustega, sest õppinud ta seda pole. Kui otsida sisustusele üht üldist nimetajat, võiks selleks olla vana ja uue segu. “Mingiks stiiliks ma ei oskaks seda liigitada.”

LIGI NELJA MEETRI PIKKUNE KÖÖGI TÖÖPIND on kokast peremehe pärusmaa, aga ta saab suurepäraselt hakkama ka ehituse, remondi ja renoveerimistöödega. Selle kinnituseks on Ruhnu rannast leitud mustast tammest saunapink või küttepuu saatusest päästetud lepapalkidest voodi. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Uutest asjadest hakkab, tõsi, silma vaid kodutehnika. Siiski selgub, et uudsed on ka köögi tööpind ja veel mõned mööbliesemed. “Osa on Argo Koppeli tehtud, tema tegi meile ka uksed-aknad,” räägib Taavi. “Mulle ta töö meeldib, siiamaani ma olen küll väga rahul.”

Köögi tööpinda on 3,8 meetrit. Trügimiseks ei lähe, aga nagu Reena ütleb: meil on kokk majas ja vähemaga ei saa. Kokkab mõistagi peremees ja tema köögitoimetamisi võis mõni aeg tagasi ka Saarte Hääle (SH veebis 2. detsember 2023 – T.K) veergudelt näha-lugeda.

Köögis on väga uhke plaatidest põrand. “Meil on nende ehitusmaterjalidega nii, et see, mis meile sobib, on kas lõpumüük või viimased otsad ning siis me peame tihtilugu üle Eesti poodidest kõik kokku korjama, et oma vajalik kogus kätte saada. Ühesõnaga, siin tuleb ka olla loominguline, kui ühte plaati ei ole, tuleb osta mitu ja kokku sobitada,” räägib Reena.

Sarnasel moel on kombineeritud ka koridori põrand. Üsna keeruline on seda remonti niimoodi teha, aga lõpuks otsustab ikkagi tulemus. “Samamoodi, jupikaupa, on ka mööbel ja kõik muu meile kuidagi tekkinud,” lisab Taavi.

Teatud mõttes aegade sidet kehastab kõrvalmaja pööningult leitud vana söögilaud. “Sellega ma ei teinud ka mitte midagi muud, kui puhastasin sodist ära ja käisin vahaga üle. Art deco stiilis puhvetkapi sain Aegviidust ühe ehtekunstniku käest, kes selle endale ostis, ent mis talle kööki ära ei mahtunud. Ja siis ma sõitsin oma bussiga Aegviitu ja mis kõige hullem – see ei tahtnud kuidagimoodi ka bussi ära mahtuda. Mõtlesin, mis asja! Ma sõitsin 300 kilti jumala muidu, ma ei saagi seda ära tuua! Õnneks olid puhvetil jalad alla pandud tüüblitega, võtsime need ära ja siis diagonaalis ta kuidagimoodi bussi sisse läks nagu viiner kiles.

Meile on kõik asjad niimoodi tekkinud. Tugitoolid tõin Nõmmelt, lasime uued katted peale panna ja natukene putitada, vedrusid tõsta.” Kui praegune diivan teise majja kolib, tuleb siia ilmselt nurgadiivan ja pole veel kindel, kas tugitoolidele siis kohta-paika enam jääbki.

Arutatud on ka tigudiivani varianti, aga kuna vahel on majas rahvast rohkem, läheb lisamagamiskohta vaja.

“Siis üks tumba oli ka siin maja peal, teise sain Viljandist.” Omaette tore lugu on elutoa vitstest punutud lambikupliga. Algselt olid toad üsna madalad, nii nagu vanades majades ikka. Vaatamata sellele, et lagesid 10–12 cm ülespoole tõsteti, ei saanud pererahvas endale väga suurt ja rippuvat armatuuri lubada. Leitigi üks punutud versioon, aga too vajas natuke parandamist ja hind ei sobinud kohe kuidagi.

“Siis ma käisin läbi meie puuetega inimeste kojast. Küsisin sealselt korvipunujalt, kas ta lambikuplit on teinud. “Ei ole, aga ma võin proovida.” Näitasin talle pilti, milline see võiks olla ja kahe nädala pärast ta helistas ja saatis pildi – kas selline sobib? Täiesti super kuppel oli! Nii et kui teil on vaja mõnd punutud asja, ostke puuetega inimeste kojast, hinnad ei ole üldse kallid ja asjad on südamega tehtud.”

Perel on kaks püha birma tõugu kassi. “Kui ma Saaremaale tulin (Reena on tegelikult pealinna tüdruk – T.K), vandusin, et enam ühtegi kassi ei võta, aga kuna Taavi on nädal aega merel tööl ja ma olen üksinda kodus, siis jõudsid kassid jälle minu ellu.”

Kasside jaoks on meisterdatud nutikas redel, mida mööda tollesama kummuti peale kassipessa pääseb. “Nad on meil sellised madalad ja matsakad ja väga hästi ei hüppa, selleks, et nad oma pessa saaksid, tegimegi redeli,” räägib Reena. “Saab hästi väärikalt üles astuda.”

Redeli aluseks on võetud merest leitud lauajupp ja astmeteks on Taavi kasutanud siitsamast majast leitud vanu mõrrakäbasid. “Mul on palju siukseid asju, mis ma olen mere äärest kaasa korjanud.”

TARBEKLAAS, ARS, TEKT – mõne jaoks on see juba väärikas pensionisammas. “Me ei ole nagu spetsiaalselt kogunud,” ütleb Reena. “Kui see Tarbeklaasi hullus lahti läks, eks me vaatasime ka, et mis meil siis on. Kuule, ikka päris hea kopika annaks kokku! Meil on sattunud asju kahe pere pealt kokku, midagi oli ka siin majas. Meil on ka üks hõbeäärega Lorupi õllekann...” tutvustab Taavi puhvetiklaasitagust varandust. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Et kahest toast saaks üks ja avaram elutuba, on vaheseina jäetud aknalaadne avaus, teist sarnast on kasutatud raamaturiiulina. Saab võtta ühelt poolt ja teiselt poolt. Pööningul pidavat veel suurem raamaturiiul olema, tehtud räästa alla vanadest põrandalaudadest. “Lõikasime siit osa palki välja, alumise palgiosa jätsime, tegime siukse mõnusa akvaariumipoe akna moodi.”

Uksest loobuti samuti. “See tuba oli hästi pime, nii sai valgust juurde, ja mulle üldse ei meeldi uksed!” tunnistab Reena. Seda on muidugi ka näha. “Mulle meeldib selline voolav kulgemine. Nagu oleks kaks tuba ja nagu ei ole ka kaks tuba. On õhku ja avarust.”

Pere on tapeedi- ja porteusku. “Kui me siit vanu tapeete maha võtsime, siis absoluutselt igal tapeedil oli ka porte ja meie mõtlesime, et paneme kindlasti ka ported. Selles majas on kogu aeg nii olnud.”

“Laelauad on ka veel vanad, kahe maja peale kokku tuli siis nii palju laudu, et kõik laed said tehtud, aga kööki enam ei saanud, nii palju ei olnud. Ma ei olnud elus enne näinud, et kaks lauda läheb alla ja üks faasiga kattelaud peale. Läksidki niimoodi tagasi ka, nagu enne oli, ainult vana värvi võtsime maha ja tegime paneeli vahaga üle. Reena tegi neid kolm või neli kuud...” “See on minu diplomitöö selle maja juures!” märgib Reena.

ERITI VAHVA KÖÖGILAMP. Taavi lõikas vanal teekannul põhja ära, sättis lambipesa sisse ja töötab! “See on kõik kättevõtmise asi.” Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“LEIDSIN HARILAIULT TINAST TALDRIKU, seal tuleb neid aeg-ajalt liiva seest välja, see oli üks tervemaid. Kunagi 1700–1800 tegutses selline firma nagu London, mis valmistas pliitaldrikuid. Need tunnistati lõpuks mürgisteks. Laevades neid kasutati, sest need ei roostetanud. Mõtlesin, et teeks sellest laelambi. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Igalpool siin majas on näha vanu, ajalooga asju, mis saanud kas uue funktsiooni või täidavad lihtsalt dekoratiivkujundusliku elemendi kandvat rolli. “Me oleme taaskasutuse usku,” kinnitab Taavi. “Mina olen see, kellele tuttavad helistavad, kui tahavad midagi ära visata, mina siis ütlen, et too aga siia, küll ma vaatan, mis sellega teha või on mõnel vaja, saan jälle kellelegi ära sokutada. Kuidagi niimoodi see käib.”

MAGAMISTOA SEINAL ON PERE PILDIALBUM. Hetkeseis: kolm last ja kaks lapselast. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Magamistoas on kesksel kohal mõistagi voodi, mis on Taavi oma kätetöö. “Kolmemeetristest musta lepa palkidest. Toodi meile küttepuuks. Vaatasin, et nii ilus puu on, mina seda küll ära ei küta. Lasin saekaatris planguks lõigata, vanadest tammepostidest tegin jalad.” Uhke voodikate on jälle Reena tehtud, nagu ka suurepärased heegeldatud laudlinad.

Lükanduste kontruktsioonid on soetatud Saku firmast PlastMet OÜ, uksed ise on ehtsad, selle sama maja omad. “Võtsime vana värvi maha ja jälle kaasa tegi uue viimistluse,” ütleb Taavi tunnustavalt.

Majas on mõistagi ka duširuum ja väike saun. “Pesusõlme kohta oli kõige raskem leida, küll me mõtlesime, kuidas teha, et ei peaks tervet maja torusid täis vedama. Lõpuks leidsime lahendused. Nii oli kõige parem. Me oleme saunausku ka ja tegime endile pisikese leiliruumi. Suvel saab siit kohe supsti välja, terrassile. Mul on seal väike 550-liitrine malmpada, selle maalisime laiguliseks nagu friisi lehma. Kümblustünn missugune!”

Siin hakkab silma kaks omapärase välimusega pinki. “Ma töötasin 15–16 aastat Ruhnus ja korjasin sealt rannast vanu laevapuutükke. Leidsin ka mõned nn musta tamme plangud, mis tekivad siis, kui puit on väga kaua vees olnud. Sellest tegin kaks saunapinki.” Ülejäänud osast on Taavi teinud kõrvarõngaid, väga väärt materjal!

Vana koja asemele ehitati garderoob. “Riidekappi meil ei ole!” Garderoobi taha jääb veel väike panipaik, kus on sügavkülmik ja riiul “jooksvate asjade” jaoks. Sealt edasi on maja tänavapoolne paraaduks, mida reaalselt ei kasutata.

“Teisele korrusele tegime vana kuuri konstruktsioonidest suure ja laia magala, viis madratsit on rivis, kui lapsed tulevad, saavad seal olla.” Niisiis. Tööpuudust pole siin karta. Õnneks pole puudust ka ideedest ja töökusest. “Meil on, jah, pool õuet veel teha, peaksid kolme aasta pärast jälle tulema.”

Kommentaarid

OMA KODU ⟩ Taavi ja Reena: meievanustele on Kuressaare väga mõnus koht

Märksõnad

OMA KODU ⟩ Pilvi Karu džässilik kodu

OMA KODU ⟩ Annika ja Janek Mõigu Väike-Saadu on kõike muud kui väike

OMA KODU ⟩ Valge maja vanal linapõllul

OMA KODU ⟩ Markus Oeselg: “Mulle meeldib, kui asjad on paigas ja kindel siht silme ees”

Kui kauaks jäävad mõõgale viisnurk ja propagandatekst? (2)

Valve ja Jaanus Reede luuleline suvekodu Salmel

OMA KODU ⟩ Kodu kadakate keskel

OMA KODU ⟩ Kauni Kodu konkursi laureaat Tihiku – suvine kodu kolme klaveriga

OMA KODU ⟩ Kodu südalinna vaikuses

OMA KODU ⟩ Viikide majaehitus on lõpusirgel

OMA KODU ⟩ Ka väiksesse korterisse mahub ära palju armastust