​Kohe alguses tuleb lugejatele ära seletada, et sõna “lahe” on Maripuude suvekodu puhul kohane geograafiline tähis, peamise iseloomustava omadussõnana kehtib see aga mõlema puhul.

Õie tänaval tuleb meelde suur ehitusbuum, mis algas ENSV viimastel aegadel ja lõppes koos selle lõpuga. Suurtest plaanidest ja suurtest majadest sai pooleldi valmis üks, ühest on tänaseni järel vundament ja natuke müürihakatust, kolmandast ei sedagi.

Svetlana näitab koduaknast, kuhu oleks pidanud kerkima veel kaks sarnast maja, nagu praegu on Õie 10. “See maja oli juba katuse all. Arco Vara otsustas selle siiski lõpuni ehitada. Võtsid kätte ja hakkasidki ehitama. Tegid sellise ilusa maja.” 

Ehitustöödega tehti omaaegse aianduskooperatiivi maadel algust 1976–77. “Tööd oli muidugi palju,” meenutab Sveta.

FOTO: Erakogu

Enne Õie tänavale kolimist elas pere 30 aastat Smuulis neljandal korrusel. Aga siis jõudis kätte aeg, kus oleks pidanud hakkama elamises tõsisemat remonti tegema. “Meie toonane alumine naaber Avo Lumiste arvas ka, et inimesed jäävad ju lõpuks vanaks ja on vaja väiksemat korterit. Nemad hakkasid siis seda asja ajama, Arco Vara pakkumised olid ülal ja midagi nad broneerisid ning Avo ajas mulle ka kärbsed pähe. Eks ma siis mõtlesin, et võib-olla tõesti vaadata hoopis uus korter. Selle asemel, et neljandalt korruselt kogu kupatus alla vedada, tuua korralikud remondimehed peale ja siis pärast kõik uuesti üles tagasi tarida. Parem juba vedada kõik ühte kohta. Teise kohta.” Väga mõistlik lähenemine. “Võtsime paberi ja pliiatsi kätte, kuulasime remondi hinnapakkumisd ära ja selgus, et täpselt see summa, mida oli vaja sisse maksta uuele korterile, läinuks maksma remont meie vanas korteris. Siis me pääsesimegi ühe kolimisega.”

Aknalaual on vaasides maailmameredelt kokkukorjatud merekarbid. “Siin on kõik meie reisud!” ütleb Svetlana. Seadusekuuleka inimesena täpsustab ta üle, et nendes riikides, kust karbid pärit, ei ole nende korjamine keelatud.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Selles majas olid tolleks hetkeks kõik korterid juba reserveeritud, aga keegi mõtles viimasel hetkel ümber ja nii Maripuud endale uue kodu saidki. “Meile täpselt sobis. Teine korrus – inimesed jäävad vanaks, ei jäksa enam neljandale korrusele ronida. Tulime vaatama ja otsustasime, et – teeme ära!”

Tänavu saab sellest juba 17 aastat. “Kujuta ette! Aeg on läinud niimoodi lennates... Täitsa lõpp!” imestab Sveta isegi.

Seda maja teavad ilmselt kõik, kes on kasvõi kordki siit jõulude aegu mööda jalutanud. Nimelt on see üks väheseid korterelamuid Kuressaares, kuhu on alati pühade aegu igale rõdule sarnased jõulutuled sätitud. Selle maja elanike kodukaunistuslikke püüdlusi on tunnustatud ka Kuressaare kauni kodu konkursi märgiga. “Rahvas kukkus kohe hooga ümbrust kaunistama. Proua Jantra meie vastaskorterist tegi maja ette ilusa lilleklumbi.”

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Köögi seinal ripub Kalev Koeli tehtud maal Kohtu tänavast. “Selle sain kingituseks, kui ma töölt lahkusin,” räägib Sveta. “Me elasimegi kunagi Kohtu tänaval, kus mingil ajal oli jahuveski. Meie aia koha peal on praegu Repo hotell. Mina olin 12-aastane, kui me sealt ära tulime.”

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Teisel pool maja ongi kohe mets. “Tegelikult on meil siin merevaade ka,” räägib perenaine. “Praegu ei paista, aga varakevadel, kui vesi on sinine ja sillerdab seal kaugel. Kolmandalt korruselt paistab kenasti ära. Ja ööbikud laulavad siin põõsastikus.”

Korteri planeeringut on pere loominguliselt ümber kujundanud, kadunud on paar vaheseina ja koridori arvelt muutus elutuba suuremaks. Mullivann sai vannituppa nii sisse ehitatud, et ega seda muidu kätte saagi, kui tuleks sein maha lõhkuda. “Tegelikult meeldib mulle saunas käia,” räägib Sveta. “Saun oli esimene asi, mille me oma aiamaale ehitasime. Vahepeal plaanisime seal ka n-ö euroremondi teha, aga lapsed keelasid ära!” Korteris ringi vaadates uurin, et kus kapis siis see majorimunder ka ripub. Kes on unustanud, siis – Svetlana läks tööle miilitsasse sekretär-masinakirjutaks ja jõudis lõpuks majori auastmeni välja. Prokuröri amet tuli pärast seda. “Mul jäi õige vähe puudu alampolkovnikust! See riigikord sai enne otsa,” naerab Sveta. “Aga see majorimunder läks kaduma... Kui me aiamaal hakkasime majale teist korrust tegema, siis see rändas kraamimise käigus vist prügimäele. Kui ma siis ühel päeval taipasin, et kus see küll on? Mundrist pole midagi, aga kooli lõpetamise märgist on mul küll siiamaani kahju.”

 Saun oli esimene asi, mille me oma aiamaale ehitasime. Vahepeal plaanisime seal ka n-ö euroremondi teha, aga lapsed keelasid ära!

- Svetlana Maripuu

Nii raskete ametite puhul on eriti oluline, et on üks kindlus, üks kodu, kust saab taas jõudu ja energiat. “Selle jaoks see aiamaa meil oligi. See oli see tasakaalustav pool. Praegu otsitakse psühholooge ja nõustajaid... kus meie psühholoogid olid? Ega meie sündmuskohad polnud vähem hullud?! Igasuguseid asju sai näha...” Aiapidamine ja peenarde kaevamine aitas närve puhata.

Kuigi Õie tänav on nii linna veerel, et mets kohe siinsamas, peab perel ikka üks korralik maakodu moodi kodu ka olema.

Raini lapsepõlvekodu on Pähkla kandis. “Vanaisa ostis sinna eelmise sajandi alguses asundustalu ja kolis oma perega sinna, seal sündisid kõik tema lapsed,” räägib Rain. Vaatamata maajuurtele, pole nad päris maainimesteks siiski tahtnud hakata. “Ikka vedas linna poole,” nagu Rain ütleb. “Mina tulin linna keskkooli ja siis kadus see side maaga ära. Vanemad tulid ka linna, kui maal kolhoosielu kehvaks läks. Ehitasid Suve tänavale maja, ma jõudsin ka seal paar ööd olla, enne kui prouaga kokku kolisin.”

Praegune maaelamine on Maripuudel Kellamäel. “Lapsed olid siis umbes 10–11. Otsustasime, et lastele on vaja töötegemist õpetada. Kuidas seda ikka õppida, kui mitte tööd tehes? Nad meenutavad seda siiamaani ja nimetavad seda küll orjatööks... “

Sireli õitsevad õunapuud.

FOTO: Erakogu

Rain teab rääkida, et seal olid kunagise maavanema Nepsi (Mihkel Neps oli Saare maavalitsuse esimees aastail 1923–1935. – T. K.) maad. Hilisemal ajal oli seal olnud lihakombinaadi töötajate kartulimaa. “Tükk aega kaevasime sealt konte välja,” nendib ta. Sveta lisab, et maa oli ka hästi kivine: “Kogu meie majaalune vundament on nendest põllu pealt korjatud kividest laotud.”

Praegu on maja sellises seisus, et kinnitaks elada aastaringi. Peretütar Irene elaski seal ligi kümme aastat. “Tema neli last on sündinud sel ajal ja kasvanud seal. Nende jaoks on see kodu, seal möödus nende lapsepõlv. Eks ta oli ju ehitatud suvilaks ja nii tuli seal algul ikka vaeva näha ka, kõik ära soojustada... “

Sealses aianduskooperatiivis oli omal ajal 15–16 krunti. Praegu on seal alalisi elanikke kümne ringis. Nii arutlebki pererahvas üpris tõsimeeli, et kui siin korteris peaks jälle suurema remondi vajadus tekkima, äkki tuleb veel kord kolimine ette võtta. Miks mitte teha siis Kellamäele väike juurdeehitis? “Omal ajal need kümme sajandikku maad, mis seal oli... Lasime selle alguses kohe kõik üles künda. See oli kartuli- ja kapsamaa, porgandid, kaalikad. Meie esimene saak oli 36 kotti kartuleid. Ma ei mäleta, mis neist sai, ära me neid ju ometi kõiki ei söönud..? Ma arvutasin ükskord kokku, et me saime terve aasta süüa seda, mida seal aiamaal kasvatasime. See andis juurde sisuliselt kolm kuupalka. Aga see oli ka meeletu töö! Siis me elasime Smuulis ja minna oli 35 minutit. Käeotsas sai kõik asjad edasi-tagasi ära veetud. Ühel aastal tegin ma maasikahoidiseid juba oma 70–80 liitrit. Lapsed meenutavad seda siiamaani.”

See uhke perepilt on tehtud mõned aastad tagasi Sveta ja Raini kuldpulmapeol. “Kui mõtlema hakata – terve elu rabeled ja rabeled... “ jääb Sveta mõttesse. “Ja kogu selle rabelemise mõte ongi lapsed! Mis siin elus saavutatud on? Tegelikult muud jäävat ei olegi kui lapsed.” Vasakult seisavad: tütretütar Svetanja, tütrepoeg Bertram ja tema elukaaslane Dolores-Karina, tütretütar Iris-Ingelbert, poeg Rainer, tütretütar Brita, tütar Irene, väimees Berth, pojatütar Riin ja tema elukaaslane Fred, Sanderi abikaasa Helena ja pojapoeg Sander. Ees istuvad Svetlana ja Rain.

FOTO: Erakogu

Aastad läksid ja tasapisi asendusid kartulivaod roosipõõsaste ja tulbipeenardega. “Ei olnud enam piisavalt aega ja järjest väiksemaks see kartulimaa läks,” meenutab Sveta. “Ühel aastal panin õunapuude vahele sibulad maha. Ja sama suured nagu ma nad maha panin, sama suurelt võtsin nad sügisel üles. Siis ma otsustasin, et see aeg on läbi. Paneme sinna lihtsalt muru.”  Päris ilma tarbeaiata siiski ei olda. Rain täpsustab, et oma kolmkümmend pesa kartulit ikka maas on. “Jaanipäevaks oma kartul!” Maakodul on ka ilus nimi – Sireli. Kui aianduskooperatiiv laiali läks ja kätte jõudis maade erastamise aeg, tuli krundile nimi panna. “Irene oli parasjagu aiamaal, kui vallaametnikud tulid nime küsima. Me ei olnud ise sellest varem rääkinud ja tema vaadanud siis ringi, et mis nimi sobiks. Ametnikel oli kiire ka. Sealsamas kasvas aga sirelipõõsas ja nii ta ütleski – Sireli.”

Ma arvutasin ükskord kokku, et me saime terve aasta süüa seda, mida seal aiamaal kasvatasime. See andis juurde sisuliselt kolm kuupalka.

- pererahvas

Ja kui arvestada veel seda, et aadressiks on Laheküla ja Lahe tee, siis tulebki üks lahe koht kokku. Siinkohal Sveta ohkab, sealkandis on 6  endist aianduskooperatiivi, alalisi elanikke juba sadades, seega liiklus väga tihe. Lahtedevahelisele teele on hädasti kergliiklusteed tarvis. Oleks veel lahedam...

““Lahe vanaema lahe moos”– nii ütlevad lapselapsed, kui neile Tartusse pakiga moosi saadame!” räägib Sveta.

Oma Kodu on äärmiselt õnnelik, et esimeste ajakirjanikena meid üle Maripuude Õie tänava laheda kodu läve lubati.

ŠOKOLAADI-ÕUNAKOOK
on Svetlana üks vaieldamatuid lemmikuid.

Šokolaadi-õunakooki serveeritakse Leningradi portselanitehase legendaarselt serviisilt Kuldne Sügis. See olevat ostetud Saaremaa kaubamajast neil segastel aegadel, kui meil kehtisid dollarid, margad, (Rootsi) kroonid... rublad mõistagi ka.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Vaja läheb:

• 200 g võid

• vähemalt 200 g šokolaadi

• 4 muna

• 2 dl suhkrut (võib ka vähem panna, kui ei soovi nii magusat!)

• 2 1/2 dl jahu

• soovi korral kaneeli

• 1 tl küpsetuspulbrit

• pähkleid või marju

• 1/2 dl fariinsuhkrut pealeraputamiseks

• 4–5 viilutatud õuna

• küpsetada 175–180 kraadises ahjus 45 minutit.