Vennastekoguduse majast lubja- ja kultuurikojaks

Esimest korda siiakanti sattujale ilmutab 140 aastat vana palvemaja end metsatuka seest ootamatult ja üllatuslikult. Kui veel lähiminevikus avanes tulijale pigem kummituslik pilt, on tänaseks kõik muutunud. See, et lagunevast hoonest on saanud arvestatav kultuuri- ja kogukonna kooskäimise koht, on suuresti ettevõtliku, mullateadlase hariduse ja jalgpallurihingega Priit Penu teene.

Priit Penu aastal 2015. Foto: Erakogu

Kuidas see hoone sulle silma jäi ja millises seisus ta oli?

Võiks öelda nii, et ma olen kogu oma teadliku elu seda hoonet jälginud (naerab). Lapsepõlves olen sealt sadu kordi mööda käinud ja sisse piilunud ja nagu hiljem teistelt inimestelt olen kuulnud, siis sellel majal on kogu aeg mingi eriline hingus olnud. Paljudele tundus see maja natuke hirmutav, küllap tema räämas välisilme pärast, paljud on seda pidanud müstiliseks, aga ükskõikseks pole see maja kedagi jätnud. Saatus tahtis nii, et mingil ajal 90-ndate keskel olid korra lausa selle maja võtmed minu käes ja küllap sel ajal tekkiski see tunne, et see maja tuleb päästa. 

Kuigi olin ka enne teinud pingutusi maja omandamiseks EELK käest, siis 2010 jõudsime esialgu rendilepinguni ja siis juba hiljem ka ostu-müügilepinguni. Maja seisukord oli sel ajal juba üpris vilets, sest 2005. aasta jaanuaritorm oli katust korralikult räsinud ja see jooksis kõvasti läbi. Pidime lausa toed laetaladele alla panema, et lagi sisse ei kukuks. Seejärel sai kirjutatud projekt ja taotletud ka rahastamist maaelu mitmekesistamise meetme alt ja nii ta vaikselt pihta hakkas.

2005. aasta. Foto: Erakogu

Kui palju on teada selle maja ajaloost? Mis seal veel on olnud peale palvemaja?

Maja valmis 1879. aasta jaanipäevaks ja oli mõeldud vennastekoguduse palvemajana, plaanitud ja ehitatud kohalike elanike poolt. Ilmselt oli tema valmimine ka omamoodi vastulöök Lümanda õigeusu kiriku ehitamisele, sest eks väike võitlus käis ka sellel tandril. Seda palvemaja on kirjeldanud oma romaanis “Toomas Tamm” ka kirjanik August Mälk, sest peategelane oli palvemajas “lugejaks”. Kogudus tegutses selles majas kuni 1946. aastani, kui vennastekoguduse liikumine keelustati. Hiljem oli maja kasutusel peamiselt teravilja- ja seemnehoidlana kuni 1994.–95. aastani, kui kohalik põllumajandusühistu tegevuse lõpetas ja maja tagastati kogudusele. Pärast seda majas midagi enam ei toimunud, seisis ja lagunes vaikselt. (Nõukogude ajal ehitati hoone kagupoolsesse otsa sõrestikseinte ja kaldkatusega kuur, palvela keskmine tahveluks muudeti kahepoolsete plankväravatega sisepääsuks, saali ehitati viljaelevaator vilja transpordiks õuest pööningule läbi kahe korruse. – Mihkel Koppel “Koplimetsa palvemaja. Eksperdihinnang mälestise tunnustele vastavuse kohta”, Kuressaare 2010.)

1939 juuni. Foto: Erakogu

Kui palju vanast majast alles jäi?

Meie eesmärk oli siiski säilitada nii palju vana kui vähegi võimalik. Põhikonstruktsioonid jäid ikkagi peamiselt vanad – seinad, sarikad, laetalad, isegi osa fassaadilaudu. Vähemal määral vahetasime seinapalki ja kaks sarikapaari ning ühe laetala. Kuna põrand oli alt avatud, siis selle tegime uue ja kinnise. 

Huvitav oli see, et põranda talad olid olnud ühe teise maja sarikad, seega ilmselt mitusada aastat vanad. Põrandalaua kvaliteet oli aga selline, mis võimaldas 2/3 ulatuses need lauad tagasi panna ja neid võib praegugi meie põrandal tunda. Kuigi töömehed eriti ei tahtnud vanu põrandalaudu tagasi panna selle töö keerukuse tõttu, siis tagantjärele mõeldes oli see täiesti õige otsus ja nende kvaliteet oli lihtsalt hämmastav. Kuna kasutame maja kogu aasta vältel, siis oli vaja lisada soojustust ning originaalakendele lisaks ka sisemisi soojapidavaid aknaid.

Millised olid/on selle maja ehituslikud eripärad?

Nagu on tabavalt öelnud kirikute restaureerija Juhan Kilumets, on tegemist kasina ehitusstiiliga ja seetõttu oli ehitustehniliselt kõik üldiselt lihtne. Mõned huvitavad detailid siiski olid – kaardus lagi ja lae seina ülemises osas siniseks võõbatud liist. Kaarjas lagi loob head eeldused suurepäraseks akustikaks. 

Foto: Erakogu

Hoone välisarhitektuuri olulised osad on tõusva päikese motiiviga puitkonstruktsioonil varikatused kõikide välisuste kohal. Foto: Tõnis Kipper

Foto: Erakogu

Hoone põhikonstruktsioonid on säilitatud, voodrilauad, aknad, aknaluugid ja varikatused on uued. Foto: Erakogu

Huvitavad detailid olid veel säilinud lihtsad puidust küünlajalad, mis torgati seina sisse tehtud aukudesse. Huvitav on kindlasti asjaolu, et altar asus palvemajas lääne suunas, kuigi tavaliselt kirikutes avaneb altar loomulikult itta. 

Foto: Erakogu

Peegelvõlvi algust seinal tähistab ümber saali jooksev profiillauast sinine vahekarniisitriip – sisuliselt ainus värvilaik ruumis. Foto: Tõnis Kipper

Oinasarvhingedega tahveluksed. Foto: Erakogu

Majanurkades on kasutatud ehismotiividega kaunistust. Foto: Erakogu

Ilmselt oli see tingitud maja asukohast, mis ilmselt valiti väga hoolikalt ja ega palju variante ei olnud. Sõelale jäänud asukoht oli selline, et uksed tuli teha loomulikult külatee poole ja altar sai olla vaid uste vastasseinas. Erinevate detailide osas oli nuputamist muidugi ka, aga koos arhitekt Mihkel Koppeli ja ehitajaga sai need jooksvalt lahendatud.

Orel ka ikka tagasi tuleb?

Orel oli vahepeal, jah, emigratsioonis Kuusalu kiriku juures, kuhu ta viidi 80-ndatel aastatel kartuses, et kohalikud poisikesed (mina kaasa arvatud!) kõik oreliviled laiali tassivad. Oreli tõime Lümandasse tagasi kahe aasta eest ja see ootab osadeks lahtivõetuna uuesti ülespanekut. Kas ta ka mängima hakkab, seda ei julge lubada, sest päris palju vilesid on puudu ja pilli üldine seisund pole kiita.

Saali lõunaosas on säilinud kahele tugipostile toetuv orelirõdu. Foto: Erakogu

Kes ehitas-remontis?

Maja renoveeris selleaegne kohalik ehitusettevõte Mert Ehitus ja see oli minu kindel põhimõte, et ehitajad peaksid olema kohalikud mehed, see on tööle kõige parem garantii.

Euroraha-abi oli ka?

Saime toetust PRIA maaelu mitmekesistamise meetmest koos Lubjapargi rajamisega ja palvemaja kui pargi keskusehoone renoveerimine oli selle projekti üks osa.

Kuidas kohalik rahvas on maja omaks võtnud?

Kui veel selle talveni leidus päris palju kohalikke, kes polnud siin majas käinud, siis juhuse tahtel on alates sügisest tegutsenud meie majas Lümanda kultuurimaja ja seoses sellega on kohalik rahvas kindlasti palju rohkem majas käima hakanud ja üldine arvamus tundub olevat positiivne. Meie majas on toimunud erinevaid üritusi alates pidulikust aktusest kuni luuleõhtuni välja ja muidugi rendime maja erinevateks üritusteks: pulmad, matused, sünnipäevad, seminarid jne. Üritustele pakub vajadusel cateringi-teenust Marta-Loviisa ning meie huvi on kindlasti hoida seda maja elusana ja aktiivsena ka edaspidi.

Loomulikult tegutseb hoone Lubjapargi peamajana, kus esimesel korrusel asub teemapargi külastuskeskus koos infopunkti, näitusteruumi ja ligi 75 inimest mahutava seminarisaaliga ning väike köögiosa. Majas peetakse ka ökoehituse-alaseid koolitusi, kus õpetatakse lubja ja lubitoodete kasutamist renoveerimisel ja remontimisel.

Igatahes on kunagise vennastekoguduse palvemaja uuestisünd olnud nii Jumalale, ettevõtjatele kui ka kohalikule rahvale üks ülimalt meelepärane tegu. Mõisaküla palvemaja on ainuke algsel kohal terviklikult säilinud vennastekoguduse palvemaja Saaremaal.

Aastaarv ukse kohal tuletab meelde, et hoone saab tänavu 140 aastaseks. Foto: Tõnis Kipper

KOMMENTAAR

Ulvi Põld Foto: Erakogu

Ulvi Põld, Lümanda rahvamaja juhataja

Renoveerituna ja kasutuses nimega Lümanda Lubjakoda on see maja Lubjapargi keskus ja seda juba viis aastat. Väga väärikas maja, mis käesoleval aastal tähistab 140. sünnipäeva. Seoses Lümanda kultuurimaja põhjalike renoveerimistöödega (1.11.2018–30.08.2019) on Lubjakoda koduks Lümanda rahvakultuuri viljelejatele: rahvatantsurühmade trennipaik, ürituste korraldamise paik. Tunneme ennast väga hästi, toimetades selles majas juba pea pool aastat. Seda kõike heas koostöös Lubjapargi juhataja Priit Penuga. 

Mis tunded valdavad Lubjakojas toimetades? Poole aasta jooksul oleme maja hingeeluga tuttavaks saanud. Hubane, kodune, suurepärase akustikaga, arhailise auraga. Arhailisuse annavad majale lõhn, kriuksuvad uksed, nagisevad põrandalauad. Külalislahke, võitnud kasutajate poolehoiu ja armastuse. 

Oleme poole aasta jooksul korraldanud mitmeid kultuuriüritusi, kus külastajaid on olnud rohkearvuliselt: jõululaat, koori advendikontsert, jõuluajal kohtumine Lembit Uustulndi ja Rein Orniga, Eesti Vabariigi sünnipäev, klavessiin ja luule Edoardo Narbona ja Tõnis Kipperiga, teatripäev. Läänesaarte kammerorkestri kontsert, mis oli lausa suursündmus. Orkestri dirigendi Edoardo Narbona tutvus Lubjakojaga oli sama, mis armastus esimesest silmapilgust. 13. aprillil veetis orkester Lümanda Lubjakojas kogu päeva proovi tehes ja lõpetades kontserdiga õhtul. 

30. augustil on uue, renoveeritud kultuurimaja avamine, sügisest oleme tagasi oma majas, mis kaugelt ei tähenda seda, et koostöö Lubjapargiga lõpeks. On üritusi, mis lihtsalt sobituvad ainult Lubjakotta. Eriti kontserdid, kus tegemist klassikalise või vokaalmuusikaga. Soovime 140-aastasele väärikale majale õnne ja oleme tänulikud, et see paik on meie jaoks oma ajaloo ja pärimusega olemas.

Mihkel Koppel Foto: Maanus Masing

Mihkel Koppel, arhitekt

Koplimetsa palvemaja puhul pean kiitma omanikku ja ehitajat, kes nii kehvas seisus majas suutsid teha korrektse palgivahetuse, suutsid säilitada suure osa vana põrandalaudist ja restaureerida välisviimistlusdetailid, niipalju kui neid säilinud oli. Minult telliti selleks puhuks veel eraldi fassaadidetailide taastamise tööjoonised. Maja ei olnud muinsuskaitse all, aga töösse suhtuti nagu mälestise restaureerimisse. Hoone teeb meile tänapäevasest vaatenurgast omapäraseks asjaolu, et väljast on hoone detailirohke ja uhkelt värvitud, seest aga kasin – haljas puit kõikjal ja askeetlik mööbel. Ainuke koloreeritud detail hoones sees on algselt sinine friisiliist.

KOMMENTAAR

Valdur Kaar, katkend käsikirjalisest materjalist “Lümanda”

Kauge maa tõttu ei käidud kirikus mitte igal pühapäeval. Luteriusuliste kooskäimise kohtadeks olid ka palvemajad, kus palvetunde viisid läbi kohalikud vennastekoguduste lugejad (kohalikus keelepruugis “lugijad”). Sinna kogunesid enamasti vanemad inimesed. Lümanda vallas oli neli palvemaja: Koplimetsa Mõisa külas, Lahtabe Austla külas, Ütsa Kotlandi külas ja Pustu Jõgela külas. 

Esimene vennastekoguduse palvemaja Mõisa külas oli ehitatud omaaegse Koplimetsa talu koplisse 1772. a. Uus maja tehti pisut eemale Punabekuusikusse 1879. a. Pärast kruntimist (1935. a) jäi selle palvela õueplatsi suuruseks 0,11 ha ja see nimetati “Salu” Nr. 92. Maja oli 10 sülda pikk, 4,5 sülda lai, õlgkatusega, palkseinad väljast laudadega vooderdatud, aknad luukidega suletavad. Seestpoolt olid seinapalgid läikivsiledaks hööveldatud ja lagi ehitatud pööningu poole kumeraks. Inimesed olid selle rajanud suure hoole ja armastusega, omaenese kätevaeva ja tarkusega, enda kogutud rahaga. Nad ehitasid selle tänuga südames, kiituseks Suurele Loojale, kes andis neile igapäevast leiba. Hoone väärikust tõstis saali rõdule paigaldatud orel, mille saamislugu on pühendusena kirjutatud Punschelli noodiraamatusse järgmiste sõnadega:

TEATUS ORILA TÖÖST

Et nodi raamat mitte mojal, kui orila mängo tarwis saab prugetut; siis olgo orila ehitusest siin lehe külges nimetut neile kis pärast mind elavad.

Se oril on ostetut Aastal 1879 Tallinnamaalt, Sagade Kabälist. Millal ta ilma on tehtut ja uus olnud, on meil teadmata. A 1884 on ta Rüsa talos keha (ehk kabi) suruse polest wähendut ja ümber tehtud. Sai ka sel nimetut Aastal ülespandud, ja mai kuu 27 päwal esimist kord mängitut, se oli Nelipühi esimene Püha. 

Jaern Kaar ja Kristjaen Aulik on teda ehitanud ja üles panud. Jumalale olgo kitos ja täno, et ta seda rõõmu ja head on anud näha.

Koplimetsa palve maja heaks on seda raamatud kinkinud M. Aulik ja M. Warew.

Palume iga üht, kes seda raamatud prugib, rikkumise eest hoida, Iga üks waatku kas temal puhtad käed on. Kis nooti et tunne sellel ei ole tarwis mitte lehti lappida. Raamat wälja sest majast anda, ehk wiija kellegi oma lubaga, ei tohi mitte üksi palve majas peab seda peetud saama. On maksnud 3 rubl. 50 kop. hõbe.

Laulge Jehowale uut laulu, laulge Jehowale keik maailm. 

Laul 96, Laulge Jehowale Kiitos kandlega, kandle ja kiidse laulu häelega.

Trumpeedide ja pasunatega laulge kunninga Jehoowa ees.

Laul 98, 5. 6. 

Kirjutud 27 Nowember 1884 Rüüsal

Põhilised jutlustajad Koplimetsa palvelas olid Toomas Varjas (Nõmme Toomas Mõisa k), Ado Alrek (Kuusiku Ado Mõisa k), Oskar Pannel (Sepa Oskar Mõisa k), Ado Meius (Antsu Ado Jõgela k), Jakob Kuusk (Põllu Jakob Leedri k). Varem käis Koplimetsas “lugu tegemas” ka Himmiste küla mees Gustav Hohensee (Lasma Kusti), kuid sidemete pärast lahkusulistega tõrjuti ta teiste palvevendade nõudmisel ja lahkhelide tõttu Kihelkonna pastori Arnold Jannoga vennaskonnast välja.